Andestus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Andestuse ehk andeksandmise mõiste hõlmab pahateo (kahju tekitamise või õiguste rikkumise) ohvri loobumist vaenulikkusest (pahameelest, kättemaksusoovist) pahategija vastu ja pretensioonidest talle ning selle modifikatsioone (andestamine iseendale, andestamine teiste eest, Jumala andestus, andestus Jumalale). Laiemalt võidakse andestada ka iseloomujooni[1], samuti võidakse rääkida mittemoraalsest andestamisest, näiteks muusikapala halva esitamise puhul[2][3].

Andestus on sageli, kuid mitte tingimata seotud lepitusega, rikutud suhte taastamisega.

Kristluses seostatakse andestust Jumala andestusega üleastujatele lunastuses.

Filosoofias on seoses andestusega kõige rohkem arutatud, milles andestus seisneb, kellel on voli andestada ning millal on andestus hea, õige või kiiduväärne?[3]

Piiritlus naabermõistetest[muuda | muuda lähteteksti]

Kui tegu näib moraalselt väärana, aga ei ole seda, siis saab tegu õigustada, väites, et see tegu on moraalselt lubatud. Õigustamine eeldab, et tegu ei ole moraalselt väär, andestus seda ei eelda; veel enam, vähemalt enamasti andestataksegi moraalselt väärasid tegusid. Kui keegi ütleb, et ta andestab mulle, aga ma ei ole midagi valesti teinud, võib see olla solvav.[3]

Vabandamine ei ole sama mis andestamine: täielikult vabandatud pahateo puhul pole midagi andestada, sest siis ei ole tegija laiduväärt. Vabandatakse tegusid, mis on moraalselt halvad või lubamatud, kuid mille eest tegija ei vääri moraalset laitust ega ole moraalselt vastutav. Selleks on vajalikud vabandamise tingimused, põhjendid laiduväärsuse ja vastutuse puudumise kasuks. Seevastu andestus ei eelda laiduväärsuse ja vastutuse puudumist. Sageli väidetakse, et moraalne laiduväärsus on andestuse tarvilik tingimus [4] (Espen Gamlund (2011) ei nõustu sellega: näiteks moraalidilemma puhul andestatakse mittelaiduväärseid pahategusid). Isegi kui see nii ei ole, on andestamine on ikkagi vabandamisest erinev, sest andestuse puhul on laiduväärsus võimalik, vabandamise puhul mitte.[3]

Mahitamine[5] on laiduväärse teo laitmata jätmine ja võib-olla pahategemise jätkamise võimaldamine[6]. Mahitada võidakse kahtemoodi: aktsepteerides ja mitte pahaks pannes (A-mahitamine) või sallides, kuid pahaks pannes (D-mahitamine ehk leppimine)[7]. Eve Garrardi ja David McNaughtoni (2010) järgi tähendab teo mahitamine sisuliselt ütlemist, et see polnudki nii halb, polnudki päriselt väär, on see siis tõsi või mitte. Ka Jean Hampton[8] räägib millestki A-mahitamise taolisest: mahitamine on moraalset protesti vääriva teo aktsepteerimine ilma protestita, saades lahti otsustusest, et tegu on väär ja tegija on pahategija, ning protesti märkivatest tunnetest, näiteks pahameelest. Ent selleks et andestada, peab ohver võtma asja nii, et see, kellele ta andestab, tegi midagi moraalselt väära või halba või pahelist. D-mahitamisest erineb andestusest selle poolest, et andestaja on valmis laitma ega lepi teoga. Edasi, tavaliselt me ei saa andestada teistele tehtud ülekohut, küll aga saame seda mahitada[9]. Ja mahitada saab käitumist või iseloomu, kuid mitte tegijat, andestatakse aga tegijale käitumise või iseloomu eest.[3]

Armuandmine on kuriteo karistuse või muude õiguslike tagajärgede tühistamine tavaliselt kõrge võimukandja poolt. Kuigi armuandmise ja andestamise põhjendis on sageli sarnased, on üks erinevus see, et armu ei anna tavaliselt ülekohtu ohver ise. Filosoofide valdav arvamus on, et ühe erandiga on mitteasjaosalisel võimatu andestada, sest andestus on ohvri eesõigus. Peale selle, armuandmine on pakkumine, mis selleks, et selle eesmärk oleks täidetud, tuleb vastu võtta, aga andestamise puhul säärast pakkumist ja vastuvõtmise vajadust ei ole, kuigi mõned autorid räägivad ka andestusest kui pakkumisest, eriti kui jutt on lepitusest[10].[3]

