Žłobin

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Žłobin

valgevene Жлобин * / Žłobin Žlobin
vene Жлобін Žlobin

Coat of Arms of Žłobin, Belarus.png
Žłobini vapp
Flag of Zhlobin.jpg
Žłobini lipp

Pindala: 32,92 km²
Elanikke: 76 220 (2018)[1]

Koordinaadid: 52° 54′ N, 30° 2′ E
Žłobin (Valgevene)
Žłobin
Zhlobin city hall-BY.jpg

Žłobin (valgevene-eesti transkriptsioonis Žlobin) on linn Valgevenes Homieli oblastis, Žłobini rajooni halduskeskus. Žłobin asub merepinnast 140 meetri kõrgusel Dnepri kaldal, Homieli linnast 93 ja Minskist 215 kilomeetri kaugusel.

Linn on tähtis tööstuskeskus ja raudteesõlm. Seal asuv Valgevene Metallurgiatehas toodab 1,2 miljonit tonni terast aastas. Linnas on veel põllumajanduskeemiatehas, mööblivabrik, õmblusvabrik ja mitmed toiduainete tootmisega seotud ettevõtted. Žłobinist hargnevad raudteed Homielisse, Minskisse, Kalinkavičysse ja Mahiloŭ suunas.

Haridust annavad 13 kooli. Linnas on kuus raamatukogu, loomaaed ja kultuurimaja. Linnas on kaks õigeusu kirikut ja katoliku kirik. Seal antakse välja kohalikku ajalehte Новы дзень.

Nimi[muuda | muuda lähteteksti]

Vastavalt kohalikule legendile kandis paik algselt nime Злобнае места ('paha paik'), kuna sealt otsisid varjupaika võimude eest põgenenud inimesed.[2] Vadzim Žučkievič peab linna nime patronüümiks, mis tuleb isikunimest (kas Žłoba või Zloba).[3]

Linna poolakeelne nimekuju on Żłobin, leedukeelne aga Žlobinas.

Elanikkond[muuda | muuda lähteteksti]

  • 965 (1847)
  • 430 (1880)
  • 2 100 (1897)
  • 4 270 (1909)
  • 9 600 (1924)
  • 19 300 (1939)
  • 19 200 (1959)
  • 22 000 (1965)
  • 25 400 (1970)
  • 28 000 (1973)
  • 37 000 (1979)
  • 57 000 (1989)
  • 65 900 (1995)
  • 69 800 (1999)
  • 71 200 (2001)
  • 72 800 (2003)
  • 72 700 (2007)
  • 75 700 (2010)
  • 75 335 (2013)
  • 75 956 (2016)
  • 76 220 (2018)

2009. aasta rahvaloenduse andmetel oli Žłobini elanikest valgevenelasi 83,39%, venelasi 10,04%, ukrainlasi 1,88%, poolakaid ja mustlasi 0,14%, armeenlasi ja tatarlasi 0,13%.

Aastal 1939 oli Žłobini elanikest valgevenelasi 60,3%, juute 19,2%, venelasi 12%, ukrainlasi aga 6,2%.[4]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Žłobini ümbruskond oli asustatud juba esiajal. Dnepri jõe äärest on avastatud pronksiaegse asustuse jälgi, linna kultuuripargi territooriumilt aga märke rauaaegsest asulakohast.[5]

Küsitav on see, millal Žłobinit esmakordselt kirjalikes allikates mainiti. Brockhausi ja Efroni entsüklopeediline sõnastik nimetab selleks aastat 1492. Toona olevat seda mainitud kui Hlepenit Rogatšovi lähistel.[6] Rogatšjovo nimeline koht asub samas ka Moskva oblastis ja puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et Žłobini nimeks oleks varem Hlepen olnud, sellal kui Moskva oblastis asus varem Hlepeni küla.[7]

Kui see allikas pole usaldusväärne, siis pärineks esmakordne mainimine aastast 1563, mil tegemist oli Chlobini nimelise külaga. Seoses territoriaal-administratiivse reformiga aastail 1565-1566 hakkas asula kuuluma Minski vojevoodkonda ja Rečyca maakonda.[8] Algselt oli asula Chodkieviczite valduses.

Kolmeteistkümneaastase sõja ajal põletasid Moskva teenistsuses olnud kasakad maha hulga linnuseid, teiste seas ka Žłobini oma. Hilisemad teated sealsest linnusest puuduvad.[9] Arheoloogilist uuringute põhjal võib oletada, et sealne linnus rajati XV sajandil, tegemist oli puidust piirdeaia, muldvalli ja vallikraaviga kindlustisega.[10] Linnuse eest on leitud jälgi keskaegsest asulast, mida sõjaaegsetes dokumentides nimetatakse aleviks. XVII sajandist pärinevad ka esimesed teated sealsest juudi kogukonnast.

Aastal 1790 sai Žłobin õiguse pidada neli korda aastas laata. Toona rajati sinna ka jõesadam ja alustati jõelaevade ehitust, avati ka parveühendus jõe teise kaldaga. Kaks aastat hiljem valmis sealne katoliku kirik.

