Balti areaali keeled
Balti areaali keeled on katustermin, millega tähistatakse Balti piirkonnas ja Soome lahe lõunakaldal kõneldavaid keeli. Sinna hulka kuuluvad eesti, läti, leedu ja liivi keel.[1]
| Balti areaal | |
|---|---|
| Kõneldakse |
 Eesti Soome Läti Leedu |
| Keelesugulus | indoeuroopa keeled |
Nime päritolu[muuda | muuda lähteteksti]
Balti piirkonna nime päritolu peegeldab mõnes mõttes Läänemerd ümbritsevate alade keelelist mitmekesisust.[2] 11. sajandist pärineb üleskirjutis, mille kohaselt Balti mere (ehk Läänemere) nimi tuleneb selle kujust – in modum balteilongo (eesti keeles 'pika vöö moodi'). Üleskirjutise autoriks oli Hamburgi päritolu Adam von Bremen. Selle alusel on järeldatud, et sõna balti on tulnud saksakeelsest sõnast bælte (eesti keeles 'vöö').[3][4]
Balti mõiste pakuti esmakordselt välja 19. sajandil[5], sellele eelnevalt oli indoeurooplaste poolne viitamine ebamäärane – üldistavalt võidi tervet piirkonda või piirkonnas kõneldavaid keeli liigitada tervikuna Läti või Leedu alla.[2]
Mõistena tuli see aga kasutusele üpris hiljuti, seda tõendavad Läänemere nime varieeruvused teistes keeltes. Näiteks vene keeles kutsuti Läänemerd varem kui More Varjažskoe (Море Варяжское), milles Varjažs tähendas viikingit; tänapäeval öeldakse aga Baltiskoe More (Балтийское море). Varasem nimi viitas asjaolule, et Läänemerel liikusid kunagi ringi Skandinaavias elavad viikingid.[2]
Läti keeles tekkis tänapäeval kasutatav nimi – Baltijas Jūra – 19. sajandil. Enne seda tulenes nimi Läänemere suurusest. Kui Riia laht oli Mazā Jūra (eesti keeles 'väike meri'), siis Läänemeri oli Lielā Jūra (eesti keeles 'suur meri'). Skandinaavias, Eestis ja Saksamaal kasutatavad nimed viitavad veekogu asukohale piirkonna suhtes. Eesti mõttes paikneb veekogu läänes ja sellest tuleneb ka nimi Läänemeri; Skandinaavias ja Saksamaal on olukord vastupidine ja Läänemert nimetatakse hoopis Idamereks (saksa keeles Ostsee, rootsi keeles Östersjö ja soome keeles Itämeri).[2]
Balti areaali kujunemine[muuda | muuda lähteteksti]
Balti piirkonnas kõneldavate keelte geneetilise suguluse uurijad on järeldanud, et Läänemeres leidis aset kontakt kahe suure keelkonna – indo-euroopa ja uraali – vahel. Nimetatud keelerühmade vahelised tekkisid kontaktid tekkisid peamiselt kahel põhjusel:[2]
- Etniliste gruppide mobiilsus – piirkonnas toimus ulatuslik migratsioon erinevate rahvusgruppidega;
- Piirkonnas valitsev kakskeelsus – seda tõendavad näiteks mitmed balti ja saksa laensõnad soome keeles.[6][7]
Eelkeel[muuda | muuda lähteteksti]
Mitmete uuringute läbiviimisel on korduvaks raskuseks kujunenud võimalikult algse keelendi rekonstrueerimine, sest pole piisavalt palju tõendavat materjali, mis pärineks väga kaugest ajast (kõige varasemad teadaolevad kirjapanekud tehti 11. sajandil). Kõige varasem piirkonna elanik pärines viimase jääaja perioodist; on ka spekuleeritud, et keelekontaktid kahe grupi vahel leidsid aset vähemalt 2000 aastat e.Kr.[2]
18. ja 19. sajand[muuda | muuda lähteteksti]
Vaadates, milline oli slaavi keelte (eelkõige vene keele) mõju 18. ja 19. sajandil, ilmnevad märkimisväärsed erinevused Soome ja Baltimaade vahel. Soomes mõjus venestamine seal kõneldavatele vähemuskeeltele laastavalt ning tänaseks on mitmed neist kas juba väljasurnud või väljasuremise äärel. Baltimaades kadus venestamise mõjul saksa keele kesksus, mis oli varasemal perioodil suureks probleemiks. 19. sajandi teises pooles toimus Balti riikide keelemaastikul oluline pööre: ärkamiseaeg. Keeled standardiseeriti, tehti kokkuleppeid kirjakeele kujus, sõnavara rikastati uute sõnadega – toimus keeleplaneerimine, mis oli eriti ilmne just eesti keeles. Leedus, Lätis ja Eestis oli sajandi lõpuks oma põliskeele tähtsus markantselt tõusnud.[2]