Ka halastust tuleb andestusest eristada[11]. Halastus on avalikud, andestada saab ka privaatselt, ja filosoofid ongi arutanud põhiliselt privaatset andestust. Halastada saab kolmandale isikule ülekohtu tegijale, aga andestada mitte, sest selleks pole voli (välja arvatud erandjuhud). Halastajal peab paljudel juhtudel olema võim selle üle, kellele ta halastab; andestusel sellist seost võimuga ei ole.[3]

Kui mulle tehakse ülekohut, siis see tavaliselt kahjustab minu suhet ülekohtutegijaga, rasketel juhtudel viib see suhte katkemiseni. Ka ülekohtu eest laitmine kahjustab sageli suhet. Hoidutakse heatahtlikkuse näitamisest või näidatakse välja usalduse puudumist. Andestusega kaasneb sageli küll lepitus, see aga ei ole andestuse tarvilik ega piisav tingimus. Lepitust peetakse mittetarvilikuks muu hulgas sellepärast, et pahategija ei pruugi tahta leppida, aga andestada saab talle sellegipoolest. Leppimine võib olla võimatu ka sellepärast, et pahategija võib olla ära. Mõnikord ei ole suhte taastamine moraalselt mõistlik[12], sest see võib näiteks täiendavat moraalset kahju tuua. Teisest küljest, leppimine ei ole andestuse piisav tingimus, sest suhe võidakse taastata ka pragmaatilistel kaalutlustel.[3]

Andestuse eesmärgid[muuda | muuda lähteteksti]

Andestuse üldine eesmärk on lepitus[13], see on suunatud sõbralikele suhetele[14], kuigi lepitus on mõnikord võimatu või ebamõistlik. Mõnikord võib see tähendada, et andestuse eesmärk on parandada suhe endisesse seisundisse, mõnikord aga saab leppimine olla ainult osaline; taastatud suhte iseloom peab vastama osapoolte olukorrale pärast üksteisega andestamist[15]. Valdava arusaama järgi on andestuse peamine eesmärk ülekohtuteoga katkestatud suhte taastamine. Selleks on tarvis, et ohver pahategija ümber hindaks, ja seejuures loobutakse pahameelest või muust moraalsest vihast[16] või kättemaksust[17].

Andestamine aitab ohvril sageli vabaneda tugevatest negatiivsetest emotsioonidest, mille kestmine oleks psüühiliselt ja füüsiliselt kahjulik. Pahategijat aitab andestus sellega, et ta saab lahti ohvri laitusest ja tema pihta suunatud rasketest tunnetest või aitab üle saada süütundest ja kahetsusest, et eluga edasi minna. Mõned filosoofid ütlevad, et andestus teeb mineviku ümber. Emmanuel Levinasi[18] järgi andestus toimib minevikule, kuidagi korrates sündmust, seda puhastades. Hannah Arendti[19] järgi muudab andestus pahategija mineviku eetilist tähendust, jätmata sellele püsivat iseloomu.

Andestuse teooriad[muuda | muuda lähteteksti]

Emotsiooniteooriad[muuda | muuda lähteteksti]

Levinud on vaade, et andestuse olemusse kuuluvad tunded teise suhtes. Jeffrie Murphy väidab, et andestus puudutab primaarselt tundeid, mitte kohtlemist[20]. Andestuse emotsiooniteooriate järgi on andestus oma olemuselt emotsioonimuutus. Andestuse juurde kuulub mõnest negatiivsest emotsioonist, näiteks pahameelest, vihkamisest, vimmast, ülesaamine või selle kustutamine või kõrvaldamine või sellest lahtiütlemine. Näiteks Kathleen Dean Moore'i[21] järgi iseloomustab andestushoiakut heatahtlikkus ja isikliku pahameele puudumine seoses pahateoga, Norvin Richardsi[22] järgi tähendab andeksandmine kõigi negatiivsete tunnete mahajätmist seoses teatud ülekohtuteoga, Stephen Darwalli[23] Suured lahkarvamused puudutavad seda, milliste emotsioonidega on tegu ning mida andestamiseks nendega teha tuleb.

