Valentin Rasputin

Allikas: Vikipeedia
Valentin Rasputin

Valentin Rasputin (vene Валентин Григорьевич Распутин; 15. märts 1937 Atalanka küla, Ust-Udinski rajoon, Irkutski oblast14. märts 2015 Moskva) oli vene kirjanik.

Ta lõpetas Irkutski Riikliku Ülikooli 1959. aastal. Ülikooli lõpetamise järel töötas Rasputin Irkutskis ja Krasnojarskis ajalehtede toimetuses. Alates 1966. aastast oli ta kutseline kirjanik. Nõukogude Liidu Kirjanike Liitu võeti ta vastu 1967. aastal.

Rasputini esikraamat ilmus 1966. aastal. Temast kujunes nn vene külaproosa silmapaistvamaid esindajaid. Valentin Rasputin elas ja töötas Irkutskis ja Moskvas. Alates perestroika ajast oli Rasputin ühiskondlikult aktiivne ning väljendas antiliberaalseid ja natsionalistlikke seisukohti.

Vene kirjandusklassikutest pidas ta oma õpetajateks Fjodor Dostojevskit ja Ivan Buninit.

Aastal 2010 esitas Vene Kirjanike Liit Rasputini Nobeli kirjandusauhinna kandidaadiks, mida ta siiski ei saanud.

1989–1990 oli ta NSV Liidu rahvasaadik. 1989. aasta suvel esines ta NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressil ettepanekuga Venemaa väljaastumiseks NSV Liidust.

1990–1991 oli ta NSV Liidu Presidendinõukogu liige.

2007. aastal astus ta välja tollase presidendikandidaadi Gennadi Zjuganovi toetuseks.

Alates 2010. aastast oli ta Vene Õigeusu Kiriku patriarhinõukogu liige.

Autasud[muuda | muuda lähteteksti]

Teoste tõlked eesti keeles[muuda | muuda lähteteksti]

  • Viimne tärmin. Tallinn, 1972
  • Ela ja mäleta : [jutustus]. Tallinn, 1977
  • Lahkumine Matjorast : [romaan]. Tallinn, 1980
  • Raha Mariale ; Tulekahi : [jutustused]. Tallinn, 1987
  • Aeg elada, aeg armastada ja teised jutustused. Tallinn, 2006