2. jalaväebrigaad

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
2. jalaväebrigaad
2 JVBr embleem sakala (png version).png
2. jalaväebrigaadi staabi käiseembleem
Tegev 2014-praeguseni
Riik Eesti
Haru Maavägi
Liik Jalavägi
Garnison/Staap Luunja
Ülemad
Praegune ülem Kolonel Tarmo Metsa

2. jalaväebrigaad on Eesti kaitseväe maaväe struktuuriüksus (brigaad), mis on kaitseväe juhataja vahetus alluvuses.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

2. jalaväebrigaad võttis üle Sakala partisanide pataljoni lipu, vapi ja rinnamärgi. Sakala Partisanide Rügement tegutses edasi ka pärast Vabadussõja lõppu, olles üks reservjalaväerügement, mis valmistus kaitsma Eesti Vabariiki.

Sakala partisanide polk paiknes vahetult pärast Vabadussõja lõppu hajali. Üks pataljon oli piirivalveteenistuses Piirissaarel ja üks pataljon oli Tartus. Polgu staap ja töörood asusid Luunja mõisas ja ülejäänud allüksused Rasinal. 1920. aastal toimus selles polgus demobilisatsioon, samal ajal liideti polku teistest väeosadest pärit roodusid. Polgu ülemaks oli kuni 30. juunini 1920 kapten Villem-Kustav Marder, seejärel kahe kuu jooksul ajutise ülemana alamkapten Jaan Riisenberg. Sama aasta 1. septembrist määrati Sakala partisanide polgu ülemaks polkovnik Sigfried Pinding. Pindingu valitsusajal liideti Sakala partisanide polk 1. jaanuarist 1921 5. jalaväepolguga. Pinding ise sai 5. jalaväepolgu ülemaks, partisanidest moodustus nüüd Sakala pataljon, mille etteotsa tuli alampolkovnik Ludvig-Karl Jakobsen. Pataljoni asupaigaks oli Võru. 1921. aasta 7. juulist sai Sakala pataljonist iseseisev Sakala partisanide üksik pataljon; selle ülemaks jäi endiselt alampolkovnik L-K. Jakobsen. Sama kuu keskel koliti Võrust Viljandisse.

22. märtsil 1924 tehti uus suur ümberkorraldus: Sakala partisanide üksiku pataljoniga liideti 3. üksik pataljon ja neist moodustati Sakala jalaväerügement. Sakala jalaväerügementi hakkas juhtima kolonelleitnant Verner Trossi, kes püsis selles ametis kuni 1926. aasta lõpuni. 1927. aasta algusest määrati rügemendi ülemaks kolonelleitnant Oskar-Johannes Schmidt, kuid see ilmus ametisse alles 12. aprillist ja rügemendiülema kohuseid täitis vahepeal Sakala pataljoni ülem major August Kivi.

Koos üldise sõjaväereformiga lahutati 1. oktoobrist 1928 ka Sakala jalaväerügement jälle oma koostisosadeks. Partisanidest sai nüüd Sakala üksik jalaväepataljon, pataljoniülemaks sai senine rügemendiülem kolonelleitnant O-J. Schmidt. 1. juulist 1932 tuli uueks pataljoniülemaks kolonelleitnant Hans Matson ja 15. juunist 1934 kolonelleitnant Johannes-Aleksander Raud. II maailmasõja algusesaegadel jõudis Sakala üksikut jalaväepataljoni juhatada ka kolonelleitnant A. Ratas.[1][1]

2. jalaväebrigaad soovib jätkata sama tugeva tegevväelastest ja reservväelastest koosneva võitlusvõimelise ja kõrge moraaliga väeüksusena toetudes ajaloolistele tavadele läbi Sakala Partisanide Rügemendi loodud väärtust[viide?].

Taasloomine[muuda | muuda lähteteksti]

2. jalaväebrigaad asutati 1. augustil 2014 ja see reorganiseeriti ümber Lõuna kaitseringkonnast.