Kõige levinuma vaate järgi on andestusse puutuv emotsioon pahameel[24]. Mõnede emotsiooniteoreetikute arvates ei ole pahameel andestuse tarvilik ega piisav tingimus; ületada võib ja tuleb ka teisi emotsioone. Ja ka need, kes peavad pahameelt (resentment) andestuse tarvilikuks või piisavaks tingimuseks, pole ühel meelel selles, mis pahameel on. Ühed peavad pahameelt vaenulikuks tundeks, mille eesmärk on pahategijat kahjustada[25], teised omamoodi moraalseks protestiks[26], kolmandad paradigmaatiliseks moraalseks vihaks[27], neljandad kättemaksukireks[28], viiendate järgi ei pruugi pahameelest tulenede kättemaksusoovi[29] Jeffrey Blusteini[30] järgi on pahameel üks solvumistunnetest.

Minimaalse emotsionalismi järgi tuleb selleks, et andestada, ületada ainult vaenulikud kättemaksutunded – hoiakud, mille eesmärk on, et ülekohtutegija kannataks selle eest, mida ta tegi[31] Sellised emotsioonid on näiteks õelus, vimm ja pahatahtlikkus. See vaade möönab küll, et võidakse kogeda viha, kurbust, pettumust, haavumist ja muid negatiivseid emotsioone, end väidab, et andestuse jaoks on tarvis ainult ülesaamist kättemaksu- ehk vaenuemotsioonidest.

Mõõduka emotsionalismi järgi tuleb andestamiseks üle saada peale vaenulike kättemaksutunnete ka moraalsest vihast. Paul Hughesi[32] vaated kuuluvad sellesse klassi. Moraalne viha on tema järgi hoiak, mille osalt moodustab uskumus, et teine on mind ülekohtuselt kahjustanud; pahameel on moraalse viha paradigmaatiline juhtum. Ka Charles Griswoldil[33] on sarnased vaated: pahameelest lahtiütlemine ei nõua kõigist pahateoga seotud negatiivsetest tunnetest loobumist, kuid andestus tähendab ülesaamist pahameele võtmetunnuseid kehastavatest ja jäädvustavatest negatiivsetest tunnetest, mis pahameelega sageli kaasnevad, näiteks põlgust, sest need on moraalse vihkamise modulatsioonid. Griswoldi järgi (erinevalt Garrardist ja McNaughtonist) ei kuulu pahameele alla pahategijale kannatuse põhjustamise soov, vaid soov nõuda välja kohane karistusmäär[34].

Ekspansiivse emotsionalismi järgi tuleb ohvril andestamiseks üle saada kõigist negatiivsetest emotsioonidest, mis tal konkreetse ülekohtuteoga seoses on. Sellel seisukohal on Norvin Richards[22]: ületada tuleb ka näiteks kurbus ja pettumus[35]. Ka Jeffrie Murphy on Richardsi jt mõjul selle seisukohani jõudnud[36] (ta mainib ka vihkamist, jälestust ja ükskõiksust).

Mis laadi muutused peavad toimuma? Sageli räägitakse pahameele ületamisest[37]. Teised autorid on väitnud, et pahameel tuleb maha jätta[38] või sellest tuleb loobuda või see tuleb tagasi võtta[23] või minna lasta[39] või kõrvaldada[40]. Harva räägitakse üksikasjalikumalt, mis peab emotsionaalses elus muutuma[41]. Missugustest muutustest on jutt kuidas need on omavahel seotud? Kas näiteks pahameele ületamise korral on see täielikult kõrvaldatud? Enamik emotsiooniteoreetikuid on nõus kahe asjaga.

Esiteks, jutt ei ole mitte igasugusest pahameele kõrvaldamisest. Näiteks kui ma pea ära löön ja see kõrvaldab pahameele, siis see ei tähenda, et ma annan andeks. Samuti ei peeta andestamiseks seda, kui pahameel kaob protsessiga, mis ei ole minu kontrolli all ega mulle teada[42]. Sellepärast nõutakse tavaliselt, et pahameel ületatakse mingitel põhjenditel[43]. Mis laadi põhjendid need peavad olema? Mõnikord väidetakse, et põhjendid peavad olema moraalsed[44] Murphy[45] pakub, et õiget laadi põhjendid on see, et pahategija on kahetsenud või tema süda on muutunud, tal olid head motiivid või ta on küllalt kannatanud.