20. sajand[muuda | muuda lähteteksti]
20. sajandil muutus piirkonna keeleline koosseis. Teise maailmasõja järel muutus osade keelte kasutus olematuks, näiteks Eestis kõneldud rootsi keelevariandi puhul. Nõukogude Liidu algusega kasvas vene keele staatus ja selle mõju Balti riikide keeltele, seda tõendab näiteks mitmetes piirkonna linnades elav venekeelne kõnelejaskond.[2]
21. sajand[muuda | muuda lähteteksti]
Lingua franca positsioon on Balti riikide piirkonnas tänaseks muutunud. Varem, poliitilistel tagajärgedel, domineeris Ida-Euroopas vene keel. Paralleelselt kasvas Baltimaadest lääne pool inglise keele tähtsus. Tänapäevaks on inglise keel võtnud lingua franca staatuse üle terve maailma, eriti just noorte inimeste seas.[8][2]
Balti areaali keelte võrdlus[muuda | muuda lähteteksti]
Balti areaali keelte vahel esineb grammatilisel tasandil nii sarnasusi kui erinevusi, näiteks käändesüsteemis.[1]
Subjekt[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti ja leedu keeles väljendatakse subjekti (ka täissubjekti) nominatiivi käändega[1]:
Vesi on kaevus. Šuliny vanduo. kaev:LOC vesi.NOM
Osasubjekti väljendatakse kummaski keeles erinevalt – leedu keeles genitiivi ja eesti keeles partitiivi käändega[1]:
Kaevus on vett. Šuliny yra vandens. kaev:LOC ole.3 vesi:GEN
Soome keeles väljendatakse täis- ja osasubjekti sarnaselt eesti keelega nominatiivi ja partitiivi kaudu. Liivi keelest ammendav info subjekti kohta puudub, sest seda pole piisavalt põhjalikult uuritud.[1]
Vene keel sarnaneb leedu keelega, sest osasubjekti väljendatakse genitiivi käändega[1]:
Hleba net na stole. Leib:GEN NEG PREP laud: PREPL "Leiba ei ole laual."
Objekt[muuda | muuda lähteteksti]
Juhul, kui tegevus ja objekt on piiritletud, siis kasutatakse täisobjekti väljendamiseks eesti keeles genitiivi ja leedu keeles akusatiivi käänet:
Poiss kirjutas luuletuse. Vaikynas parašé eilérašti. poiss.NOM PREF:kirjuta:PST.3 luuletus:ACC
Liivi keeles saab täisobjekti väljendada genitiivi käädega:
Ta mīž entš laps järā. tema müü:PST.3SG oma laps.GEN ära "Ta müüs enda lapse ära."
Osaobjekti väljendatakse eesti keeles partitiivi ja leedu keeles genitiivi käändega, need käändevalikud kehtivad ka eituse korral:
Lapsed jõid piima. Vaikai géré pieno. laps:PL.NOM joo:PST.3 piim:GEN
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Klaas-Lang, Birute ja Norvik, Miina. (2014). Balti areaali tüpoloogilisi sarnasusi morfosüntaksi valdkonnas. − Keel ja Kirjandus, 8, 9, lk 590−608.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 2,8 Koptjevskaja-Tamm, Maria ja Wälchli, Bernhard. (2001). The Circum-Baltic languages: An areal-typological approach. − Östen Dahl ja Maria Koptjevskaja-Tamm (toim), The Circum-Baltic Languages. Grammar and Typology (2. vlj) (lk 615−750). Amsterdam, Philadelphia: Benjamins.
- ↑ Endzelīns, Jānis (1971–1982). Darbu Izlase. I–IV. Rīga: LU Latviešu valodas institūts.
- ↑ Dini, Pietro U. (1997). Le lingue baltiche. Firenze: La Nuova Italia.
- ↑ Nesselmann, Georg H. F. (1845). Die Sprache der alten Preussen an ihren Überresten erläutert. Berlin: Reimer.
- ↑ Larsson, Lars-Gunnar. (2001). Baltic influence on Finnic languages. − Östen Dahl ja Maria Koptjevskaja-Tamm (toim), The Circum-Baltic Languages. Grammar and Typology (2. vlj) (lk 227−252). Amsterdam, Philadelphia: Benjamins.
- ↑ Laakso, Johanna. (2001). The Finnic languages. − Östen Dahl ja Maria Koptjevskaja-Tamm (toim), The Circum-Baltic Languages. Grammar and Typology (2. vlj) (lk 179−212). Amsterdam, Philadelphia: Benjamins.
- ↑ Praakli, Kristiina ja Koreinik, Kadri. (2020). Keelemuutus vs. sotsiolingvistiline muutus: eesti keele sotsioperioodid re-revisited. – Keel ja Kirjandus, 11, 915−934.