Campenhausen

Campenhausen (varem ka Kamphusen ja Kampfhausen) (vene keeles Кампенгаузен) on Lübeckist pärit Rootsi, Liivimaa ja Venemaa kaupmehe- ja aadlisuguvõsa.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Päritolu ja varasem ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Campenhauseni suguvõsa päritolu on jäänud ebaselgeks. Perekonnatraditsiooni järgi olid nad pärit Madalmaadest. XVI ja XVII sajandi vahetusel on nende kohta teateid Lübeckist. Suguvõsaliin algab Lübecki kaupmehe Hermann Kamphuseniga (Kampfhausen) (suri 1627). Tema poeg Hermann Kamphusen (suri enne 1656) asus Lübeckist elama Rootsi Stockholmi, kus tegutses veinikaupmehena. Tema vanem poeg ooberstleitnant Lorenz Campenhausen (u 1629−enne 1672) tõsteti 1665. aastal Rootsi aadliseisusse ja introdutseeriti 1672. aastal rüütelkonda; tema liin suri välja juba järgmises põlves. Tema vend ooberst ja Riia viitsekomandant Johann Hermann Campenhausen (1641−1705) sai samuti 1675. aastal Rootsi kuningalt aadlitiitli; temaga jätkus suguvõsa pealiin. Kolmanda liini rajas vendadest noorim leitnant Carl Gustav Campenhausen (1644−1697).

Poola liin[muuda | muuda lähteteksti]

Vabahärra Balthasar von Campenhausen (1745–1800)

Selle liini rajajaks oli Johann Hermann von Campenhauseni (1641−1705) vanem poeg Johann Michael von Kampenhausen (1680−1741), kes tegi karjääri Poola sõjaväes, oli mitme kindluse komandant ja sai lõpuks kindralmajoriks. Ta omandas märkimisväärse maavalduse ning oli ühtlasi Rastawica ja Sielce staarost. Kindral ja tema järeltulijad kasutasid Poolas nimekuju von Kampenhausen. Selle liini vanem haru kustus meesliinis 1890. aastal Stanisław Jan von Kampenhauseniga (1843−1890), noorem haru suri samuti välja XIX sajandi lõpul.

Liivimaa vanem liin[muuda | muuda lähteteksti]

Johann Hermann von Campenhauseni noorema poja kindralporutšik ja Liivimaa maanõunik Johann Balthasar von Campenhauseniga (1689–1758) läks edasi suguvõsa Liivimaa vanem liin. Viimane sai 1744. aastal Rootsi kuningalt vabahärra tiitli, kuid Rootsi rüütelkonda teda ei introdutseeritud. Tema ja tema järeltulijad tegid hiilgavat karjääri Venemaa sõjaväe- ja riigiteenistuses ning omandasid Venemaa valitsejate heldete donatsioonide ja ostutehingute kaudu suure maavalduse. Vabahärra Johann Christoph von Campenhausen (1716–1782) teenis välja tõelise salanõuniku teenistusastme. Tema vend salanõunik vabahärra Balthasar von Campenhausen (1745–1800) valiti Liivimaa maanõunikuks ning teenis Liivimaa viitse- ja tsiviilkubernerina. Kapten Johann Christoph von Campenhauseni (1780−1841) poegadest said alguse Veselauska, Ungurmuiža, Lēdurga ja Ravlicasi-Ilzene liinid.

Veselauska liin[muuda | muuda lähteteksti]

Liivimaa kubermangu Võnnu kreisi Rauna kihelkonna Veselauska liini rajas vabahärra Theophil Aurel von Campenhausen (1808−1863), kes sai 1842. aastal pärandijagamislepinguga Veselauska mõisa, mis jäi tema järeltulijatele kuni võõrandamiseni 1920. aastal. Tema järglaste hulgas oli mitu nimekat Liivimaa rüütelkonnategelast. Poeg vabahärra Balthasar Christoph Heinrich von Campenhausen (1840–1909) oli aastatel 1902−1906 Liivimaa maanõunik. Ajavahemikul 1890−1902 oli selles ametis tema vend vabahärra Heinrich Eduard Paul von Campenhausen (1846–1906), kes mõrvati revolutsionääride poolt. Pärast mõisate võõrandamist asusid sellest harust pärit liikmed ümber Saksamaale, kus nad elavad tänini.

Rootsi liin[muuda | muuda lähteteksti]

Veselauska harust pärit kunstnik vabahärra Boltho (Bodo) Balthasar Franz von Campenhausen (1898−1988), kes töötas Berliinis kunstikõrgkooli professorina, asus hiljem elama Rootsi ja rajas suguvõsa Rootsi liini. Tema haru kustus küll meesliinis 2014. aastal, kuid professori tütre Anita Wahlströmi (sündinud 1956) pojad kannavad perekonnanime Campenhausen.

