Uusna mõis

Uusna mõis (saksa keeles Neu-Tennasilm) oli rüütlimõis Viljandi kihelkonnas Viljandimaal. Nüüdisajal jääb mõis Viljandi maakonda Viljandi valda, Uusna külla.

Uusna mõisa peahoone 2020. aasta detsembris

Ajalugu

Mõis asutati 1743. aastal Tänassilma mõisast eraldatud alast. Mõisa eraldas ja kinkis ära Venemaa Keisririigi keisrinna Jelizaveta Petrovna ehk Elisabet I (valitses 1741–1762). Esimeseks omanikuks sai parun Balthasar von Campenhausen. Mõis püsis ka tema poja käes, kuni tuli 1759. aastal uus mõisnik, kelleks oli parun Axel Heinrich von Bruiningk. Mõis omandati abielu kaudu. Mõisa järgmine omanik, kelleks oli krahv Ludwig Wilhelm von Manteuffel, ostis mõisa 1775. aastal 19 000 rubla eest. Von Manteuffelite käes oli mõis ainult viis aastat. 1780.aastal otsis mõisa ära kapten Carl Gustav von Taube 23 000 rubla eest. Suguvõsa von Taubede valitsemisaeg jäi võrreldes järgnevate valitsejatega lühikeseks, sest juba 1804. aastal ostis Carl von zur Mühlen mõisa 60 000 rubla eest. 1871. aastal ostis mõisa, Hermann von zur Mühlenilt, koos tema valdustega kohalik talupoeg Hans Leik 35 500 hõberubla eest ja müüs selle aasta pärast edasi oma pojale Johann Hans Leigile 35 500 hõberubla eest.

Uusna mõisale kuulusid ka karjamõisad: Kereme (Kerreme) ja kuni 1866. aastani Vindla (Windla).

Mõisaomanikud

Campenhauseni suguvõsa vabahärravapp

• von Campenhauseni suguvõsa aastatel 1743–1759 ehk ligi 16 aastat.
• von Bruiningki suguvõsa aastatel 1759–1775 ehk ligi 16 aastat.
• von Manteuffeli suguvõsa aastatel 1775–1780 ehk ligi viis aastat.
• von Taubede suguvõsa aastatel 1780–1804 ehk ligi 24 aastat.
• von zur Mühleni suguvõsa aastatel 1804–1871 ehk ligi 67 aastat.
• Leikide suguvõsa aastatel 1871 – aprill 1941;1941 – oktoober 1944; 1995–... ehk juba ligi 98 aastat.

Uusna mõisat peeti küll rüütlimõisaks, aga vastavalt Balti eraseadusele oleks see pidanud olema kustutatud rüütlimõisate nimistust. Sellel põhjusel sai 25. oktoobril 1919 rüütlimõisa Eesti Vabariik. Rüütlimõisaks oli mõis jäänud arvatavasti mõne ametniku lohakuse tõttu. Leigid suutsid ikkagi säilitada osa mõisamaadest. Nõukogude ajal võõrandati mõis, alles 1996. aastal kompenseeriti 1941. aastal võõrandatud hooned ja vara. 20. sajandi alguses toimus suurem piimatööstuse rajamine.

Mõisasüdamest läbiminev tee, mis on tänapäeval tuntud kui Uusna tee, oli kunagi Viljandi–Tartu maanteena. Tänapäeval on maantee ligi 200 m põhja poole viidud.

Hoonestus

Uusna mõisa peahoone paremalt küljelt 2020. aasta detsembris

Peahoone

Peahoone on ehitatud 19. sajandi esimese poole lõpus hilisklassitsistlikus stiilis. Puidust mõisa puit on seega ligi 200 aasta vanune. Mõisa välimus on sümmeetriline, mõisa tagumine ja eesmine pool on ühenäolised, väikse erinevusega, mõisa esiküljel on kinnine veranda(klaasveranda) ehitatud. Hoone keskosa on kahekorruseline. Hoonele on tehtud Nõukogude ajal ka juurdeehitust, täpsemalt külgedele ja tagumisele küljele. Peahoone ees asub ka mõisa park, kust võib leida erinevad puuliike. Peahoone oli ka Nõukogude ajal kasutuses, kui Uusna sovhoosi peahoonena.

