Balti laenud eesti keeles

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Balti laenud on eesti keelde balti algkeelest alates II aastatuhandest või isegi III aastatuhande lõpust eKr tulnud laentüved[1].

Neid laene on eesti keeles Huno Rätsepa järgi 94–156[2], 2012. aasta Eesti etümoloogiasõnaraamatu andmetel 165-235[1]. Balti laenude semantika (nt kõige enam on laenatud põllundust ja karjapidamist ning töö- ja majapidamisriistu tähistavaid sõnu: hernes, vagu, oinas, kirves, labidas) viitab muistsete balti hõimude olulisele rollile lõunapoolsete alade tehnoloogia ja kultuuri läänemeresoomlasteni viimisel. Baltlaste kõrgem arengutase võis tõsta ka nende keele staatust läänemeresoome hõimude seas, millele viitavad arvukad sotsiaalse iseloomuga nn tarbetud laenud. Nii leidub balti laene ka tuumsõnavaras ehk mõisterühmades, kuhu reeglina sõnu ei laenata (nt kehaosade nimetustes ja sugulussõnavaras: naba, hammas, tütar, kaim, mõrsja). Sellise sõnavara laenamine on märk väga tihedatest, lähedastest kontaktidest ning võimalikust segaasustusest ja kakskeelsusest.[3]

Eesti kirjakeeles 5 kõige sagedamini esinevat balti laensõna on kõik, veel, aeg, juba, kord[3].

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Metsmägi, Iris; Sedrik, Meeli; Soosaar, Sven-Erik (2012). Eesti etümoloogiasõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus
  2. http://www.eki.ee/books/ekk09/index.php?link=L_10 (vaadatud 21.03.2013)
  3. 3,0 3,1 Vaba, Lembit. Balti laenude uurimine avab meie kauget minevikku. Keel ja Kirjandus, 2011(10), 734 - 763.