Volbriöö

Volbriöö tähistamine Heidelbergis 2007. aastal

Volbriöö tähistamine Tartus 19. sajandil

Volbriöö (ka Walpurgi öö või nõidade põletamise öö) on volbrilaupäeva öö vastu volbripäeva (1. maid).

Volbripäev on saanud nimetuse püha Walburga järgi, kelle mälestuspäev on 1. mail, ning volbriöö omakorda volbripäeva järgi. Volbriööl Walburgaga sisulist seost ei ole.

Saksa folklooris seostatakse seda õhtut nõidade sabatiga Brockeni (Blocksbergi) mäel. Keskajast pärineb kujutelm sellest kui nõidade vastu suunatud kaitse- või puhastusööst, mil nõidade põletamisega usuti inimestele rahu ja turvatunnet pakutavat. Mitmes Euroopa riigis tähistatakse volbriööd traditsiooniliselt lõkete süütamise, laulmise ja tantsimisega.

Nime päritolu

Saksakeelne nimi Walpurgisnacht (volbriöö) pärineb pühak Walburga nimest. Keskajal tähistati Walburga-nimelist päeva 1. mail, ehkki saksa rahvakalendris on see hiljem nihkunud 25. veebruarile, mis on pühaku surmapäev. Esimesele maile eelnenud üheksat päeva nimetati Walpurgi päevadeks ning sel ajal lasti kirikukelladel heliseda, kaitsmaks inimesi nõidade ja nende loitsude eest.

Rahvapärimuses usuti, et 30. aprilli ja 1. mai vahelisel ööl kogunevad nõiad pidustusteks kõrgetele mägedele, sealhulgas Brockeni mäele. Selline kujutlus levis laiemalt 15.–16. sajandi kirjanduse mõjul, milles nõidade pidustusi ja rituaale kirjeldati väga elavalt ning detailirohkelt, kujundades inimeste ettekujutust selle öö müstilisest tähendusest.

Idee volbriööst populariseeriti Goethe Fausti (esimese osa) kaudu, kuid varasemaid dokumentatsioone on olemas 18. sajandist. Üks sellistest dokumentatsioonidest on Adelungi sõnaraamatust (1774–1786). 17. sajandist on pärit Johannes Praetorise raamat "Brockeni häving", mis oli avaldatud Leipzigis 1668.

Kombed ja traditsioonid

Paljud vanad volbriöö kombed säilisid talupojakultuuris. Talu ja kodu kaitsmiseks tehti valju piitsaplaksutamist, jäeti õue katkiseid luudasid ning kaunistati elamute ümbrust maipuudega, et hoida eemale kurje jõude. Maipuudeks kasutati sageli kaski, mis toodi maja ette kevade ja viljakuse sümbolina.

Maipuu sümboliseeris rahvapärimuses viljakust nii põllumajanduses kui ka pereõnne tagamisel. Keskajal usuti, et armastuse rituaalid põldudel aitavad kindlustada maa viljakuse järgmiseks aastaks. Noored tüdrukud külastasid sageli ka nn pruudikive (monoliidid Wendlandis, Niedersachsenis), mille kaudu loodeti leida õnne abielu ja partneri leidmisel.

Paljud volbriööga seotud kombed on seotud noorte paaridega, mis väljendab kogukondlikkust ja elu jätkumist. Rahvapärimuses usuti, et kahe lõkke vahelt läbikäimine aitab puhastuda loitsudest ja haigustest. Volbriöö tähendus muutus aja jooksul, eriti kristianiseerimise mõjul, kui vanu paganlikke kombeid hakati rahvapärimuses tõlgendama kui viise kurjade jõudude tõrjumiseks. Selle tulemusena hääbus paljude algsete rituaalide esialgne tähendus.

Volbri kombeid on mitmeid ja enamasti tähistatud Saksamaal kuid ka Põhja-Euroopas. Põhja-Euroopas tantsiti, lauldi ja nauditi üksteise seltskonda lõkete lähedal sellel ööl.

Vaata ka

• Volbripäev
• Nõidus

Välislingid

• "Magistritöö: 19. sajandi volber meenutas rohkem lõkkeõhtut" ERR Novaator, 13. juuni 2024