2016. aasta Montenegro riigipöördekatse
Montenegro eriprokuröri sõnul kavandati ja valmistati ette riigipööre Montenegro pealinnas Podgoricas 16. oktoobriks 2016 ehk parlamendivalimiste päevaks.[1] 2017. aasta septembris algas Podgorica ülemkohtus kohtuprotsess süüdistatavate üle, kelle hulgas olid Montenegro opositsiooni juhid ja kaks väidetavat Vene luureagenti. Venemaa valitsusametnikud eitasid oma seotust.[2][3] Kõrgem kohus tunnistas 2019. aastal süüdistatavad süüdi "terroriaktide" toimepanemise kavandamises, samuti "Montenegro põhiseadusliku korra õõnestamises" ning mõistis esimeses astmes süüdi 13 inimest. 2021. aasta veebruaris tühistas apellatsioonikohus esimese astme otsuse kõigis süüdistusakti punktides.[4]
Taust[muuda | muuda lähteteksti]
Arvatakse, et riigipööre kavandati Montenegro serbia- ja venemeelse opositsiooni viimase katsena takistada Montenegro ühinemist NATO-ga[5], millele oli teravalt vastu Venemaa valitsus, kes oli esitanud Montenegrole otseseid ähvardusi.[6][7][8][9][10] Seda teooriat kinnitas ka 2019. aastal tehtud kohtuotsus.[11]
Arreteerimised ja väidetav vandenõu[muuda | muuda lähteteksti]
16. oktoobril 2016, Montenegro parlamendivalimiste eelõhtul, vahistati 20 Serbia ja Montenegro kodanikust koosnev rühmitus, sealhulgas Serbia sandarmeeria endine juht Bratislav Dikić.[12][13] Montenegro võimud esitasid neile koos teiste isikutega, sealhulgas kahele Venemaa kodanikule ametliku süüdistuse riigipöördekatses. 2016. aasta novembri alguses väitis Montenegro organiseeritud kuritegevuse ja korruptsiooni eriprokurör Milivoje Katnić, et riigipöörde vandenõu taga oli "võimas organisatsioon", kuhu kuulus umbes 500 inimest Venemaalt, Serbiast ja Montenegrost.[14] 2017. aasta veebruaris süüdistasid Montenegro ametnikud Venemaa "riiklikke struktuure" riigipöördekatses, mis väidetavalt nägi ette rünnakut riigi parlamendi vastu ja peaminister Milo Đukanovići mõrvamist.[15][16]
Riigipöörde üksikasjad avalikustas esmakordselt 2016. aasta oktoobri lõpus Serbia peaminister Aleksandar Vučić, kelle avalikus avalduses rõhutati Serbia õiguskaitseorganite, eriti Serbia julgeolekuagentuuri rolli selle nurjamisel.[17][18] Avaldusele järgnes Venemaa Julgeolekunõukogu sekretäri Nikolai Patruševi plaaniväline visiit Belgradi.[17]
Peaminister Duško Markovići 2017. aasta veebruaris tehtud avalduste kohaselt sai valitsus lõpliku teabe ettevalmistatava riigipöörde kohta 12. oktoobril 2016, seda teavet kinnitasid ka NATO liikmesriikide julgeolekuteenistused, kes aitasid Montenegro valitsusel riigpöördekatset uurida.[19] Üks süüdistatavatest, Kragujevacist pärit Predrag Bogićević, sõjaveteran ja Ravna Gora liikumise juht, ütles, et Saša Sinđelić teavitas teda võimalikust rünnakust serblaste vastu, kes osalesid 16. oktoobri meeleavaldusel. Serbia vahi all viibiv Bogićević ütles oma advokaadi vahendusel, et riigipöördest ei räägitud ja Đukanovićit ei mainitud.[20]
Moskvas asuvat Venemaa Strateegiliste Uuringute Instituuti, millel on tihedad sidemed Venemaa välisluureteenistusega, mainiti meedias ühe riigipöördeplaani väljatöötamisega seotud organisatsioonina; 2017. aasta novembri alguses vallandas Venemaa president Vladimir Putin ametist instituudi direktori Leonid Rešetnikovi.[21][22]
Väidetavalt seotud isikud[muuda | muuda lähteteksti]
Eduard Shishmakov, GRU- Vladimir Popov, GRU
Saša "Aleksandar" Sinđelić
Andrija Mandić, Uus serblaste demokraatia partei juht- Milan Knežević, Demokraatliku Rahvapartei juht
- Mihailo Čađenović, Andrija Mandići autojuht
- Mitmed Serbia rahvuslased, sealhulgas Bratislav Dikić
Kohtuprotsess[muuda | muuda lähteteksti]