Aidahoone

Aida hoonele on peale ehitatud teine korrus. Aida välimus ja ehitus stiil võiksid kattuda peahoone ehituse ajaga. Aidahoone on tehtud maakivist, mille vahed on krohvitud üle. Aidahoone on arvatavasti valminud samal ajal kui mõisa puidust peahoone. Krohvivahele on lisatud kivikilde, mis annab nägusust juurde.

Laudahoone

Mõisa varasem laut võib olla pärit 19. sajandi esimese poole lõpust ja sellest on säilinud tänapäeva laudast üks pool. Laut oli kohati Uusna teega ja tema õu oli kiviaiaga ümbritsetud. Küsimusele miks saab varasema lauda valmimise aastaks võtta sama mis aidahoonelgi, siis sellepärast, et mõlemal on sama ehitusmeetodid. Mõisa korralik laut valmis 1939. aastal, mille lasi ehitada Heino Leik. 1936. aastal saadi lauta elekter. Laudahoone hävis tules 30. aprillil 2004.

Pilte

• 

  Uusna mõis tagant vaadatuna detsembris 2020

• 

  Mõisa park detsembris 2020

• 

  Laudahoone 2020. aasta detsembris

• 

  Ait paremalt küljelt (detsember 2020)

• 

  Ait vasakult küljelt (detsember 2020)

Uusna mõisa kalmistu

Vaade Uusna mõisa ringsurnuaiale 2020. aastal detsembril

Uusna mõisa kalmistul puhkavad von zur Mühlenid. Kalmistu rajas 1834. aastal Carl von zur Mühlen. Esimene matmine toimus samal aastal ja maetuks oli mõisniku abikaasa. Viimane inimene maeti 1904. aastal, kelleks oli Johanna Marie (Jenny) von zur Mühlen. Surnuaed on piiritletud ringikujulise kivist aiaga. Surnuaeda maeti ligi 13 inimest. Kuigi Leigid ostsid mõisa ära, ei saanud nad matmispaika endale, küll aga said selle hooldamiskohustuse. Samas ei toodud lepingus välja, kui suur matmispaik oleks olnud, oli ainult märgitud matmispaiga korrashoidmis kohustus. Kalmistu lasi ära lammutada 1948. aastal Uusna sovhoosi direktor Peeter Orgel, kellel oli plaanis ehitada sinna asemele kultuurihoone. Kultuurihoone materjali saamiseks langetati surnuaias suuremad kuused ja lammutati ära tänapäeval Saarekülas asuv Lohori palvemaja. Kultuurimaja ikkagi ei tulnud, sest kohalikud ei olnud ideest väga vaimustunud ning direktor lahkus paari aasta pärast oma ametikohalt. Tänapäeval on surnuaia ringmüür osaliselt säilinud ja piirkonda korrastab külaselts.

 Pikemalt artiklis Uusna mõisa kalmistu

Pärimus

Uusna mõisa kohta on kogunud ka pärimust. Uusna küla kohta ja selle ümbrusest on kogutud pärimust kõige rohkem Jaak Paju käest, kes ise olnud kohalik. Säilinud on lugu, kuidas mõisnik võtab maid käest ära, kui jõuab ajaloos kätte talude päriseks ostmise aeg. Varem valla käes olnud maid, näiteks Arumetsa mets, kus olnud isegi metsavahi maja, võtnud mõisnik endale ja ajanud metsavahi minema. Selleks mõisnikuks olnud von zur Mühleni suguvõsa liige.

Välislingid

• Uusna mõis Eesti mõisaportaalis