Babrujski kindlus

Babrujski kindlus (valgevene keeles Бабруйская крэпасць on endine kindlus Valgevene linna Babrujski territooriumil. Kindlus asub Biarezina jõe läänepoolsel kaldal.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Kindlust hakati rajama aastal 1810. Kindluse projekteeris Teodor Narbutt; tema valis ka kindluse asukoha Biarezina jõe kaldal, kuigi algselt sooviti seda rajada hoopis Dnepri kaldale. Kindlus rajati vana Babrujski lossi asemele, selle alla jäi ka vana Babrujski linn (tollel ajal alevi staatuses). Algselt juhatas ehitustöid Narbutt ise, kuid peatselt ta haigestus ja tema asemele asus Gavriil Ignatjev.

Algselt kavandati kindlus kaheksast bastionist kompleksina, mida pidid ühendama muldvallid ja piirama veetõkked. Püssirohulaoks ehitati ümber vana jesuiitide kool-klooster.1812. aasta sõja puhkedes ei olnud kindlus veel täielikult valmis. Valminud olid siiski väravad, kasarmud, hospidal, laod, valminud olid viis bastionit. Kindluse ees asuvad fordid olid samuti kasutuskõlblikud.

Kindluse all toimus lahing Pjotr Bagrationi ja prantsuse vägede vahel. Seejärel otsustas Bagration taanduda ja ühineda Barclay de Tollyga. Gavriil Ignatjevi määras ta juhtima kindluse kaitsmist.^[1] Kindluse piiramine kesktis neli kuud, seejärel piirajad taandusid. Piiramise ajal kogus sealne garnison luureandmeid ja edastas need ülemjuhatusele. Kindluses asus toona 344 kahurit, kasarmute müürid olid 7–8 tellisekihi paksused, bastionite omad aga koosnesid 8–10 tellisekihist. Garnisonis oli 4000 sõdurit. Kindlust blokeeris 12 000-mehelise korpusega Jan Henryk Dąbrowski.

Kindluse ehitamine jätkus vahemikus 1812–1836. Aastal 1817 külastas kindlust Aleksander I, kes andis korralduse lammutada kõik puidust hooned, nende asemele rajada aga uued kivist ehitised. Kindluse plaan muudeti, lisati veel 18 bastionit. Uue projekti autoriks oli Karl Opperman. Aastal 1822 valmis fort Friedric Wilhelm, ka rajati hulktahukakujuline suurtükitorn (Oppermani torn). Selle valmimisel (aastal 1825) külastas tsaar taas kindlust. Kindlusest põhja poole rajati kaks mullast lünetti. Kuigi aastal 1825 suuremad ehitustööd lõppesid, jätkus ehitus veel aastani 1836.

Kindluses paiknenud väeosas, 9. jalaväediviisis, teeninud ohvitseridest olid paljudel head sidemed dekabristidega. Sealse väeosa abil kavatseti aastal 1823 kinni võtta tsaar Aleksander I. Hiljem see plaan hüljati.

Pärast dekabristide ülestõusu mahasurumist aastal 1825 võeti kindlus kasutusele ka vanglana. Algul olid sinna vangistatud 23 dekabristi. Novembriülestõusu ajal oli kindlus ülestõusu mahasurumisel tähtis vene vägede tugipunkt, pärast hoiti seal ka vangistatud ülestõusnuid. Tuntumate vangide seas olid kirjanik Vincent Dunin-Marcinkievič ja luuletaja Paŭluk Bahrym.

Algselt modernne ja Nikolai I arvates Euroopa parim kindlus^[2] kaotas pärast aastat 1836 järjest oma sõjalist tähtsust. Aastal 1897 kustutati see kindluste nimekirjast. Vanglana olid sealsed hooned siiski kasutusel ka hiljem.

Aastal 1905 toimus kindluses ülestõus, milles osales ligi 900 kindluses karistust kandnud sõdurit. Nende seas oli ka 300 Balti laevastiku madrust.

Pärast seda, kui Poola väed aastal 1918 Babrujski hõivasid, rajasid nad sinna laagri, kus hoiti vangi langenud Punaarmee sõdureid. Laager tegutses aastani 1920.

Kindluse hooned olid kasutusel sõjavangide laagrina ka Teise maailmasõja ajal. Toona viibis kindluse südames asunud kahes vangilaagris ligi 40 000 vangi langenud punaväelast. Samuti asus kaks koonduslaagrit eelkindlustuste vööndis, kus hoiti tsiviilisikutes vange.