Eesti Vabadussõjalaste Liit

Allikas: Vikipeedia
Eesti Vabadussõjalaste Liidu embleem

Eesti Vabadussõjalaste Liit (lühend EVL) oli Eestis aastail 19331934 tegutsenud organisatsioon, mille põhikirjaliseks eesmärgiks oli "organiseerida vabadussõjalasi ja koondada enese ümber kõiki vabadussõjalaste organisatsioone, kes seisavad demokraatia ja iseseisvuse alusel; aidata süvendada ja uuendada kodanikus omariikluse mõtet, kohuse- ja rahvustunnet, alal hoida vabadussõjalastes ja levitada kodanikes seda vaimu".

Eesti Vabadussõjalaste Liit registreeriti Eesti Vabariigi kohtu- ja siseministeeriumis 28. oktoobril 1933.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Vabadussõjalaste Liidu eelkäijaks oli 1929. aastal loodud vabadussõjalaste kohalikke ühendusi koondav Eesti Vabadussõjalaste Keskliit (EVKL). Keskliidu juhtideks olid erukindral Andres Larka ja Artur Sirk. Aastal 1932 laiendati EVKL-i liikmeskonda nii, et liikmeks said astuda ka Vabadussõjas mitte osalenud mehed. Järgmise aasta augustis sulges Vabariigi Valitsus kaitseseisukorra meetmete raames EVKL-i, mille asemel registreeriti pärast üleriikliku kaitseseisukorra tühistamist Eesti Vabadussõjalaste Liit.

Liitu astumisel ei olnud määrav Vabadussõjas osalemine, vaid soovitus. Ka Vabadussõja veteranide vastuvõtmise eelduseks oli soovitus[1]. Admiral Johan Pitka iseloomustas liitu 1933. aasta oktoobris järgmiselt: "Nüüd on sinna niipalju mitte-vabadussõjalasi vastu võetud, et vabadussõjalased ise seal kaugeltki kaaluvam ollus ei ole. See on väga kirju kogu, kellel on ühine ainult protest maksva korra vastu[2]."

Vabadussõjalased esitasid 7. detsembril 1933 riigikogule marksismivastast võitlust käsitleva seaduse eelnõu, mis nägi ette sotsialistliku partei keelustamist. Riigikogu ei võtnud eelnõu vastu.

Tallinnas toimus 17. detsembril 1933 EVL-i kongress. Sellel osales 1019 delegaati. Kongress valis EVL-ile 13-liikmelise keskjuhatuse ja võttis vastu EVL-i programmi.

Eesti Vabadussõjalaste Liidu ajaleht "Võitlus", 18. märts 1933.

Kohtu- ja siseministri Johan Mülleri otsusega 22. märtsist 1934 nr. 2387 suleti Eesti Vabadussõjalaste Liit ühes osakondadega ja ühing “Vabadussõjalaste Rahvaliikumine” ("Riigi Teataja" 26, 101).

14. aprillil 1934 väitis advokaat Ferdinand Karlson Riigikohtus, et pole demokraatia vastane, kui rahvas oma enamuses tahab näha fašistlikku riigikorda ja seepärast ei saa süüdistada organisatsiooni, kes leiab, et see kord on sobivam mõnest teisest korrast[3]. Riigikohus jättis kaebused liidu, selle osakondade ja Vabadussõjalaste Rahvaliikumise ühingu sulgemise kohta tagajärjeta, samuti kaebused Tallinna ja Tartu linnavolikogude vabadussõjalastest linnavolinike volituste tühistamise asjus, tunnustades sellega, et need otsused olid seaduslikud ja põhjendatud[4].

Eesti Vabadussõjalaste Liidu keskjuhatus[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Vabadussõjalaste Liidu ainsal kongressil detsembris 1933 valiti keskjuhatuse liikmed Andres Larka, Artur Sirk, Aleksander Seiman, Theodor Rõuk, Eduard-Alfred Kubbo, Oskar Luiga, Karl Podrätsik, Johannes Holland, August Klasmann, Paul Telg, August Kook, Karl-Arnold Jalakas, Leonhard Laast-Laas.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Eduard Laaman. Vabadussõjalased diktatuuri teel. 1933. (Väljavõte raamatust "Demokraatia ja diktatuur".)
  • Rein Marandi. "Must-valge lipu all: Vabadussõjalaste liikumine Eestis 1929–1937. 1. Legaalne periood (1929–1934)" Stockholm: Centre for Baltic Studies at the University of Stockholm, 1991
  • Marandi, Rein "Must-valge lipu all: Vabadussõjalaste liikumine Eestis 1929-1937. II, Illegaalne vabadussõjalus (1934–1937)" Stockholm: Department of Baltic Studies at the Stockholm University, 1997
  • Vabadussõjalaste liit jääb suletuks. Kaja, 17. aprill 1934, nr. 88, lk. 5.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Vabadussõjalane ja "vabadussõjalased". Vaba Maa, 28. jaanuar 1934, nr. 23, lk. 5.
  2. Poolt või vastu. Vaba Maa, 14. oktoober 1933, nr. 241, lk. 6.
  3. Miks suleti vabadussõjalaste liit. Vaba Maa, 15. april 1934, nr. 87, lk. 1.
  4. Riigikohus jättis vabadussõjalaste kaebused tagajärjeta. Päevaleht, 16. aprill 1934, nr. 103, nr. 103, lk. 1.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]