Vaidava mõis

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Vaidava mõis 1903. aasta kaardil. Väljavõte kaardilt "Wegekarte des Wolmarschen Kreises mit den Kirchspiels- und Gutsgrenzen" (1903). Mõisa maad on kaardil tähistatud numbriga 94

Vaidava mõis (saksa keeles Waidau, läti keeles Vaidavas muiža) oli rüütlimõis Liivimaal Volmari kreisis Rubene kihelkonnas.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1468 müüsid Hans ja Dietrich von Rosen selle mõisa Andreas Patkullile. Mõis oli algselt ühendatud Podzēni mõisaga. Aastal 1783 ostis selle 20 000 taalri eest Eberhard Wewell. Aastal 1789 müüs too mõisa 30 000 taalri eest Friedrich Ludwig Albedyllile, kes selle omakorda aastal 1803 oma pojale Franz Magnusele 38 000 taalri eest edasi müüs. See pantis aastal 1815 mõisa 35 300 rubla eest Carl Schumannile.[1]

Carl Schumann müüs aastal 1830 pandiõiguse 20 800 rubla eest Matthias Wilhelm von Hübbenetile (1799 − pärast 1862), see aga loovutas õigused aastal 1836 Karl Magnus Adolph Ernst von Siversile (1798−1869). Too sai selsamal aastal ka ametlikult mõisa omanikuks. Seitse päeva hiljem pantis ta mõisa omakorda 24 000 rubla eest Carl Helmsingile (1804−1876). See loovutas järgmisel aastal õigused sama hinna eest Johann Reinhold Schmidtile (1811−1890). Carl ostis temalt mõisa välja aastal 1842 ja aastal 1851 pantis selle taas meditsiinidoktor Leo Theodor von Rohlandile (1811−1877). Aastal 1853 ostis ta mõisa järjekordselt välja, olles selle ennemalt aga 30 000 rubla eest Carnikava pastorile Adolph von Albanusele (1798−1856) müünud. Aastal 1863 ostis mõisa 48 000 rubla eest Gregor Georg Paul von Helmersen (1809−1889), kes müüs selle 1875. aastal Wilhelm Treyle.[2] Viimane omanik oli aastatel 1890−1920 Robert von Vegesack.

Mõisa suurus[muuda | muuda lähteteksti]

Bienenstammi andmetel oli mõisa suurus 1816. aastal 4 ja 1/2 adramaad, sellele allus 107 mees- ja 104 naishinge.[3] Aastal 1641 oli mõisa suurus koos Veļķi mõisaga 24 ja 1/2 adramaad, aastal 1688 oli adramaid 35 ja 5/8. Aastal 1737 oli mõisa suurus 14 ja 7/8 adramaad, 1757 aga 4 ja 1/2 adramaad. Aastal 1823 oli mõisa suurus 3 ja 1/3 adramaad.[4] Aastal 1832 oli mõisal adramaid 3 ja 1/5, aastal 1881 aga 2 ja 30/80, lisaks allus mõisale 2 ja 21/80 adramaad mõisatele kuuluvate talude valduses.[5]

Karjamõisad[muuda | muuda lähteteksti]

Mõisale kuulus aastal 1816 üks karjamõis: Jaunāmuiža (Neuhof).

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Hagemeister, Heinrich von. Materialen zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen´s Buchhandlung, 1836., lk 102.
  2. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 166-167.
  3. Bienestamm, H. von. Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk 253.
  4. Hagemeister, Heinrich von. Materialen zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen´s Buchhandlung, 1836, lk 100.
  5. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 163.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Hagemeister, Heinrich von. Materialen zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen´s Buchhandlung, 1836. Lk 102 [1].
  • Sakk, Ivar. Läti mõisad. Reisijuht. Tallinn: EVG Print, 2006. Lk 61.