Suguvõsa liikmeid[muuda | muuda lähteteksti]

Johann Hermann von Campenhausen (1641–1705), ooberst, Riia viitsekomandant, Tallinna kindluse insener
Johann Michael von Kampenhausen (1680−1741), jalaväe kindralmajor, Rastawica ja Sielce staarost, mõisaomanik
Vabahärra Johann Balthasar von Campenhausen (1689–1758), kindralporutšik, ülemkammerhärra, Liivimaa maanõunik, Soome kindralkuberner, mõisaomanik
Vabahärra Johann Christoph von Campenhausen (1716–1782), polkovnik, tõeline salanõunik, mõisaomanik
Vabahärra Balthasar von Campenhausen (1745–1800), salanõunik, senaator, Liivimaa maanõunik, Liivimaa viitse- ja tsiviilkuberner
Vabahärra Leyon Pierce Balthasar von Campenhausen (1746–1807), luuletaja, näitekirjanik ja publitsist
Vabahärra Balthasar von Campenhausen (1772–1823), Riiginõukogu liige
Vabahärra Hermann Johann von Campenhausen (1773–1836), õuenõunik, Liivimaa maanõunik, Läänemere kubermangude ajaloo ja muinsuste ühingu esimene eesistuja
Vabahärra Johann Christoph von Campenhausen (1780−1841), Peterburi evangeelse-luterliku peakonsistooriumi liige
Vabahärra Oswald Hermann Ernst von Campenhausen (1813–1877), Liivimaa maanõunik, mõisaomanik
Vabahärra Leonhard Balthasar von Campenhausen (1814−1851), kreisikohtunik, mõisaomanik
Vabahärra Leopold Clemens von Campenhausen (1828–1895), tõeline riiginõunik, diplomaat, mõisaomanik
Vabahärra Balthasar Christoph Heinrich von Campenhausen (1840–1909), Liivimaa maanõunik, mõisaomanik
Vabahärra Balthasar Maximilian Conrad von Campenhausen (1843–1905), õigusteaduse doktor, Liivimaa maanõunik, mõisaomanik
Vabahärra Ernst Gottlieb Hermann von Campenhausen (1845−1922), kreisisaadik, genealoog, mõisaomanik
Vabahärra Heinrich Eduard Paul von Campenhausen (1846–1906), Liivimaa maanõunik, mõisaomanik
Vabahärra Balthasar Armin von Campenhausen (1870–1919), õigusteaduse doktor, zooloog, mõisaomanik
Vabahärra Balthasar Ernst von Campenhausen (1898–1941), õigusteaduse doktor, kapten (postuumselt)
Vabahärra Boltho (Bodo) Balthasar Franz von Campenhausen (1898−1988), Berliini kunstikõrgkooli professor, maalikunstnik, graafik, keraamik
Vabahärra Hans Erich von Campenhausen (1903–1989), teoloog, kirikuajalooprofessor
Vabahärra Ragnar Axel von Campenhausen (sündinud 1934), õigusteaduse doktor, Mainzi ülikooli professor
Vabahärra Balthasar Karl Lorenz von Campenhausen (sündinud 1934), Liivimaa rüütelkonna eesistuja
Vabahärra Johannes Edgar von Campenhausen (sündinud 1935), majandusinformaatika professor
Vabahärra Otto von Campenhausen (sündinud 1965), õigusteaduse doktor, professor
Vabahärra Mark Peter von Campenhausen (sündinud 1966), loodusteaduse doktor, bioloog
Vabahärra Axel Aurel von Campenhausen (sündinud 1967), loodusteaduse doktor
Vabahärra Klaus (Claus) Otto von Campenhausen (sündinud 1967), riigiteaduse doktor
Vabahärra Harald von Campenhausen (sündinud 1967), loodusteaduse doktor, diplomeeritud bioloog
Vabahärra Alexander von Campenhausen (sündinud 1968), õigusteaduse doktor
Vabahärra Moritz Christian von Campenhausen (sündinud 1969), filosoofiadoktor, ajaloolane

Campenhauseni suguvõsa mõisavaldused[muuda | muuda lähteteksti]