Ülesanded[muuda | muuda lähteteksti]

  • jalaväebrigaadi sõjaliste operatsioonide planeerimine ja korraldamine
  • juhtimis-, korraldus-, planeerimis-, arendus- ja järelevalvetoimingute tegemine oma vastutusalas
  • mobilisatsiooni planeerimine ja korraldamine ning üksuste formeerimine oma vastutusalas
  • koosseisus olevate üksuste lahinguvalmiduse tagamine
  • koosseisus olevate üksuste väljaõppes tagalatoetuse tagamine
  • koosseisus olevate sõjaaja ja reservüksuste ettevalmistamine ning nende formeerimise korraldamine

Koosseis[muuda | muuda lähteteksti]

  • Staap
  • 21. jalaväepataljon
  • 22. jalaväepataljon
  • 23. jalaväepataljon
  • suurtükiväepataljon
  • õhutõrjepataljon
  • pioneeripataljon
  • tagalapataljon
  • tankitõrjekompanii
  • staabi- ja sidekompanii
  • luurekompanii

Ülemad[muuda | muuda lähteteksti]

Alates Kuni Nimi Auaste
2014
2015
Enno Mõts kolonelleitnant
2015
2019
Eero Rebo kolonelleitnant (a-st 2016 kolonel)
2019
tänaseni
Tarmo Metsa kolonel

Relvastus[muuda | muuda lähteteksti]

2. jalaväebrigaadis kasutusel olev relvastus 2016. aastal:

Heckler & Koch USP
9mm püstolkuulipilduja m/45 B
9mm püstolkuulipilduja HK MP-5A2
7,62mm automaat AK-4
7,62mm kuulipilduja MG3
12,7mm raskekuulipilduja M2 Browning
7,62mm täpsuspüss AK-4 TP1
7,62mm snaipripüss NM149S
12,7mm snaipripüss Hecate II
40mm relvaalune granaadiheitja HK 79N
26,5mm signaalpüstol
120mm miinipilduja m/41D
81mm miinipilduja M252
122mm haubits H63 (D-30) (2A18 D-30)
84mm TT-granaadiheitja Carl-Gustav M2
90mm ühekordne granaadiheitja Instalaza C90-CR-RB (M3) Anti-Tank (C-90 Instalaza)
90mm ühekordne granaadiheitja Instalaza C90-CR-AM (M3) Anti-Tank/Anti-Personnel
90mm ühekordne granaadiheitja Instalaza C90-CR-BK (M3) Anti-Bunker
Tankitõrjeraketisüsteem MILAN 2
23mm õhutõrjekahur ZU-23-2
õhutõrjeraketikompleks Mistral
kaitsekäsigranaat F-1
ründekäsigranaat RGD-5
ründekäsigranaat m/56

Sümboolika[muuda | muuda lähteteksti]

2JVBr taastas oma üksuse sümboolikana Sakala Partisanide Rügemendi lipu, vapi ning rinnamärgi.

Kolmanda väeosana Eesti Rahvaväes sai oma embleemi Sakala Partisanide Rügement, mis formeeriti 25. detsembril 1918 Viljandis pataljonina. Aasta hiljem laiendati pataljon rügemendiks, millele kunstnik Voldemar Kangro-Pool kujundas käisemärgi.

Vapil ja käiseembleemil kasutatavate sümbolite ja värvide tähendused on järgmised:

1. elusa inimese pale tähendab elu;

2. kolju tähendab surma;

3. mõõk (lad.k gladius) tähendab kaitset;

4. loorberioks tähendab võitu ja au;

5. must tähistab Eesti mullapinda;

6. hõbehall tähistab ustavust.

Kõik kokku tähendab, et mõõga läbi surma eest kaitstud elu ja vabadust kroonib võit ja au.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Eesti sõjavägi 1920–1940 : pildilugu meie esimese Vabariigi sõjaväe organisatsioonist, juhtidest, meestest ja relvadest / Mati Õun

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]