2017. aasta juuni alguses kinnitas Podgorica kõrgem kohus süüdistuse 14 inimesele, sealhulgas kahele venelasele ja kahele Vene-meelsele Montenegro opositsiooniliidrile Andrija Mandićile ja Milan Kneževićile (Demokraatlik Rinne), keda süüdistati "põhiseadusliku korra ja julgeoleku vastase vandenõu ettevalmistamises" ning "terroriakti planeerimises".[23] Ametnikud väitsid, et vandenõulased kavandasid 2016. aasta oktoobri parlamendivalimiste ajal parlamendi ülevõtmist, tollase peaministri Milo Đukanovići mõrvamiseks ja venemeelse valitsuse moodustamiseks, et peatada Montenegro püüdlused NATOga ühineda.[24][23] Prokuratuuri sõnul sai asjakohased korraldused Austrias sündinud Serbia kodanik Saša Sinđelić, kes oli varem Horvaatias mõrvas süüdi mõistetud,[25][26] Eduard Šišmakovilt,[27][24] kes oli varem Venemaa sõjaväeluure ohvitserina Poolast välja saadetud.[28][24]
6. septembril 2017 algas Podgorica ülemkohtus kohtuprotsess süüdistatavate üle, kahe Venemaa kodaniku Eduard Šišmakovi ja Vladimir Popovi üle mõisteti kohut tagaselja.[29] Eraldi kohtuasjas mõisteti Milan Knežević 18. oktoobril 2017 süüdi 17. oktoobril 2015 politseiniku ründamises ja talle mõisteti 7 kuud vangistust.[30]
2017. aasta oktoobri lõpus kuulas kohus tõendeid Saša Sinđelićilt,[31] [32] kes muuhulgas rääkis kohtule, et riigipöördega oli seotud ka Tšetšeenia Vabariigi juht Ramzan Kadõrov.[33] 2017. aasta novembri lõpus teatas Venemaa päevaleht Izvestija, et Andrija Mandić ja Milan Knežević saatsid Venemaa välisminister Sergei Lavrovile kirja, milles ütlesid, et Kadõrovit on süüdistatud alates eelmisest nädalast ja palusid Venemaa toetust.[34][33] Kaitse püüdis kahtluse alla seada prokuröri tunnistaja usaldusväärsust ja psühhiaatrilist pädevust.[35]
2018. aasta juuni alguses kuulas kohus üle CIA endise töötaja ja USA riskijuhtimisettevõtte Patriot Defense Group tegevjuhi Brian Scotti: prokurörid küsitlesid teda nende sündmuste kohta. Scott teatas, et tema ettevõte Strategic Risk Management keeldus taotlusest, kuna teatati seosest Demokraatliku Rinde ja Venemaa luureohvitseride vahel.[36] 2018. aasta juulis alustasid Montenegro prokurörid ametlikku uurimist teiste väidetava rolli kohta riigipöördeplaanis.[11][37]
9. mail 2019 tunnistas Montenegro kõrgem kohus 13 inimest süüdi 2016. aasta parlamendivalimiste ajal terroriaktide toimepanemise ja Montenegro põhiseadusliku korra kahjustamise kavandamises, sealhulgas kaks väidetavat Vene sõjaväeluure ohvitseri Eduard Šišmakovi ja Vladimir Popovi (vastavalt 15 ja 12 aastat vangistust, tagaselja) ning kaks opositsiooniliidrit Andrija Mandić ja Milan Knežević (mõlemad viis aastat vangistust); Bratislav Dikić mõisteti kaheksaks aastaks vangi.[11][37]
Kohtuotsuse tühistamine[muuda | muuda lähteteksti]
5. veebruaril 2021 tühistas Montenegro apellatsioonikohus esimese astme kohtuotsuse kõigis süüdistuse punktides. Riigipöörde juhtum tagastati Podgorica kõrgemale kohtule uuesti läbivaatamiseks täielikult muudetud koosseisu poolt. Paljud pidasid apellatsioonikohtu otsuseid kinnituseks tollal valitseva Sotsialistide Demokraatliku Partei rünnakutele oma poliitilise opositsiooni vastu ning tõendiks, et esimese astme otsus tehti Montenegro tollase DPS-i juhitud valitsuse survel.[38]
Uuesti läbivaatamine[muuda | muuda lähteteksti]
Montenegro kõrgem kohus keeldus 2023. aasta aprillis jagamast uuesti läbivaatamist kaheks, millest ühes osalesid Mandic, Knezevic ja Mihailo Cadjenovic ning teises 10 süüdistatavat, nii et prokuratuur saaks esitada salajased dokumendid.[39] Algusega 2023. aasta juunis pidi see jätkuma 2023. aasta oktoobris, kuid uuesti läbivaatamise jätkamise kuupäev nihutati 2024. aasta veebruarisse.[40]