Eestimaa:
- Lautna (Lautel) (1749 − u 1750), Maidla (Wredenhagen) (1729 − pärast 1732)
Ingerimaa:
- Kikerina (XVIII sajandil), Laskovits (XVIII sajandil), Rakulits (XVIII sajandil)
Kuramaa:
- Jaunmuiža (Neuhof) (1892−1912)
Liivimaa eesti distrikt:
- Avinurme (Awwinorm) (XVII sajandil, rendivaldus), Juba (Quellenhof) (1913−1911), Jõgeveste (Beckhof) (1869−1886), Laiksaare (Laiksar) (XVIII sajandil, rendivaldus), Pangodi (Spankau) (oli 1702 pandi- ja 1731 rendivaldus), Rannu (Schloß Randen) (1716−1743 rendi-, 1743−1759 pärusvaldus), Uniküla (Unniküll) (1869−1886), Uulu (Uhla) (1799−1801), Uusna (Neu-Tennasilm) (1743−1759), Vaimastvere (Waimastfer) (1796−1799, pandivaldus), Valguta (Walguta) (enne 1721−1743 rendi-, 1743−1759 pärusvaldus), Vana-Tänassilma (Alt-Tennasilm) (enne 1724−pärast 1738, rendivaldus), Vana-Otepää (Schloß Odenpäh) (oli 1767, rendivaldus), Vardi (Schwarzhof) (1711−1741), Ülejõe (Bremerseite) (1799−1800)
Liivimaa läti distrikt:
- Ādaži (Aahof) (1751−1755 ja enne 1892−1920), Aijāži (Ayasch) (kuni 1752), Allaži (Allasch) (1751−u 1767), Auļi (Aula) (1798−1874), Bērzaune (Schloß Bersohn) (1910−1920), Daibe (Daiben) (1854−1859 pandi-, 1859−enne 1892 pärusvaldus), Dubinska (Dubinsky) (1798−pärast 1900), Härgmäe (Schloß Ermes) (1795−1797 ja 1808), Īgate (Idsel) (1917−1920), Ilzene (Ilsen) (1881−1887 pandi-, 1887−1920 pärusvaldus), Inčukalnsi (Hinzenberg) (1753−1755), Jūdaži (Judasch) (1751−u 1767), Kalnamuiža (Maikendorf) (1750−1775), Katrinmuiža (Katharinenberg) (1840−1871, poolmõis), Katvari (Kadfer) (1750−1775), Ķipēni (Eck) (kuni 1755, pandivaldus), Knīderi (Krüdenershof) (1748), Kūdumsi (Kudum) (1728−1920), Kurtumuiža (Kurtenhof) (1845−1880), Lēdurga (Loddiger) (kuni 1752 ja 1855−1920), Lenči (Lenzenhof) (1745−1920), Liepa (Lindenhof) (pärast 1743−1750, vaheajaga), Lorupmuiža (Kronenberg) (1858−1873), Muižkalnsi (Lindenhof) (1751−1752 pandi-, aastast 1752 pärusvaldus; liideti Katvari mõisaga), Murkužmuiža (Murrikas) (kuni 1752 ja 1855−1920), Pociemsi (Posendorf) (1759−1775), Podzēni (Podsem) (alates 1774, tehing ei teostunud), Ravlicas (Rawlitz) (kuni 1912, karjamõis), Ropaži (Schloß Rodenpois) (1751−XVIII sajandi lõpp, fideikomiss alates 1780, tühistati 1816), Roperbeķi (Roperbeck) (1750−1775), Rozbeķi (Rosenbeck) (1872 pandi-, 1872−1911 pärusvaldus), Stalbe (Stolben) (1899−u 1915), Stopiņi (Stopiushof) (1845−1880), Tiegaži (Tegasch) (1873−? pandi-, ?-pärast 1900 pärusvaldus), Ungurmuiža (Orellen) (1728−1920), Vaidava (Waidau) (alates 1774, tehing ei teostunud), Veckalsnava (Schloß Alt-Kalzenau) (kuni u 1751), Vecķipēni (Alt-Eck) (kuni 1754, pandivaldus), Veselauska (Wesselshof) (1797−1920)
Poola:
- Chrapunia (kuni 1801), Koskowe-Kmiece, Kostrogaj (oli XIX sajandil), Łukomie, Nowa Wieśi, Piastowo (kuni 1770), Pruszkowo, Rościszewo (kuni 1776), Skrwilno (kuni 1781), Stopino (kuni 1789)

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Campenhausen, Ernst Baron. Geschichte des Geschlechts der von Campenhausen. Riga: Druck von W. F. Häcker, 1908 [1].
Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980). Lk 135-136.
Elgenstierna, Gustaf. Den introducerade Svenska adelns ättartavlor med tilläg och rättelser. 1. kd Stockholm: P. A. Norstedt & Söners Förlag, 1925. Lk 729-735 [2] [3].
Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Livland. Bd I. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1929. Lk 21-31 [4].
Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Neue Folge. Bd V. Hamburg: 2015. Lk 75-149.
Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd II. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1974. Lk 223-224.
Genealogisches Handbuch des Adels. Freiherrliche Häuser B. Bd IV. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1967. Lk 106-127.
Genealogisches Handbuch des Adels. Freiherrliche Häuser. Bd XV. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1989. Lk 27-42.
Vegesack, Manfred von. Herkunft und Stammtafeln derer von Campenhausen. Heidelberg, 1958.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]