Campenhausen

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Campenhauseni suguvõsa aadlivapp
Campenhauseni suguvõsa vabahärravapp

Campenhausen (varem ka Kamphusen ja Kampfhausen) (vene keeles Кампенгаузен) on Lübeckist pärit Rootsi, Liivimaa ja Venemaa kaupmehe- ja aadlisuguvõsa.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Päritolu ja varasem ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Campenhauseni suguvõsa päritolu on jäänud ebaselgeks. Perekonnatraditsiooni järgi olid nad pärit Madalmaadest. XVI ja XVII sajandi vahetusel on nende kohta teateid Lübeckist. Suguvõsaliin algab Lübecki kaupmehe Hermann Kamphuseniga (Kampfhausen) (suri 1627). Tema poeg Hermann Kamphusen (suri enne 1656) asus Lübeckist elama Rootsi Stockholmi, kus tegutses veinikaupmehena. Tema vanem poeg ooberstleitnant Lorenz Campenhausen (u 1629−enne 1672) tõsteti 1665. aastal Rootsi aadliseisusse ja introdutseeriti 1672. aastal rüütelkonda; tema liin suri välja juba järgmises põlves. Tema vend ooberst ja Riia viitsekomandant Johann Hermann Campenhausen (1641−1705) sai samuti 1675. aastal Rootsi kuningalt aadlitiitli; temaga jätkus suguvõsa pealiin. Kolmanda liini rajas vendadest noorim leitnant Carl Gustav Campenhausen (1644−1697).

Poola liin[muuda | muuda lähteteksti]

Vabahärra Balthasar von Campenhausen (1745–1800)

Selle liini rajajaks oli Johann Hermann von Campenhauseni (1641−1705) vanem poeg Johann Michael von Kampenhausen (1680−1741), kes tegi karjääri Poola sõjaväes, oli mitme kindluse komandant ja tõusis lõpuks kindralmajoriks. Ta omandas märkimisväärse maavalduse ning oli ühtlasi Rastawica ja Sielce staarost. Kindral ja tema järeltulijad kasutasid Poolas nimekuju von Kampenhausen. Selle liini vanem haru kustus meesliinis 1890. aastal Stanisław Jan von Kampenhauseniga (1843−1890), noorem haru suri samuti välja XIX sajandi lõpul.

Kindralaporutšik ja Liivimaa maanõunik vabahärra Johann Balthasar von Campenhausen (1689–1758)

Liivimaa vanem liin[muuda | muuda lähteteksti]

Johann Hermann von Campenhauseni noorema poja kindralporutšik ja Liivimaa maanõunik Johann Balthasar von Campenhauseniga (1689–1758) läks edasi suguvõsa Liivimaa vanem liin. Viimane sai 1744. aastal Rootsi kuningalt vabahärra tiitli, kuid Rootsi rüütelkonda teda ei introdutseeritud. Tema ja tema järeltulijad tegid hiilgavat karjääri Venemaa sõjaväe- ja riigiteenistuses ning omandasid Venemaa valitsejate heldete donatsioonide ja ostutehingute kaudu suure maavalduse. Vabahärra Johann Christoph von Campenhausen (1716–1782) teenis välja tõelise salanõuniku teenistusastme. Tema vend salanõunik vabahärra Balthasar von Campenhausen (1745–1800) valiti Liivimaa maanõunikuks ning teenis Liivimaa viitse- ja tsiviilkubernerina. Kapten Johann Christoph von Campenhauseni (1780−1841) poegadest said alguse Veselauska, Ungurmuiža, Lēdurga ja Ravlicasi-Ilzene liinid.

Salanõunik vabahärra Balthasar von Campenhausen (1772–1823)

Veselauska liin[muuda | muuda lähteteksti]

Selle liini rajas vabahärra Theophil Aurel von Campenhausen (1808−1863), kes sai 1842. aastal pärandijagamislepinguga Veselauska mõisa, mis jäi tema järeltulijatele kuni võõrandamiseni 1920. aastal. Tema järglaste hulgas oli mitu nimekat Liivimaa rüütelkonnategelast. Poeg vabahärra Balthasar Christoph Heinrich von Campenhausen (1840–1909) oli aastatel 19021906 Liivimaa maanõunik. Ajavahemikul 18901902 oli selles ametis tema vend vabahärra Heinrich Eduard Paul von Campenhausen (1846–1906), kes mõrvati revolutsioonääride poolt. Pärast mõisate võõrandamist asusid sellest harust pärit liikmed ümber Saksamaale, kus nad elavad tänini.

Rootsi liin[muuda | muuda lähteteksti]

Veselauska harust pärit kunstnik vabahärra Boltho (Bodo) Balthasar Franz von Campenhausen (1898−1988), kes töötas Berliinis kunstikõrgkooli professorina, asus hiljem elama Rootsi ja rajas suguvõsa Rootsi liini. Tema haru kustus küll meesliinis 2014. aastal, kuid professori tütre Anita Wahlströmi (sündinud 1956) pojad kannavad perekonnanime Campenhausen.

