Andestus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Andestuse ehk andeksandmise mõiste hõlmab pahateo (kahju tekitamise või õiguste rikkumise) ohvri loobumist vaenulikkusest (pahameelest, kättemaksusoovist) pahategija vastu ja pretensioonidest talle ning selle modifikatsioone (andestamine iseendale, andestamine teiste eest, Jumala andestus, andestus Jumalale).

Andestus on sageli, kuid mitte tingimata seotud lepitusega, rikutud suhte taastamisega.

Kristluses seostatakse andestust Jumala andestusega üleastujatele lunastuses.

Endale andestamine[muuda | muuda lähteteksti]

Endale andestab inimene olukorras, kus ta on teinud midagi moraalselt valesti ja inimene arvab, et ta on selles valeteos süüdi.[1] Andale andestamisega saab inimene üle negatiivsetest emotsioonidest, mida inimene peab valetegudega kaasnevateks.[1] Valetegudega seostatud negatiivsed emotsioonid on: süü, kahetsus, süüdistamine, häbi, enda vihkamine ja/või enda põlgamine.[1]

Olulised elusündmused, millega kaasneb trauma võivad inimesele põhjustada süütunnet ja enda vihkamist.[2] Inimestel on võime oma käitumisega peegeldada, kas nende teod on moraalsed.[2] Trauma olukorras inimesed saavad valida, kas nad annavad endale andeks, kui nad lubavad muutuda ja elada moraalset elu või ei.[2] Endale andestamist võib minna vaja olukordades, kus inimene on endale või teistele haiget teinud.[2]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

2006.

Penitent Discourse as a Conceptualisation of the Misuse of Public Confessions of Guilt

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 "Ethical aspects of self-forgiveness". Vaadatud 11.08.2015. 
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Szablowinski, ZENON (01.01.2011). "Self-forgiveness and forgiveness". The Heythrop Journal 53 (4): 678–689. doi:10.1111/j.1468-2265.2010.00611.x.