Katvari mõis

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Katvari mõis (Läti)
Katvari mõis
Asendikaart
Katvari mõisa peahoone 2010. aastal
Katvari mõis 1903. aasta kaardil. Väljavõte kaardilt Wegekarte des Wolmarschen Kreises mit den Kirchspiels- und Gutsgrenzen (1903). Mõisa valdused on kaardil tähistatud numbriga 17

Katvari mõis (saksa keeles Kadfer, läti keeles Katvaru muiža) oli rüütlimõis (fideikomiss) Liivimaal Volmari kreisis Umurga kihelkonnas. Tänapäeval jääb mõisakompleks Limbaži piirkonda ja Katvari valda Katvari ning Līcīši külade maadele.

Mõisakompleks[muuda | muuda lähteteksti]

Tumepunastest tellistest tumepruuni katusega häärber valmis XVIII sajandil. Häärberi kamin ja kolme toa laed on muinsusmälestistena riikliku kaitse all.[1]

Mõisakompleksist on säilinud mitmed looduskaitsealused põlispuud. Kaitse all on Katvari mõisa tamm ümbermõõduga 4,2 meetrit ja Katvari pärnad - esimese ümbermõõt 4,14, kõrgus 31 meetrit, teise ümbermõõt 4,13 ja kõrgus 28 meetrit, kolmanda ümbermõõt 4,02, kõrgus aga 26,8 meetrit. Mõisasüdamest lähtuvatele alleedele jäävad tammed ümbermõõtudega 4,39 ja 4,42 meetrit, Akmentiņi tamm ümbermõõduga 4,17 meetrit, ning Katvari lehis kõrgusega 34 meetrit.[2]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene teadaolev omanik oli XIV sajandil Jacob Live. Fromhold von Vyshusen andis selle aastal 1357 Johann Aderkase valdusesse. Aastal 1630 müüs Karsten Aderkase lesk osa mõisa maadest Johann von Dobberwißile. Mõisa põhiosa päris Karsteni tütar, kes abiellus Ernst von Mengdeniga. Aastal 1738 vahetas Carl Gustav von Mengden Katvari, Roperbeķi ja Kalnamuiža mõisad Boyedega Meeri mõisa vastu. Aastal 1750 vahetas parun Campenhausen selle Liepa mõisa vastu . Aastaks omandas ta 1775 piirkonnas suured maavaldused, mille pärijaks oli tema kasupoeg Friedrich Reinhhold von Berg.[3]

Aastal 1759 ostis parun Campenhausen Lemsalu mõisalt tüki maad (Ahlenhof), mis liideti Katvari mõisaga. Aastal 1806 pantis Friedrich Reinhold Katvari ja Muižkalnsi mõisa 62 000 rubla eest 10 aastaks Christian Bernhard von Zimmermannile. Aastal 1834 müüs tema poeg selle koos Šķirstiņi ja Suceni mõisaga 92 500 rubla eest polkovnik Carl von Sommerile.[4]

Mõisa suurus[muuda | muuda lähteteksti]

Bienenstammi andmetel oli mõisa suurus 1816. aastal 6 ja 3/8 adramaad, sellele allus koos Muižkalnsi mõisaga 243 mees- ning 269 naishinge.[5] Aastal 1641 oli mõisade suurus 9 ja 1/2 adramaad. Aastal 1688 oli mõisade suurus 8 ja 1/2 adramaad, aastal 1734 oli adramaid 3 ja 5/8, aastal 1757 aga 10 ja 5/8. Aastal 1823 oli mõisade suurus üksteist adramaad.[6] Aastal 1832 oli mõisadel adramaid üksteist, aastal 1881 aga 5 ja 41/80, lisaks 13 ja 66/80 adramaad mõisadele kuuluvate talude valduses.[7]

Karjamõisad[muuda | muuda lähteteksti]

Mõisale kuulus aastal 1816 kaks karjamõisa: Johannisfeld ja Neuhof.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Valsts kultūras pieminekļu aizsardzības inspekcija
  2. Latvijas īpaši aizsargājamām dabas teritorijām dabas datu pārvaldības sistēmā OZOLS
  3. Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Heinrich von Hagemeister; lk. 146-147
  4. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 225-226.
  5. Bienestamm, H. von. Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk 250.
  6. Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Heinrich von Hagemeister; lk. 144
  7. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 221.