EÜS Põhjala

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
EÜS Põhjala Tartu maja

Eesti Üliõpilaste Selts Põhjala (lühendatult EÜS Põhjala) on 13. novembril 1884 Peterburis asutatud Eesti üliõpilasorganisatsioon. Selts taasasutati novembris 1989. Tegu on vanima üliõpilaste segaseltsiga Eestis.

Lipukiri: "Töö isamaa kasuks!"

Tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Seltsis toimuvad erinevatel teemadel arutlusõhtud, ettekanded, nii vähem kui ka rohkem tõsised vestlused. Selts korraldab oma liikmetele matku, piknikke, väljasõite. Lisaks korraldatakse traditsioonilisi suve- ja talvepäevi.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Algusaastad[muuda | muuda lähteteksti]

1880. aastate alguseks õppis Peterburi ülikoolides enam kui kümmekond eesti üliõpilast, neist suur osa pärit Riia Vaimulikust Seminarist. Eesti Üliõpilaste Seltsi eeskuju järgides tekkis mõte asutada eesti üliõpilasi koondav organisatsioon ka Peterburi. Idee eestvedajaks sai noor Peterburi Anna ülikooli lõpetanud üliõpilane Karl Hellat. Hellati algatusel loodigi "Sõprade salgake", kuhu alguses kuulusid kaksteist üliõpilast erinevatest Peterburi õppeasutustest: Karl Hellat, Jaan Hanser, Tõnis Vares, Julius Mõttus, Aleksander Mõttus, Peeter Birkenthal, Andres Erikson, Anton Põrk, Villem Kuul, Juhan Rehemaa, Nikolai Leismann ja Moorits Paul. Hilisemad juurdetulijad olid Aleksei Janson, Nikolai Janson, Andronik Tepaks, Hans Erjapea, Paul Kulbusch, Jüri Truusmann (1887 heideti seltsist välja).

"Sõprade salgakese" asutamiskoosolek peeti 13. novembril 1884, mida loeb oma alguseks ka EÜS Põhjala. Ühenduse põhieesmärkideks said eesti kultuuri edendamine ning rahvusliku meelsuse säilitamine oma liikmete hulgas. Seltsi lipukirjaks oligi "Töö isamaa kasuks". Ametlikku kinnitust tsaarivõimudelt ei õnnestunud saada ning sõpruskond tegutses salaja kuni 1889. aastani. Illegaalsuse tõttu oli raskendatud uute liikmete vastuvõtt, samuti oli takistavaks teguriks korraldus, mis keelas ühest ülikooliga õpperingkonnast pärit üliõpilaste immatrikuleerimise teises ringkonnas. Seetõttu vaibuski kogu tegevus 1889. aastal, kui suurem osa sõpruskonna liikmeid ülikooli lõpetas.

Areng[muuda | muuda lähteteksti]

1890. aastast pääses jälle rohkem eesti üliõpilasi Peterburi õppima. Peterburi jäänud salgakese liikmed koondusid Peterburi Eesti Heategeva Seltsi juurde, moodustades aja jooksul selle agarama liikmeskonna.

26. novembril 1897 moodustati Peterburi Eesti Üliõpilaste Selts, kuid ka selle põhikirja ei õnnestunud registreerida. Seetõttu tegutseti salaja, kuid isamaaliste aadete järgi edasi kuni 1905. aastani. Sealt alates hakkas üha olulisemat osa etendama Seltsi radikaalsem tiib, kes nõudis näiteks ka madalama astme õppeasutuste õpilaste vastuvõtmist Seltsi. Rahvusliku suuna pooldajate ainsaks väljapääsuks näis olevat Seltsi ametlik registreerimine. Kuna üliõpilaste organisatsiooni registreerimine polnud võimalik, taotleti luba tegutseda vilistlaste organisatsioonina Eesti Üliopilaste Abiandmise Seltsi nime all. Kinnitus saabus 3. novembril 1909. Legaalse organisatsiooni eeliste kasutamiseks otsustas sellega liituda Peterburi Eesti Üliopilaste Selts in corpore. Lahkhelid olid siiski vältimatud ning nii lahkusid radikaalse suuna pooldajad aja jooksul. Abiandmise Seltsi tegevus hakkas kulgema "Sõprade salgakese" põhimõtete järgi.