Tagajärjed[muuda | muuda lähteteksti]
28. aprillil 2017 hääletas Montenegro parlament 46:0 NATO-ga ühinemise poolt, samal ajal kui enamik opositsioonierakondi boikoteeris parlamendi istungeid ja meeleavaldajad põletasid väljas NATO lippe.[24] Pinged Montenegro ja Venemaa vahel suurenesid ka pärast seda.[41] 2019. aasta novembris viitas USA kaitseministeeriumiga seotud ajaleht Stars and Stripes "hübriidrünnakule [Montenegro] 2016. aasta valimiste ajal" selgituseks, miks esimene NATO hübriidsõjavastane meeskond lähetati Montenegrosse.[42]
2019. aasta mais ütles Suurbritannia tollane välisminister Jeremy Hunt: 2016. aasta ebaõnnestunud riigipöördekatse Montenegro vastu oli üks ennekuulmatumaid näiteid Venemaa katsetest õõnestada Euroopa demokraatiat. GRU jultunud katse sekkuda Montenegro riiklikesse valimistesse ja õõnestada Montenegro taotlust liituda NATOga on järjekordne näide Venemaa destabiliseerivast ja agressiivsest käitumisest viimase kümnendi jooksul.[43]
1. septembril 2020 süüdistas Montenegro president Milo Đukanović Serbia presidenti Aleksandar Vučići ja Serbia meediat Montenegro sisepoliitikasse sekkumises ning väidetavas katses taaselustada "Suur-Serbiat".[44]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Bajrović, Reuf; Garčević, Vesko; Kramer, Richard. "Hanging by a Thread: Russia's Policy of Destabilization in Montenegro" (PDF). Foreign Policy Research Institute.
- ↑ "Sve o aferi državni udar".
- ↑ "U Crnoj Gori nastavljeno suđenje za državni udar". Al Jazeera (September 2017).
- ↑ Ukinuta presuda za 'državni udar' u Crnoj Gori, DPS tvrdi rezultat pritiska na sud, Slobodna Evropa, 5 February 2021
- ↑ "How the use of ethnonationalism backfired in Montenegro". Al-Jazeera. 4. september 2020.
- ↑ Montenegro finds itself at heart of tensions with Russia as it joins Nato: Alliance that bombed country only 18 years ago welcomes it as 29th member in move that has left its citizens divided The Guardian, 25 May 2017.
- ↑ В Брюсселе подписан протокол о вступлении Черногории в НАТО Парламентская газета, 19 May 2016.
- ↑ "Об обращении Государственной Думы Федерального Собрания Российской Федерации "К парламентариям государств - членов Организации Североатлантического договора, Парламентской ассамблеи Организации по безопасности и сотрудничеству в Европе, Народной скупщины Республики Сербии, Скупщины Черногории, Парламентской Ассамблеи Боснии и Герцеговины, Собрания Республики Македонии", Постановление Государственной Думы от 22 июня 2016 года №9407-6 ГД, Обращение Государственной Думы от 22 июня 2016 года №9407-6 ГД". docs.cntd.ru. Vaadatud 21. veebruaril 2018.
- ↑ John McCain: Russia threat is dead serious. Montenegro coup and murder plot proves it. USA Today, 29 June 2017.
- ↑ Former Montenegrin PM Says Russia Wants To Destroy EU Radio Liberty, 14 March 2017.
- ↑ 11,0 11,1 11,2 Russians, opposition figures sentenced over role in 2016 Montenegro coup attempt. Reuters, 9 May 2019.
- ↑ "Slučaj "državni udar" i Đukanovićev "stari recept"".
- ↑ "Montenegrin prosecutor says Russian nationalists behind alleged coup plot".
- ↑ Montenegro PM Accuses Opposition Over 'Plot to Kill Him' Balkan Insight, 10 November 2016.
- ↑ Farmer, Ben (19. veebruar 2017). "Russia plotted to overthrow Montenegro's government by assassinating Prime Minister Milo Djukanovic last year, according to senior Whitehall sources". The Telegraph. Vaadatud 21. veebruaril 2017.
- ↑ "Kremlin rejects claims Russia had role in Montenegro coup plot". The Guardian. 20. veebruar 2017. Vaadatud 21. veebruaril 2017.
