Eesti Rahvaväe auastmed

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Eesti Rahvaväe auastmed olid Eesti Rahvaväes aastatel 1919–1926 kasutatud juhtimisvõime, hariduse, staaži või ka teenete hindamise süsteem, mille aluseks oli rahvaväe ohvitseridele antud auastmed ehk sõjaväelised auastmed.

Rahvavägi moodustati 16. novembril 1918 ning Eesti Vabadussõja algetapis kasutati rahvaväe ohvitseride auastmetena neile Venemaa keisririigi ja Venemaa Ajutise Valitsuse teenistuses antud Venemaa keiserliku armee ja Venemaa armee auastmeid, mida kasutati ka 1917. aastal moodustatud Eesti rahvusväeosades:

Next.svg Pikemalt artiklis Venemaa keisririigi sõjaväelised auastmed

Rahvaväe ohvitseride auastmed[muuda | muuda lähteteksti]

21. jaanuaril 1919, pärast Eesti Vabadussõja algusetapi kaitselahingute lõppemist ja edukate pealetungilahingute esimese etapi lõppemist andis Sõjavägede Ülemjuhataja Johan Laidoner välja päevakäsu nr 30, millega kirjutati ette väeosade ülematele, seoses "sellega, et wene augraadides ülendamine väga korratult toimetati, nii et ametnikud ja ohvitserid liiga kiiresti kõrgemad augraadid omandasid, mitte vahvuse või hea teenistuse tõttu, vaid et nemad paberite järele teatud aja frondil olla olnud..., käsen ametisse nimetamise juures mitte alati vene vägedes antud augraadi peale vaadata, vaid nimetada neid, kes oma tööd paremini tunnevad" ja samuti "alamväelasi, kes sõjas vahvaste võidelnud, asjatundmist ja isamaaarmastust ja truudust näidanud" esitada ohvitseri asetäitja ametikohale nimetamiseks.

Esimese muudatusena sõjaväe auastmetes kaotati 13. märtsil 1919 Sõjavägede Ülemjuhataja päevakäsuga alamlipniku auaste. Alamlipniku auaste oli kasutusele võetud Vene armees Esimese maailmasõjas, kui lahingutes silma paistnud alamväelasi, kes polnud omandanud ohvitserilt nõutavat sõjalist ettevalmistust, hakati väljanäidatud vapruse ja teenete eest ülendama alamlipnikeks. Alamlipnikud jäid õiguslikult kuhugi allohvitseride ja ohvitseride vahele ning ilmselt just ebaselguse tõttu otsustatigi see auaste Eesti Rahvaväes likvideerida.

Sõjavägede ülemjuhataja päevakäsuga 27. märtsist 1919 avaldati esmakordselt Eesti Rahvaväe auastmete tabel (nii ohvitseride kui ka allohvitseride ja sõdurite kohta). Päevakäsuga nimetati ümber staabikaptenite auastmed alamkapteniteks ja kaotati kindralleitnandi auaste, nõnda et kindralmajorile järgnes vahetult kindral. Samuti loobuti täielikult ratsaväe auastmetest (kornet ja rittmeister).

Ohvitseride auastmed 1919. aasta märtsist maini:

Teine sõjavägede ülemjuhataja käskkiri 10. maist 1919 ei muutnud sisuliselt rahvaväe maavägede auastmed, muutusid toimusid vaid auastmete kirjapildis, kasutati vaid senisest rohkem sidekriipse: alam-leitnant, alam-kapten, alam-polkovnik.

Ohvitseride auastmed alates 1919. aasta maist:

Rahvaväe auastmed pärast Vabadussõda[muuda | muuda lähteteksti]

1922. aastal toimus Eesti rahvaväe venepäraste väeosade nimetuste asendamine Lääne-Euroopas kasutatavate sõjaväeosade nimetustega (roodudkompaniideks ja polgud rügementideks. 3. novembril 1922 võttis Eesti Vabariigi valitsus vastu seadluse[1] auastmete tabeli muutmise kohta.

Ohvitseride auastmed alates 1922. aasta novembrist:

Lõplikult kaotati aga alam-kapteni ja aktiivteenistuse lipniku auastmed 30. jaanuaril 1924, mil Vabariigi valitsus võttis vastu seadluse auastmete “kaotamise kohta ja kõik senised (nii tegevteenistuses kui ka reservis olevad) alamkaptenid nimetati ümber kapteniteks ning kõik tegevteenistuses olevad lipnikud ülendati nooremleitnantideks.

1929. aastal nimetati Eesti rahvavägi Eesti kaitseväeks.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • O.T.S.–24, “Vabariigi Valitsuse poolt 30. jaanuaril 1924. a. vastu võetud Kaitseväe ohvitseride teenistuskäigu seadlus”. Riigi Teataja 1924, nr. 37/38, lk. 285––298.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Eelnev:
Eesti Rahvavägi 1918
Eesti sõjavägi
1918–1929
Järgnev:
Eesti kaitsevägi 1929–1937
Eelnev:
Eesti kaitsevägi 1929–1937
Eesti sõjavägi
1937–1940
Järgnev:
Eesti kaitsejõud 1991–

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Riigi Teataja 1922, nr. 139, lk. 674–675.