Rečyca

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel on linna kohta Homieli oblastis; alevi kohta Bresti oblastis vaata artiklit Rečyca (Bresti oblast)
Rečyca
valgevene Рэчыца / Rečyca
vene Речица (Retšitsa)
Elanikke 65 213 (1.01.2024)[1] Muuda Vikiandmetes
Koordinaadid 52° 22′ N, 30° 23′ E
Rečyca (Valgevene)
Rečyca

Rečyca (transkribeerituna Retšõtsa) on linn Valgevenes Homieli oblastis, Rečyca rajooni keskus. Asub Dnepri ääres.

Nimi[muuda | muuda lähteteksti]

Linna nimi on hüdronüüm, mis tuleneb samanimelisest jõest. See nimi omakorda tuleneb vanast slaavi sõnast рака.[2]

Linna poolakeelne nimekuju on Rzecyca.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Rečycat mainitakse kirjalikes allikates esimest korda 1213. aastal, ent on oletatud, et seda mainitakse ka aastal 1079, kui sinna rajati õigeusu kirik.[3] Arvatakse, et asula tekkis 11. sajandi teisel poolel. Kuni XIII sajandini oli linn Kiievi ja Tšernihivi vürstide valduses.

XIV sajandil läks Rečyca Leedu koosseisu. Aastail 1392–1420 oli see Vytautase valduses, kes rajas sinna puidust linnuse. Aastal 1511 andis Zygmunt I sellele osalised Magdeburgi õigused, aastal 1561 kinnitas Zygmunt II August need aga täielikult. 1566–1772 oli Minski vojevoodkonna Rečyca maakonna keskus.[4] Aastal 1596 rüüstasid linna kasakad.[5] Aastal 1634 asutati linna dominiiklaste klooster. Aastal 1654 rüüstasid linna taas kasakad, kes põletasid maha nii sealse kindluse kui ka linna.

Seoses Poola jagamisega läks Rečyca aastal 1793 Venemaa koosseisu, kus hakkas kuuluma Minski kubermangu. Aastal 1796 sai sellest maakonnalinn.

1862. aastal oli linnas kaks õigeusu kirikut, katoliku kirik, sünagoog ja neli juudi palvemaja. Linna läbis postimaantee, jõel oli sadam ja parv. Toona valmistati seal ka väikseid jõelaevu. Linnas peeti kaks korda aastas laata.[6] 1886. aastal valmis linna läbiv Polesje raudtee.

1918. aastal võttis Valgevene NSV juhtkond vastu otsuse, et Rečyca kuulub Valgevene koosseisu.[7] Reaalselt läks linn Valgevene NSV koosseisu aastal 1926, kus sellest sai samanimelise rajooni halduskeskus. 1920. aastal oli asula mõnda aega Poola vägede valduses.[8]

23. augustist 1941 kuni 18. novembrini 1943 oli alev Saksa okupatsioonivägede kontrolli all, kes hukkasid 5000 sealset elanikku, sealhulgas ka suurema osa sealsest juudi kogukonnast. Kuigi rajooni täitevkomitee esindajad käisid Saksa vägede lähenedes läbi sealsed juudi elamised, teavitades neid sakslaste suhtumisest juutidesse, ei lahkunud linnast mitte kõik juudid. Põhjuseks olid vanemate juutide mälestused ajast, mil linn Esimese maailmasõja ajal Saksa vägede valduses oli, nemad oli veendunud, et sakslased on tsiviliseeritud rahvas, kes ilmaasjata vägivalda ei kasuta.[9]. Evakuatsioonile ärgitasid rahvast Poolast saabunud juudid, kellel natsides suhtumisest parem ülevaade oli. Ka pöördusid paljud linnast lahkunud juudid sinna tagasi. Põhjuseks oli see, et paljusid linnast lahkunud juute koheldi tagalas halvasti, neid rööviti ja peksti.[10]

