Ungurmuiža mõis

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Ungurmuiža mõisa peahoone 2000. aastal
Ungurmuiža mõis 1903. aasta kaardil. Väljavõte kaardilt Wegekarte des Wolmarschen Kreises mit den Kirchspiels- und Gutsgrenzen (1903). Mõisa maad on kaardil tähistatud numbriga 29

Ungurmuiža mõis, ka Unguri mõis[1] (saksa keeles Orellen, läti keeles Ungurmuiža) oli rüütlimõis Liivimaal Volmari kreisis Straupe kihelkonnas. Tänapäeval asub Lätis Pārgauja piirkonnas Raiskumsi vallas Unguris.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Varasem ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Varem oli Ungurmuiža Rosenitele kuulunud Rozbeķi vasallilinnuse maade koosseisus. Pärast Woldemar von Roseni surma − ta suri lastetuna − langes kindlus Riia peapiiskopi kätte. 1399. aastal läänistas peapiiskop Johannes V von Wallenrode selle koos ümbritsevate aladega Johannes Wildenbergile; läänivalduse hulgas mainitakse ka Ungurmuiža küla (pagasta Orellen cum villis Orelle).[2] Järgmine omanik oli Claus Koskull, kes müüs Rozbeķi 1419. aastal Bertram Uexküllile (suri pärast 1465).[3] 1421. aastal läänistati terve küla (gance dorpe to Orellen) Kersten von Rosenile.[4] Edaspidi oli Ungurmuiža iseseisev valdus. 1430. aastal pantis Claus Bille valduse Barthold Rostijerwele. Selle tehinguga mainitakse esmakordselt mõisa (Hof und Gut to der Orellen).[5] Aastal 1451 oli valdajaks Christian Rosen. 1463. aastal ostis mõisa Barthold Rostijerw, kellele see oli panditud juba 1430. aastal. XVI sajandil oli mõis Ungernide valduses, nende järgi sai mõis oma lätikeelse nime. Aastal 1683 kuulus mõis Heinrich von Wolffenschildile (1625−1694), kes müüs selle Hans Georg Leyonile (suri 1708). 17241726 oli omanikuks Georg von Dunten (1671−1747) ja seejärel vabaproua Magdalena Elisabeth von Hallart (sündinud von Bülow) (suri 1750).

Campenhauseni suguvõsa vabahärravapp

Campenhausenid 1728−1920[muuda | muuda lähteteksti]

1728. aastal ostis mõisa vabahärra Johann Balthasar von Campenhausen (1689−1758). Tema järeltulijate kätte jäi mõis kuni võõrandamiseni 1920. aastal. Mõisast sai suguvõsa keskne valdus, seal asus ka kalmistu, kuhu maeti suguvõsa liikmed.

Mõisaansambel[muuda | muuda lähteteksti]

Peahoone[muuda | muuda lähteteksti]

Ungurmuiža mõis 1794. aastal. Johann Christoph Brotze kogu
Ungurmuiža mõis Eugen Dückeri maalil Mõis tammede all (1862)

Barokne puidust peahoone ehitati aastatel 17301732 ehk kohe pärast seda, kui Campenhausenid selle ostsid. On teada, et selle ehitamisel osalesid venelasest puusepp Fjodor, sakslasest müürsepp Baumgard ning eestlastest müürsepad Juhan Tariper ja Jaan Koddara. Aastatel 1747−1753 toimunud ümberehitusel kaunistati hoone seinad maalingutega, mille autoriks oli Lemsalu maalermeister Georg Dietrich Hinsch. Need naiivseks peetud maalingud on kummatigi Vidzemes ainulaadsed. 1917. aastal rüüstasid häärberi vene kasakad. Pärast võõrandamist jäi hoone Campenhausenite valdusse, kuid nad seal ei elanud ja hoone lagunes. Aastatel 19511961, mil häärberis asus kool, lõhuti välja 11 maalingutega vaheseina ja baroksed uksed.[6] Tänapäeval on Gauja rahvuspargi territooriumil asuv hoone restaureeritud, see kuulub vallale ja seda haldab sihtasutus Ungurmuiža.

Kõrvalhooned[muuda | muuda lähteteksti]

Ungurmuiža mõisa teepaviljon (1753)

Mõisakompleksi juurde kuuluvad vanemate hoonetena veel ait (1738) ja tall (1759). Barokse katusega lustipaviljon ehk teepaviljon valmis 1753. aastal (ehitusmeister Christoph Gerwerth); see restaureeriti aastatel 19771980. Häärberi kõrval asuva hoone lasi Campenhausen ehitada koolimajaks hernhuutlaste lastele; hiljem kasutati seda aga mõisa huvides.[7] XVIII sajandil ehitatud hoonete seas on veel pruulikoda, vesiveski ja kõrts. XIX sajandi 2. poolel ehitati veskitiigi kaldale uus tall, laut ja teenijatemaja.

Kabel[muuda | muuda lähteteksti]

Ungurmuiža mõisa Campenhausenite kabel 2010. aastal

Mõisasüdamest umbes 700 meetri kaugusel asub Campenhausenite suguvõsa kabel (1758–1760). Selle uhke sepisvärava autoriteks olid Johann Stube ja Engelbrecht Knast. Kabel restaureeriti 1996. aastal.[8]

Park[muuda | muuda lähteteksti]

Mõisa pargi rajamist alustati aastal 1738, algselt oli valitsevaks puuliigiks harilik pärn. XIX sajandi alguses lisati pargile tiikide süsteem. Pargis kasvavad mitmed põlispuud.

Mõisa suurus[muuda | muuda lähteteksti]

Bienenstammi andmetel oli mõisa suurus 1816. aastal 1 ja 1/4 adramaad, sellele allus koos Kūdumsi mõisaga 255 mees- ning 344 naishinge.[9]

Karjamõisad[muuda | muuda lähteteksti]

Mõisale kuulus aastal 1816 kaks karjamõisa: Annul ja Webershof.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Baltisches historisches Ortslexikon. 1990, lk 440.
  2. LGU I, 151.
  3. Pirang, Heinz. 1926, lk 74.
  4. LGU I, 219.
  5. LGU I, 254.
  6. Sakk, Ivar. 2006, lk 144.
  7. Sakk, Ivar 2006, lk 144, 145.
  8. Sakk, Ivar 2006, lk 145.
  9. Bienestamm, H. von. Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk 251.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Baltisches historisches Ortslexikon. Teil II. Lettland (Südlivland und Kurland). − Quellen und Studien zur baltischen Geschichte. Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1990. Lk 440-441.
  • Pirang, Heinz. Das baltische Herrenhaus. I. Teil. Die älteste Zeit bis um 1750. Riga: Verlag Jonck & Poliewsky, 1926.Lk 74-75.
  • Sakk, Ivar. Läti mõisad. Reisijuht. Tallinn: EVG Print, 2006. Lk 144-145.
  • Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885. Lk 183-185.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]