- ↑ 17,0 17,1 Совбезными усилиями: Осложнение российско-сербских отношений потребовало вмешательства Николая Патрушева КоммерсантЪ, 28 October 2016.
- ↑ "Crnu Goru trese suluda priča o puču, ruskim špijunima, četnicima, Putinu i Vučiću. Naš reporter analizira sve". 27. november 2016. Vaadatud 21. veebruaril 2018.
- ↑ Q&A: Duško Marković, the Prime Minister Stuck Between Putin and Trump in the Balkans Time, 16 February 2017.
- ↑ "Predrag Bogićević o puču u Crnoj Gori: Išao da štiti Srbe, ne da ruši režim". www.novosti.rs. Vaadatud 21. veebruaril 2018.
- ↑ Доброхотов, Роман (24. märts 2017). "Кремлевский спрут. Часть 2. Как ГРУ пыталось организовать переворот в Черногории". The Insider (vene).
- ↑ Организаторы переворота в Черногории участвовали в аннексии Крыма – СМИ Корреспондент.net, 21 November 2016.
- ↑ 23,0 23,1 Montenegrin Court Confirms Charges Against Alleged Coup Plotters Radio Liberty, 8 June 2017.
- ↑ 24,0 24,1 24,2 24,3 Indictment tells murky Montenegrin coup tale: Trial will hear claims of Russian involvement in plans to assassinate prime minister and stop Balkan country's NATO membership. Politico, 23 May 2017.
- ↑ "SASLUŠAN SINĐELIĆ: Bezbednjacima otkrio sve nakon što je neko pokušao da ga ubije". www.novosti.rs. Vaadatud 21. veebruaril 2018.
- ↑ "OPERACIJA DRŽAVNI UDAR: Kako je hladnokrvni ubojica i bjegunac koji je osuđen na 21 godinu zatvora u Crnoj Gori postao svjedok pokajnik". Vaadatud 21. veebruaril 2018.
- ↑ Прокурор Черногории подтверил российский след в попытке переворота Radio Liberty, 20 February 2017.
- ↑ Russia 'linked' to election-day coup plot in Montenegro Sky News, 21 February 2017.
- ↑ PORTAL, Oslobođenje. "Oslobođenje - U Podgorici počelo suđenje za pokušaj državnog udara". Vaadatud 21. veebruaril 2018.
- ↑ "Milan Knežević osuđen na sedam mjeseci zatvora: Ukoliko ova presuda postane pravosnažna, Knežević više neće moći da bude poslanik u Skupštini Crne Gore". Originaali arhiivikoopia seisuga 3. detsember 2018. Vaadatud 3. aprillil 2018.
- ↑ U "procesu stoljeća" za pokušaj udara u Podgorici saslušan krunski svjedok HINA, 26 October 2017.
- ↑ Svjedok Sinđelić: Govorilo se o ubistvu Đukanovića Radio Liberty, 7 October 2017.
- ↑ 33,0 33,1 Chechnya leader accused of involvement in Montenegro coup The Telegraph, 29 November 2017.
- ↑ Кадырова включили в дело о госперевороте в Черногории: Имя главы Чеченской Республики появилось в обвинительных актах прокуратуры на судебном процессе в Подгорице Izvestia, 29 November 2017.
- ↑ "Sinđelić: Izdali su nas oni koji su nas angažovali". Radio Slobodna Evropa. Vaadatud 21. veebruaril 2018.
- ↑ U.S. Executive Testifies In Montenegro Trial Of Attempted Coup Suspects Radio Liberty, 6 June 2018.
- ↑ 37,0 37,1 Montenegro Court Sentences 13 In ‘Coup’ Case. BalkanInsight, 9 May 2019.
- ↑ Ukinuta presuda za "državni udar": Počinjene bitne povrede odredaba krivičnog postupka, Vijesti, 5 February 2021
- ↑ "Defence to Offer 'Secret Files' Evidence in Montenegro 'Coup Plot' Retrial". 10. aprill 2023.
- ↑ "The trial in the "Coup d'etat" case continues in February". 5. oktoober 2023.
- ↑ "Montenegro protests after senior politician held while changing planes at a Moscow airport". AP. 29. mai 2017. Vaadatud 2. juunil 2017.
- ↑ "First NATO counter-hybrid warfare team to deploy to Montenegro". Stars and Stripes. 8. november 2019. Vaadatud 27. veebruaril 2020.
- ↑ "Attempted coup in Montenegro in 2016: Foreign Secretary's statement". 9. mai 2019.
- ↑ "Montenegro's President concedes defeat; says Belgrade rivaives Serb nationalism". N1. 1. september 2020. Originaali arhiivikoopia seisuga 8. september 2020.