Kuigi juute tapeti kohe pärast sakslaste saabumist, suunati suurem osa juudi elanikkonnast siiski getosse, kus nendega koos elasid ka sõjavangid ja linna kommunistliku partei liikmed. kokku elas seal 754 juudi peret. Geto likvideeriti 25. novembril, juutidega koos hukati ka teised geto asukad. [11] 1970. aastal elas Rečycas vaid 1000 juuti, kellest suurem osa lahkus hiljem Iisraeli.[12]

Rečyca raudteejaam

Elanikkond[muuda | muuda lähteteksti]

  • 2000 (1601)
  • 2440 (1825)
  • 4596 (1858)
  • 4341 (1871)
  • 6492 (1878)
  • 7000 (1889)
  • 9280 (1897)
  • 9332 (1899)
  • 11 423 (1907)
  • 29 800 (1939)
  • 30 602 (1959)
  • 53 900 (1973)
  • 57 100 (1975)
  • 69 400 (1991)
  • 66 800 (2000)
  • 66 200 (2004)
  • 65 300 (2006)
  • 64 731 (2009)
  • 66 172 (2016)
  • 65 940 (2018)

1899. aastal moodustasid juudid linna elanikkonnast 59%.[13]

Loodus[muuda | muuda lähteteksti]

Linn asub Dnepri jõe läänekaldal paigas, kus Vedryč Dneprisse suubub. Linna keskus asub merepinnast 128 meetri kõrgusel. Dnepri jõgi on linna kohal laevatatav.

Rečyca peamised kliimanäitajad[14]
Näitaja Jaan Veebr Märts Apr Mai Juuni Juuli Aug Sept Okt Nov Dets Aasta
Absoluutne maksimumtemperatuur (°C) 8 11 21 29 32 35 36 38,9 32 26 23 11 38,9
Keskmine õhutemperatuur (°C) –6,5 –5,7 –1,2 6,5 13,8 16,9 18,5 17,2 12,4 6,5 0,9 –3,9 6,3
Absoluutne miinimumtemperatuur (°C) –35 –35 –34 –14 –5 6 6 2 –4 –20 –32 –35 –35
Keskmine sademete hulk (mm) 32 32 32 44 54 73 87 70 54 44 43 40 604

Liiklus[muuda | muuda lähteteksti]

Linnas asub jõesadam. Rečycat läbib Kalinkavičy ja Homieli vaheline raudtee, seal asub Rečyca raudteejaam. Linn on ka tähtis maanteede sõlm.

Majandus[muuda | muuda lähteteksti]

Linnas on mitu keemiatööstusettevõtet, seal on ka kergetööstust ja toiduainetetööstust. Linnas on üks vanemaid metallurgiaettevõtteid Valgevene aladel, seal asuvad veinivabrik ja piimakombinaat, leivatehas, jõusöödavabrik ning vineeri- ja mööblikombinaat.[15]

1964. aastal avastati linna juurest Valgevene suurim naftaleiukoht, kust saadakse üle poole Valgevene naftatoodangust.[16] Linnas on Belarusnefti osakond, gaasivabrik, sealne polüetüleenist torusid valmistav ettevõte kasutab toormaterjalina kohalikku naftat.

Linnas antakse välja kohalikke lehti «Дняпровец» ja «Тэлевід-інфа».

Kultuur ja haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Tütarlaste gümnaasium

Esimene kool avati linnas aastal 1800. Koolis anti haridust vene keeles.[17] 1820. aastal hakkas linnas tegutsema kihelkonnakool, kus algul anti ühe klassi jagu haridust vaid poistele, tüdrukutele hakati seal haridust andma 1865. aastal. 1820. aastal avati Rečycas ka juudi kool.[18] 1865. aastal avati linnas ka kaheklassilist haridust andev kool, mis aga 1878. aastal rahapuudusel suleti.

1900. aastal avati linnakool, mis andis kaheklassilist haridust.[19] 1903. aastal muudeti see kool kolmeklassiliseks. 1906. aastal avati linnas neljaklassiline tütarlastekool, mis 1911. aastal muudeti seitsmeklassiliseks.[20]

Haridust annavad tänapäeval 9 keskkooli, gümnaasium, lütseum ning pedagoogika- ja põllumajanduskolledž.[21] Lisaks annavad haridust kunstikool, kaks spordikooli ja kaks muusikakooli.

