Babrujsk

Allikas: Vikipeedia
Babrujsk

[ babr'uisk ]
valgevene Бабруйск * / Babrujsk
*transkriptsioon: Babruisk
vene Бобруйск
(Bobrujsk)

Coat of Arms of Babruisk, Belarus.svg
Babrujski vapp
Flag of Babruisk, Belarus.svg
Babrujski lipp

Pindala: 95 km²
Elanikke: 219 000 (2009)

Koordinaadid: 53° 9′ N, 29° 13′ Ekoordinaadid: 53° 9′ N, 29° 13′ E
Babrujsk (Valgevene)
Babrujsk

Babrujsk (ka Babruisk; valgevene Бабруйск) on oblastilise alluvusega linn Valgevenes Mahiloŭ oblastis, Babrujski rajooni halduskeskus. Elanike arv on 219 100 (2006).

Linn asub Biarezina jõe ääres, 110 kilomeetri kaugusel oblasti keskusest Mahiloŭ linnast. Linn on tähtis raudteesõlm, sealt hargnevad raudteed Asipovičy, Žłobini ja Akciabrski suunas. Babrujskis asub ka jõesadam.

Aastast 1970 tegutseb Babrujski linnas teater. Linnas on neli raamatukogu ja kaks kino, samuti ka koduloomuuseum. Vaatamisväärsusteks on veel Babrujski vanalinn (säilinud osaliselt), aastal 1901 valminud sünagoog, aastail 18071836 valminud kindlus, õigeusu kirikud (valmimisajad 19051907 ja 1892) ning katoliku kirikud (valmimisajad 17461780 ja 1906).

Babrujski linna on kasutanud mitmed autorid. Neist tuntumad on Ilf ja Petrov (linna on mainitud ka romaanis "Kuldvasikas"). Babrujskis asub ka üks maapealsetest sidejaamadest seriaalis Star Trek: Uus põlvkond.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Arheoloogiliste andmete põhjal rajati Babrujski kohale asula V–VI sajandil pKr. Sealt leitud ohtrad kivist tööriistad viitavad aga võimalusele, et seal asus asula ka juba kiviajal.

Linn Leedu suurvürstiriigis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimesed kirjalikud teated Babrujski linna kohta pärinevad 27. aprillist 1387. Aastast 1392 hakkas see kuuluma Vytatutasele. Samast aastast pärinevad ka esimesed teated sealse lossi ja linna omavalitsuse kohta.

XV sajandil-XVI sajandi algul rüüstasid linna korduvalt tatarlased. Samuti käisid Babrujskit rüüstamas Mihhail Lvovits Glinski juhitud Moskva väed 1507–1508 aastate sõjas. Taas rüüstasid venelased Babrujskit viienda Moskva-Leedu sõja ajal.

Seoses territoriaal-administratiivse reformiga hakkas linn kuuluma Minski vojevoodkonda ja Rečyca maakonda. Aastal 1618 tulid Niasvižist Babrujskisse jesuiidid, kes rajasid sinna kooli. Aastal 1626 oli linnas kaks õigeusu kirikut, samuti ka üks katoliku kirik. Seda ümbritses puittaraga palistatud muldvall, mida tugevdasid kahekorruselised tornid. Linnamüüris oli viis väravat.[1] Aastal 1639 sai Babrujsk õiguse pidada kaks korda aastas laata.

Aastal 1648 rüüstasid linna kasakad. Nendega liitusid ka kohalikud ülestõusnud, koos purustati linna kaitsnud väed ja uputati kohalik staarost Biarezina jõkke. Aastal 1649 vallutasid Rzeczpospolita väed linna tagasi. Ka Uputuse ajal rüüstasid kasakad korduvalt linna, põletades selle aastail 1655 ja 1665 ka maha.

XVII sajandi teisel poolel sai laastatud Babrujskist alev. Aastal 1692 kaotas sealne loss sõjalise tähtsuse. Asula kannatas ka Põhjasõjas, mil sealt suundusid läbi nii Vene kui ka Rootsi väed. Aastal 1772 toodi sinna üle venelaste hõivatud Rečyca arhiiv ja valitsusasutused.

Linn Venemaa koosseisus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Babrujski kindlus

Aastal 1793 läks alev Vene impeeriumi koosseisu. Linn hakkas kuuluma Minski kubermangu. Aastal 1794 hõivasid Babrujski mõneks ajaks Poola ülestõusust osavõtjad. Aastal 1800 loodi plaan Babrujski üles ehitamiseks. Aastal 1810 alustati sealse kindluse rajamist. Aastal 1812 toimus osaliselt valminud kindluse juures lahing, seejärel piirasid prantsuse väed kindlust neli kuud, suutmata seda vallutada.

Kindluses paiknenud väeosas, 9-ndas jalaväediviisis, teeninud ohvitseridest olid paljudel head sidemed dekabristidega. Sealse väeosa abil kavatseti aastal 1823 kinni võtta tsaar Aleksander I. Hiljem see plaan hüljati.

Babrujski raudteejaam

Linn hakkas intensiivsemalt arenema peale Liibavi-Romno raudtee valmimist XIX sajandi teisel poolel. Babrujskisse tekkisid erinevad tööstusettevõtted, seal hakati valmistama piiritust, õli, telliseid, tekkisid metsatööstusettevõtted. Linn oli ka tähtis trükitööstuskeskus. Aastal 1902 kaotas suures tulekahjus kodu üle 2500 Babrujski pere, peale seda asendasid tellistest hooned linnas sinna seni valdavalt ehitatud puidust maju. Aastal 1914 jäi linn rindejoonele ja hiljem hõivasid selle korduvalt erinevad väed.


