Vabadusrist

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt VR II/3)
Eesti Vabadusrist

Vabadusrist (algne ametlik nimetus Vabaduse Rist; lühend VR) on Eesti Vabariigi autasu, mis asutati Ajutise Valitsuse otsusega Eesti Vabariigi väljakuulutamise aastapäeval 24. veebruaril 1919 iseseisvuse ja vabaduse võitluse teenuste autasuks[1].

Vabadusristil on kolm liiki:

  • sõjateenete eest (I liik)
  • isikliku vapruse eest (II liik)
  • tsiviilteenete eest (III liik).

Iga liik jaguneb omakorda kolmeks järguks.

Vabadusristi saamisega kaasnes rahaline autasu ning paljudel juhtudel ka tasuta maa ning õppursõduritel tasuta hariduse omandamise võimalus, hilisematel aastatel lisandusid veel mitmed eesõigused, mis olid seotud töö saamisega riigiameteis. See oli Eestis ainus teenetemärk, mis andis selle kavalerile ja tema perekonnaliikmeile seaduslikke privileege. 1920. aastail kujunes Vabadusristi kavaleridest välja Eesti rahvuslik aadel, millel olid kõik seisusele omased tunnused (eksklusiivsus, ainuõigus seisuslikele välistunnustele, eesõigused ja privileegid, korporatsioon (Vabadusristi Vendade Ühendus). Reeglina anti Vabadusrist isikutele teenete eest Vabadussõjas. Erandiks on 10 autasu, mis anti 1924. aasta 1. detsembri kommunistliku mässukatse mahasurumise eest. Hannes Walteri artikli "Põlvkonnad vabadusvõitluses" kohaselt sai Vabadussõja jooksul Eesti sõjaväest Vabadusristi keskmiselt üks viiekümnest sõdurist, üliõpilastest iga kolmas ja õpilastest iga kaheksas. Umbes 2000 Eesti kodanikele antud Vabadusristist said kooliõpilased 600 ja üliõpilased 150 autasu.[2]

1919. aasta Eesti vabariigi valitsemise ajutise korra jõustudes muutus Vabadusristi III liigi andmine eraisikuile ebaseaduslikuks, kuigi seda jätkati. Vabadusristi väljaandmine lõpetati Riigikogu seadusega 19. juunil 1925. Tekkinud olukord, kus Eesti kodanikud võtsid vastu teiste riikide teenetemärke, kuid puudus võimalus anda Eesti Vabariigi nimel riiklikke teenetemärke, tekitas piinlikke momente rahvusvahelises suhtlemises. Tekkinud lünga täitsid poolriiklikud Kotkaristi teenetemärk ja Eesti Punase Risti teenetemärk. Alles 1. jaanuaril 1938 kehtima hakanud uus Eesti Vabariigi Põhiseadus seadustas riiklike teenetemärkide andmise. 1938. aasta Riigikaitse sõjaaegse korralduse seaduse järgi võis Sõjavägede Ülemjuhataja sõja ajal annetada Vabadusristi kõigi liikide kolmandat järku (§ 21, p. 8).

Vabadusristi liigi ja järgu mainimine kavaleri nime järel on kohustuslik alates 28. märtsist 1935[3].

Vabadusristi võib uuesti välja anda Eesti iseseisvuse kaitsmiseks peetava sõja puhul, alates sõjaseisukorra väljakuulutamisest.

Vabadusristi kavaleride austamiseks tähistati Vabadusristi päeva. Algselt langes see kokku autasu asutamise kuupäevaga, kuid kuna 24. veebruar oli ka Vabariigi aastapäev otsustati Vabadusristi aastapäeva alates 1931. aastast tähistada 3. jaanuaril (Vabadussõja lõpu päeval). Alates 1934. aastast võeti Vabadusristi aastapäevaks Taevaminemispüha, mis on liikuv püha maikuus.

Saksa okupatsiooni ajal, 24. veebruaril 1942, kindralkomissar Karl Siegmund Litzmanni antud määrusega lubati Vabadusristi kavaleridel neile annetatud aumärgi kandmine[4].

Kujundus[muuda | muuda lähteteksti]

Peet Arenile olid väidetavalt Eesti Vabadusristi kujundamisel eeskujuks Saksa Ordu kõrgmeistri lipult võetud karkristi-motiiv ja Soome Vabadusristilt (Karjala vapilt) võetud kujund, soomustatud käsi mõõgaga. Kuni 2016. aastani arvati, et Vabadusristi kujunduse autor oli Nikolai Triik[5]. Vabadusristi iga liigi III järgu rist on 36 mm kõrgune ja 30 mm laiune, II järgu rist 39 mm kõrgune ja 34 mm laiune ning I järgu rist 45 mm kõrgune ja 39 mm laiune.