Seoses Poola jagamisega läks alev aastal 1793 Venemaa koosseisu, kus hakkas kuuluma Rogatšovi maakonda. 1812. aasta Vene-Prantsuse sõja ajal tungisid 20. juulil alevisse Prantsuse väed, ent jätsid selle peagi maha. Aastal 1818 sai Žłobinist taas ametlikult alev.[11]

Žłobin aastal 1905

Aastal 1873 avati Liibavi-Romno raudtee. Alevist kilomeeter lääne poole ehitati depoo, sinna rajati ka reisijate majutuskohad. Aastal 1876 avati Žłobinis prussitehas.

Aastal 1880 Žłobin põles. Tules hävisid katoliku kirik, kõik viis juudi palvemaja, 159 elamut, kool, 65 ladu ja poodi kogu sealse kaubaga. Pärast tulekahju asuti alevit taastama uue põhiplaani alusel. Aasta lõpus oli alevis 164 maja, 6 poodi, suhkruvabrik. Aastal 1889 põles alev taas, seekord hävis tules 89 maja.

Aastal 1897 oli Žłobinis kaks õigeusu kirikut, kaks katoliku kabelit, neli juutide palvemaja, magasiait, hotell, kõrts, kolm veskit ja telliselööv, korra aastas peeti seal laata. Hiljem aleviga liidetud Karpiłaŭka külas oli kabel, juudi palvemaja, kaks kõrtsi, kaks võõrastemaja, magasiait ja raudteelaste kool. Alevi lähistel asus vabrik, kus pressiti sõjaväe tarbeks heina.

Aastal 1902 avati raudtee Viciebskisse, mis kujunes aastal 1915 osaks Peterburi–Odessa raudteest. Aastal 1906 toimus alevis raudteetööliste streik. Aastal 1911 avati Žłobinis gümnaasium, mille juures hakkas tegutsema ka raamatukogu. Aastal 1913 avati sealne krediidiühistu. Aastal 1918 oli linn mõnda aega Saksa vägede valduses.

Aastal 1918 võttis Valgevene NSV juhtkond vastu otsuse, et alev kuulub Valgevene koosseisu. Reaalselt läks Žłobin Valgevene NSV koosseisu aastal 1924, kus sellest sai samanimelise rajooni halduskeskus. Aastal 1925 sai Žłobinist linn. Aastaks 1933 oli sinna raudteesõlme tarbeks rajatud elektrijaam, alevisse oli elektrijaam rajatud juba aastal 1920. 3. juulist 1941 kuni 25. juunini 1944 oli alev Saksa okupatsioonivägede kontrolli all, kes hukkasid 2500 sealset elanikku, neist 1200 olid juudid.[12]

Aastal 1984 avati seal Valgevene Metallurgiatehas. Aastal 1995 alustati linnas uue õigeusu kiriku ehitamist.[13]

Aastal 2015 liideti Žłobiniga Rubieži alevik ja Lebiadzioŭka küla.[14]

Tuntud elanikke[muuda | muuda lähteteksti]

Sõpruslinnad[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Численность населения на 1 января 2018 г. и среднегодовая численность населения за 2017 год по Республике Беларусь в разрезе областей, районов, городов и посёлков городского типа
  2. Нашы гарады: грамадска-палітычнае даведачнае выданне / У. А. Малішэўскі, П. М. Пабока. — Мн.: Народная асвета, 1991.
  3. Краткий топонимический словарь Белоруссии / В.А. Жучкевич. — Менск: Изд-во БГУ, 1974. lk. 124.
  4. http://www.demoscope.ru/weekly/ssp/ussr_nac_39_ra.php?reg=602
  5. Цісецкая К. Гліняны посуд жалезнага веку // Новы дзень. Жлобінская раённая газета, 23 красавіка 2013.
  6. Энциклопедический словарь: в 43 т. — СПб., 1890—1907. — Kd. 12: Жилы — Земпах. — СПб., 1894. — 480 lk.
  7. Маслюкоў Т. В. Археалагічныя абследаванні ў Жлобіне // Археологические исследования в еврорегионе «Днепр» в 2012 году: междунар. сб. науч. ст. / междунар. редкол. : О. М. Демиденко, Н. Н. Кривальцевич, О. М. Макушников, Ю. В. Панков  ; Гом. обл. исполн. ком., Ин-т истории НАН Б, Гом. гос. ун-т им. Ф. Скорины [и др.]. — Гомель: ГГУ им. Ф. Скорины, 2013. — lk. 63—66. ISBN 978-985-439-791-7.
  8. Вялікі гістарычны атлас Беларусі Kd.2, lk. 112.
  9. Ткачоў М. Замкі і людзі. — Менск, 1991. lk. 152-153.
  10. Ткачёв М. А. Изучение средневековых памятников Белоруссии // Археологические открытия 1983 года. — М., 1985. lk. 407—408.
  11. Соркіна І. Мястэчкі Беларусі... — Вільня, 2010. lk. 120.
  12. www.yadvashem.org
  13. Гарады і вёскі Беларусі. Гомельская вобласць. Мн., 2004.
  14. Решение Гомельского областного Совета депутатов от 30 июня 2015 года № 71 О внесении изменений в решение Гомельского областного Совета депутатов от 22 декабря 2014 года № 49

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]