Linn peale Esimest maailmasõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Linn läks ametlikult Valgevene NSV koosseisus aastal 1920. Peale seda hakati seal intensiivselt tööstust arendama. Sinna rajati mööblivabrik, aastal 1929 valmis seal puitu töötlev vabrik, mis oli suurim omalaadne Euroopas. Aastal 1930 hakkas seal tegutsema Valgevene suurim õmblusvabrik. Teise maailmasõja alguseks oli üks Babrujsk tähtsaimaid tööstuslinnasid Valgevene NSV territooriumil.

Babrujski modernne arhitektuur

Saksa väed hõivasid linna 28. juunil 1941. Sõjategevus (Smolenski lahing) jätkus linna all siiski ka veel juulis, mil NSVL alustas vasturünnakut. Kohe peale linna okupeerimist rajasid saksa väed sinna kaks sõjavangide laagrit, kus oli kokku 44 000 sõjavangi. Kokku oli linnas neli laagrit, vange üle 100 000. Linnas elanud arvukad juudid sunniti elama sealses getos, suurem osa neist hukkus sõja ajal. Linn vabastati 29. juunil 1944 peale viis päeva kestnud lahinguid. Linn kaotas sõjas üle poole oma elanikest.

Aastal 1944 sai linnast samanimelise oblasti keskus. Oblast likvideeriti aastal 1954. Aastal 1949 tegi Georgi Malenkov ettepaneku nimetada linn ümber Stalinskiks, aga see ei läinud läbi.[2]

Aastast 2005 tegutseb linnas õigeusu kiriku nunnaklooster.

Rahvastik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Babrujski sünagoog (1901)
Püha Nikolai katedraal (1892)

1897. aastal oli Babrujskis 34 336 elanikku, kellest 20 795 ehk 60,5% olid juudid. 1939. aastal elas Babrujskis 84 107 elanikku, neist umbes 25 tuhat ehk ligi 30% olid juudid. Teise maailmasõja ajal mõrvasid hitlerlased umbes kakskümmend tuhat kohalikku juuti, kes olid jäänud natsliku võimu kätte. 1999. aasta andmete põhjal oli juutide osa Babrujski elanikkonnast 0,6 protsenti.

Vaatamata sellele, et pärast Teist Maailmasõda on linna jäänud üsna vähe juute, süüdistas Valgevene president Alaksandr Łukašenka neid linnas kujunenud keerulises olukorras, öeldes, et nad olevat muutnud linna sigalaks. "...Juudid, erinevalt Moskva venelastest, ei armastavat muru niita..."[3]

2009. aasta rahvaloenduse andmetel oli Babrujski elanikest valgevenelasi 83,06 %, venelasi 13,22 %, ukrainlasi 1,89 %, juute 0,27 %, poolakaid 0,27 % ja muudest rahvustest inimesi 1,29 %.

Majandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nõukogude perioodil on Babrujsk arenenud suureks tööstuslinnaks. Linnas on keemiatööstus (AAT «Biełšyna» - suur rehve tootev ettevõte, mille kaupa turustatakse põhiosas Venemaal, samuti ka üks kahest hüdrolüüsi kasutavast vabrikust Valgevenes), samuti ka mitmed metalli töötlemisega tegelevad ettevõtted (põhiliselt valmistatakse põllumajandustehnikat, samuti ka veoautodele mõeldud pidureid ja traktorite detaile), metsandusettevõtted, puidu töötlemisega tegelevad firmad, kergetööstusettevõtted ja toiduainetetööstuse ettevõtted (kondiitritoodete vabrik, õlle valmistamine).[4]

Haridus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Linnas on 27 keskkooli, kaks põhikooli ja kolm gümnaasiumit. Lisaks tegutsevad veel 12 spordikooli, kolm muusikakooli ja kunstikool. Tegutseb ka kunstikallakuga kolledž. Keskeriharidust annavad seitse kolledžit ja kaks tehnikumi.

Babrujskis on ka kahe ülikooli filiaalid, kus on võimalik omandada kõrgharidust. Mõlemad annavad majandusalast haridust.

Sõpruslinnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Babrujski linnal on sõprussidemed üheksa linnaga.[5] Lisaks on sõlmitud koostöölepe Moskva linna Sokolniki rajooniga.

Pilte[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tuntud elanikke[muuda | redigeeri lähteteksti]

Babrujskist on pärit Valgevene poppgrupp Bi-2

Fjodor Konjuhov
Berl Katznelson
Andrej Arłoŭski
Karl Opperman
Andrei Mihnevitš

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Валерый Грынявецкі. Бабруйск // Вялікае княства Літоўскае: Энцыклапедыя. У 3 т. / рэд. Г. П. Пашкоў і інш. Т. 1: Абаленскі — Кадэнцыя. — Мінск: Беларуская Энцыклапедыя, 2005. С. 273.
  2. Нарыс гісторыі беларускай дзяржаўнасці. Мінск, «Беларуская навука», 2008. — С. 416
  3. Lukašenka: juudid ei hoolitse oma elukoha eest
  4. http://bobruisk.by/economics/promko/
  5. http://www.webcitation.org/61AyrDpwE

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]