EÜS Põhjala[muuda | muuda lähteteksti]

3. märtsil 1913 kerkis üles Abiandmise Seltsi nime muutmise küsimus, uueks nimeks sai EÜS Põhjala. Nädal hiljem toimus ka järjekordne pereheitmine. Lahkusid 12 liiget, kes polnud rahul Seltsi vaba korraga ning hiljem asutasid korporatsiooni Rotalia.

1916–1940[muuda | muuda lähteteksti]

Aktiivne elu kestis Põhjalas kuni 1916. aasta kevadeni. Siis arvati mobilisatsiooni alla meesüliõpilased, kes olid sunnitud õppetöö pooleli jätma. Järelejäänud naisliikmed sõitsid enamasti Eestisse. Suurem osa Peterburist kodumaale naasnud põhjalasi asus elama Tallinna ning nii asutati 7. jaanuaril 1918 Tallinna Osakond. Põhimõtteline nõusolek Seltsi juhatuselt Peterburis oli saadud ning märtsis tunnustas sealne peakoosolek Tallinna Osakonda Seltsi organiseerijana kodumaal.

Saksa okupatsiooni ajal tegutses lühikest aega ka osakond Narvas. Tolleaegse "Eesti Päevalehe" toimetus koosnes suures osas põhjalastest, kes hoidsid sidet Eesti ning selle välisdelegatsiooni vahel. Põhjalased alustasid ka Narva Kaitseliidu loomist, mis võttis vastu venelaste esimesed rünnakud.

Vabadussõja tõttu kulus aega, enne kui põhjalased hakkasid koonduma õpinguteks Tartusse. Selts registreeriti alles 1920. aastal. Raskeks osutusid ka sisulised ümberkorraldused. Peterburis oli Põhjala eelkõige eesti keele ja rahvusliku meelsuse säilitaja, muutunud olukord nõudis eesmärkide ja meetodite ümberkorraldamist. See protsess kestis 1920ndate lõpuni, näiteks kodukorda ei kinnitatud kohe, vaid see kujunes välja aja jooksul. Tulemuseks oli omalaadne organisatsioonivorm, mille traditsioonid tulenesid Peterburist, kuid põhieesmärgiks sai oma liikmete kasvatamine, mis oli alati olnud omane Tartu üliõpilasorganisatsioonidele.

Kasvatussüsteemis oli põhirõhk n-ö klubilisel tegevusel, millele alles hiljem ning vaid korra nädalas lisandus teistes organisatsioonides tavaline referaatkoosolek.

Eriliselt rõhutati liikmete individuaalsust, näiteks ei piiratud kuigivõrd liikmete tegevust väljaspool organisatsiooni. Tartu olud tingisid ka teise tähtsa muudatuse, nimelt meesseltsiks muutumise. 1924. aastal otsustati naisliikmete vastuvõtmine lõpetada, allesjäänud siirdusid aja jooksul vilistlaskokku.

1940. aastal kuulus Põhjalasse (Tartu ning Tallinna osakonnad, vilistlaskogu) 365 liiget.

Pagulus[muuda | muuda lähteteksti]

1940. aastail pääses põhjalasi Läände umbes sadakonna inimese jagu. Põhjalaste pääsemine Rootsi ning edasine paiknemine maailmas on üleüldiselt väga sarnane kõikide väliseestlaste saatusega. Kodumaale jäänute vaheline side jäi tugevaks: jätkati tegevust salaja, käidi omavahel koos ning tähistati Seltsi tähtpäevi.

Aastateks jäi selts paguluses piirduma senise liikmeskonnaga. Koondised asutati ametlikult suhteliselt hilja, alles 1950. aastate alguses, moodustati koondistevaheline keskjuhatus asukohaga Rootsis (Eesti Üliõpilaste Selts Põhjala Rootsi koondis). Noorliikmeid hakati vastu võtma alles sama kümnendi lõpul. Kohe kerkis üles ka segaseltsi küsimus ning 1960. aastail alustas Rootsi koondis naisliikmete vastuvõttu.

Taastamine[muuda | muuda lähteteksti]

EÜS Põhjala tegevus taastati Eestis 1989. aasta novembris. Alates 1996. aastast kuulub taasasutatud Üliõpilasseltside Liitu.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Hinnov, P., "Ülevaade E.Ü.S. Põhjala ajaloost" – Üliõpilasleht 15.11.1934, nr 11, lk 295–300

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]