Rečycas on üks, 1961. aastal avatud kino, koduloomuuseum ja 1998. aastal avatud kunstigalerii. Lisaks linna kultuuripaleele asub seal ka Belarusnefti kultuuripalee. Dnepri jõe ääres asub suvel kasutatav vabaõhulava. Raamatukogusid on Rečycas kuus.

Sõpruslinnad[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ The population as of January 1, 2024 and the average annual population for 2023 in the Republic of Belarus by regions, districts, cities and urban-type settlements
  2. ↑ Краткий топонимический словарь Белоруссии / В.А. Жучкевич. — Менск: Изд-во БГУ, 1974. — Lk. 322.
  3. ↑ Егоров Ю. Градостроительство Белоруссии. — Москва, 1954.
  4. ↑ Вялікі гістарычны атлас Беларусі Kd.2, Mińsk 2013, lk. 113.
  5. ↑ ВКЛ. Энцыкл. Kd. 2. — Менск, 2005. Lk. 532.
  6. ↑ Адрес-Календарь должностных лиц в губернии по всем ведомствам // Памятная книжка Минской губернии на 1873 год. — Издание Статистического комитета. — Минск: Губернская типография, 1873. — Kd. 1. — Lk. 212.
  7. ↑ 150 пытанняў і адказаў з гісторыі Беларусі / Уклад. Іван Саверчанка, Зьміцер Санько. — Вільня: Наша Будучыня, 2002. — 238 с. ISBN 9986-9229-6-1.
  8. ↑ Wyszczelski L. Wojna polsko-rosyjska 1919—1920. Wyd. 1. — Warszawa: Bellona, 2010. Lk. 313.
  9. ↑ В. Макаревич. Уроки истории
  10. ↑ А. Каганович. Евреи Речицы в годы немецкой оккупации, 1941—1943 гг.
  11. ↑ Адамушко В. И., Бирюкова О. В., Крюк В. П., Кудрякова Г. А. Справочник о местах принудительного содержания гражданского населения на оккупированной территории Беларуси 1941—1944. — Мн.: Национальный архив Республики Беларусь, Государственный комитет по архивам и делопроизводству Республики Беларусь, 2001. — 158 lk. — ISBN 985-6372-19-4.
  12. ↑ www.jewishvirtuallibrary.org.
  13. ↑ Энциклопедический словарь Брокгауза и Ефрона: В 86 томах (82 т. и 4 доп.). СПб, 1890—1907.
  14. ↑ М. Ю. Калинин. Природные ресурсы Речицкого района: современное состояние. Минск, 2007. ISBN 978-985-6474-69-2]
  15. ↑ [rechytsa.by]
  16. ↑ "На территории Речицкого района находится 29 месторождений и в год добывается 52% белорусской нефти". Originaali arhiivikoopia seisuga 6. september 2019. Vaadatud 31. mail 2020.
  17. ↑ Учебныя заведения в западных губерниях до учреждения Виленскаго учебнаго округа, 1783-1803 // Сборник материалов для истории просвещения в России, извлечённых из Архива Министерства народного просвещения. — Санкт-Петербург: М-ва нар. просвещения, 1893. — Kd. 1. — Lk. 669.
  18. ↑ Адрес-Календарь должностных лиц в губернии по всем ведомствам // Памятная книжка Минской губернии на 1873 год. — Издание Статистического комитета. — Минск: Губернская типография, 1873. — Kd. 1. — Lk. 212.
  19. ↑ Журналъ Министерства народнаго просвѣщения. — СПб.: Тип. В.С. Балашева, 1900. — Kd. CCCXXXII. — Lk. 91.
  20. ↑ BY НИАБ ф. 1338. Речицкая частная женская гимназия Е.В. Гавриловой, город Речица Речицкого уезда Минской губернии. — 1911—1916.
  21. ↑ Перечень учреждений образования, реализующих образовательные программы среднего специального образования
  22. ↑ "Речица.BY Города-побратимы". Originaali arhiivikoopia seisuga 28. aprill 2021. Vaadatud 31. mail 2020.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Rečyca&oldid=6587018"