Suguvõsa liikmeid[muuda | muuda lähteteksti]

Campenhauseni suguvõsa mõisavaldused[muuda | muuda lähteteksti]

Ungurmuiža mõis Eugen Dückeri maalil Mõis tammede all (1862). Campenhauseni suguvõsa keskne valdus 1728−1920
Veselauska mõis. Suguvõsa valdus 1797−1920
  • Eestimaa:
    • Lautna (Lautel) (1749−u 1750), Maidla (Wredenhagen) (1729−pärast 1732)
  • Ingerimaa:
    • Kikerina (XVIII sajandil), Laskovits (XVIII sajandil), Rakulits (XVIII sajandil)
  • Kuramaa:
  • Liivimaa eesti distrikt:
  • Liivimaa läti distrikt:
    • Ādaži (Aahof) (1751−1755 ja enne 1892−1920), Aijāži (Ayasch) (kuni 1752), Allaži (Allasch) (1751−u 1767), Auļi (Aula) (1798−1874), Bērzaune (Schloß Bersohn) (1910−1920), Daibe (Daiben) (1854−1859 pandi-, 1859−enne 1892 pärusvaldus), Dubinska (Dubinsky) (1798−pärast 1900), Härgmäe (Schloß Ermes) (1795−1797 ja 1808), Īgate (Idsel) (1917−1920), Ilzene (Ilsen) (1881−1887 pandi-, 1887−1920 pärusvaldus), Inčukalnsi (Hinzenberg) (1753−1755), Jūdaži (Judasch) (1751−u 1767), Kalnamuiža (Maikendorf) (1750−1775), Katrinmuiža (Katharinenberg) (1840−1871, poolmõis), Katvari (Kadfer) (1750−1775), Ķipēni (Eck) (kuni 1755, pandivaldus), Knīderi (Krüdenershof) (1748), Kūdumsi (Kudum) (1728−1920), Kurtumuiža (Kurtenhof) (1845−1880), Lēdurga (Loddiger) (kuni 1752 ja 1855−1920), Lenči (Lenzenhof) (1745−1920), Liepa (Lindenhof) (pärast 1743−1750, vaheajaga), Lorupmuiža (Kronenberg) (1858−1873), Muižkalnsi (Lindenhof) (1751−1752 pandi-, aastast 1752 pärusvaldus; liideti Katvari mõisaga), Murkužmuiža (Murrikas) (kuni 1752 ja 1855−1920), Pociemsi (Posendorf) (1759−1775), Podzēni (Podsem) (alates 1774, tehing ei teostunud), Ravlicas (Rawlitz) (kuni 1912, karjamõis), Ropaži (Schloß Rodenpois) (1751−XVIII sajandi lõpp, fideikomiss alates 1780, tühistati 1816), Roperbeķi (Roperbeck) (1750−1775), Rozbeķi (Rosenbeck) (1872 pandi-, 1872−1911 pärusvaldus), Stalbe (Stolben) (1899−u 1915), Stopiņi (Stopiushof) (1845−1880), Tiegaži (Tegasch) (1873−? pandi-, ?-pärast 1900 pärusvaldus), Ungurmuiža (Orellen) (1728−1920), Vaidava (Waidau) (alates 1774, tehing ei teostunud), Veckalsnava (Schloß Alt-Kalzenau) (kuni u 1751), Vecķipēni (Alt-Eck) (kuni 1754, pandivaldus), Veselauska (Wesselshof) (1797−1920)
  • Poola:
    • Chrapunia (kuni 1801), Koskowe-Kmiece, Kostrogaj (oli XIX sajandil), Łukomie, Nowa Wieśi, Piastowo (kuni 1770), Pruszkowo, Rościszewo (kuni 1776), Skrwilno (kuni 1781), Stopino (kuni 1789)

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Campenhausen, Ernst Baron. Geschichte des Geschlechts der von Campenhausen. Riga: Druck von W. F. Häcker, 1908 [1].
  • Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980). Lk 135-136.
  • Elgenstierna, Gustaf. Den introducerade Svenska adelns ättartavlor med tilläg och rättelser. 1. kd Stockholm: P. A. Norstedt & Söners Förlag, 1925. Lk 729-735 [2] [3].
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Livland. Bd I. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1929. Lk 21-31 [4].
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Neue Folge. Bd V. Hamburg: 2015. Lk 75-149.
  • Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd II. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1974. Lk 223-224.
  • Genealogisches Handbuch des Adels. Freiherrliche Häuser B. Bd IV. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1967. Lk 106-127.
  • Genealogisches Handbuch des Adels. Freiherrliche Häuser. Bd XV. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1989. Lk 27-42.
  • Vegesack, Manfred von. Herkunft und Stammtafeln derer von Campenhausen. Heidelberg, 1958.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]