Ristid erinevad mõõtmete, värvi, lindi ja kandmisviisi poolest. Kujunduses on kasutatud rahvusvärvide (sinine, must, valge) kombinatsioone, ainult II liigi autasude südamik on punane ("vererist").

Vabadusristi kavalerid[muuda | muuda lähteteksti]

Kokku anti välja 3224 vabadusristi. Kuna mõnedele isikutele anti ka mitu Vabadusristi on autasu tegelikke kavalere vähem, 3130. Lisaks anti autasu ka Verduni linnale Prantsusmaal ning Inglise, Prantsuse ja Itaalia Tundmatule Sõdurile. Verdunile Vabadusristi andmine oli üldse esimene Vabadusristi väljaandmine (5. augustil 1919). Välja antud Vabadusristide hulgas anti I liigi esimest järku 43 ja III liigi esimest järku 111 autasu. Isikliku vapruse eest 1. järgu Vabadusristi välja ei antud. I liigi 1. järgu Vabadusristi on teiste seas saanud Belgia kuningas Albert I, Taani kuningas Christian X ja Suurbritannia kuningas George V. Itaalia peaminister Benito Mussolini sai III liigi 1. järgu Vabadusristi. Lisaks Eesti kodanikele anti Vabadusriste veel 17 riigi kodanikele.

Kolm vabadusristi on antud üheksale Vabadusristi kavalerile (Karl Parts, Anton Irv, Julius Kuperjanov, Oskar Luiga, Nikolai Reek, Johann Schmidt, Aleksander Seiman, Jaan Klaar, Eduard Neps). Kaks Vabadusristi on antud 76 isikule (sealhulgas 14 Soome, 4 Poola ja 1 Taani kodanik). Kurioosumina on ühele isikule (Voldemar Konga) antud kaks VR I/3 ja 12 isikule kaks VR II/3.

Paljud Vabadusristi kavalerid (sealhulgas Harri Moora, Mihkel Martna, Eduard Alver, Winston Churchill) ei võtnud neile määratud Vabadusristi vastu.

Riik I/1 II/1 III/1 I/2 II/2 III/2 I/3 II/3 III/3 Kokku
Eesti 11 18 51 29 8 339 1672 22 2150
Soome 5 13 30 7 128 495 678
Suurbritannia 14 18 19 10 45 21 2 129
Läti 1 6 12 2 5 21 3 50
Taani 1 1 1 1 17 27 48
Poola 1 11 13 4 15 1 45
USA 1 2 8 2 27 3 43
Prantsusmaa 6 20 1 3 5 35
Rootsi 3 1 1 11 2 18
Itaalia 2 10 1 13
Bulgaaria 1 1 1 3
Jaapan 2 1 3
Ungari 1 1 2
Leedu 1 1 2
Argentina 1 1 2
Portugal 1 1
Colombia 1 1
India 1 1
Kokku 43 111 136 29 41 582 2247 35 3224[6]

23. veebruaril 1923 asutati Tartu Vabaduseristi Vendade Ühendus. See oli esimene Vabadusristi kavaleride piirkondlik ühendus, mis järgnevatel aastatel kujunes üleriigiliseks organisatsiooniks: 1925. aasta suvel asutati üleriigiline Vabaduse Risti Vendade Ühendus (VRVÜ), millega järgnenud aastatel liitusid teised tekkinud piirkondlikud organisatsioonid. Vabadusristi kavaleride esindaja Rahvuskogu Teises Kojas oli Jaan Soots.

2016. aasta seisuga on teadmata 91 Vabadusristi kavalerist Eesti kodaniku elulugu. Viimane elusolev Vabadusristi kavaler oli Karl Jaanus, kes suri 6. oktoobril 2000.

Ajutise Valitsuse otsus 24. veebruarist 1919 (RT 1919, 13)[muuda | muuda lähteteksti]

3. Asutada Eesti “Vabaduse Rist” iseseisvuse ja vabaduse võitluse teenuste autasuks. “Vabaduse Rist” põhjusmääruste väljatöötamine anda komisjoni, millest osa võtavad sõja-, sise- ja kohtuministrid. Algatus sõjaministril.

Riigikogu poolt 19. juunil 1925 a. vastu võetud

Vabaduse Risti annetamise lõpetamise seadus[muuda | muuda lähteteksti]

RT 1925, 109/110, 53.

§ 1. 24. veebruaril 1919 a. asutatud Vabaduse Risti (“Riigi Teataja” nr. 20/21 – 1920 a. seadus nr. 84) annetamine lõpetatakse.

§ 2. Käesolev seadus hakkab maksma tema vastuvõtmisega.

Algkirjale alla kirjutanud

Riigikogu esimees A. Rei.

Sekretär J. Holberg.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Vabaduse Risti Vendadele oma lipp. Päevaleht, 30. mai 1939, nr 144, lk 6.
  • Vabaduse Risti kandmise õigus tagasi. Uus Eesti, 26. juuni 1939, nr 169, lk 7.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]