Endale andestamine[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Iseendale andestamine

Endale andestab inimene olukorras, kus ta on teinud midagi moraalselt valesti ja inimene arvab, et ta on selles pahateos süüdi.[46] Endale andestamisega saab inimene üle negatiivsetest emotsioonidest, mida inimene peab pahategudega kaasnevateks.[46] Pahategudega seostatud negatiivsed emotsioonid on süü, kahetsus, süüdistamine, häbi, enda vihkamine ja/või enda põlgamine.[46]

Olulised elusündmused, millega kaasneb trauma, võivad inimesele põhjustada süütunnet ja enda vihkamist.[47] Inimestel on võime oma käitumisega peegeldada, kas nende teod on moraalsed.[47] Trauma olukorras inimesed saavad valida, kas nad annavad endale andeks, kui nad lubavad muutuda ja elada moraalset elu või ei.[47] Endale andestamist võib minna vaja olukordades, kus inimene on endale või teistele haiget teinud.[47]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Bell 2008.
  2. Ishtiyaque Haji. Moral Appraisability: Puzzles, Proposals, and Perplexities, New York: Oxford University Press 1998.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 Paul M. Hughes, Brandon Warmke. Forgiveness. Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia, 2017.
  4. Näiteks Anthony Bash (2007: 5), Joram Graf Haber (1991: 33), Jeffrie Murphy (2003), Lucy Allais (2008b), Pamela Hieronymi (2001).
  5. Paul Hughes (1995).
  6. Charles Griswold 2007: 46.
  7. Charles Griswold 2007: 46–47.
  8. Murphy, Hampton 1988: 40.
  9. Haber 1991: 59–60.
  10. David Tombs 2008.
  11. Murphy 1988; Murphy, Hampton 1988; Tosi, Warmke 2017.
  12. Murphy, Hampton 1988: 42–43, märkus 9.
  13. Robert Roberts 1995.
  14. Michael McCullough 2008: 114, 116.
  15. Bash 2007: 25.
  16. Murphy, Hampton 1988; Murphy 2001.
  17. Griswold 2007, Leo Zaibert 2009, Trudy Govier 2002, Hughes 2016.
  18. Totalité et infini, 1961.
  19. The Human Condition, Chicago: University of Chicago Press 1958.
  20. Murphy, Hampton 1988: 21. Hughes 1993: 108.
  21. Kathleen Dean Moore. Pardons: Justice, Mercy, and the Public Interest, New York: Oxford University Press, 1989, lk 184.
  22. 22,0 22,1 Richards 1988: 79.
  23. 23,0 23,1 Stephen Darwall. The Second-Person Standpoint: Morality, Respect, and Accountability, Cambridge, MA: Harvard University Press 2006, lk 72.
  24. Bash 2007: 161. Vrd John Kekes 2009: 490; Linda Radzik. Making Amends: Atonement in Morality, Law, and Politics, Oxford: Oxford University Press 2009; Zaibert 2009: 38.
  25. Garrard & McNaughton 2003
  26. Hieronymi 2001
  27. Hughes 1993
  28. Murphy 2003: 16.
  29. Margaret Holmgren 2012: 31.
  30. Blustein 2014: 33. Vrd Murphy, Hampton 1988: 44–45.
  31. Garrard, McNaughton 2003: 44.
  32. Hughes 1993: 331.
  33. Griswold 2007: 41.
  34. Griswold 2007: 26.
  35. Richards 1988: 77–79.
  36. Murphy 2003: 59. Vt ka Holmgren 1993: 341, Blustein 2014.
  37. Murphy 2003: 16, Holmgren 1993: 341.
  38. Richards 1988: 184.
  39. Griswold 2007: 40.
  40. Paul Lauritzen 1987: 142.
  41. Näiteks Hughes 1993, Hieronymi 2001, Blustein 2014.
  42. Vrd Horsbrugh 1974: 271.
  43. Murphy 2001: 561.
  44. Murphy 2003: 16, Griswold 2007: 40.
  45. Murphy 1988: 24.
  46. 46,0 46,1 46,2 "Ethical aspects of self-forgiveness". Vaadatud 11.08.2015. 
  47. 47,0 47,1 47,2 47,3 Szablowinski, ZENON (01.01.2011). "Self-forgiveness and forgiveness". The Heythrop Journal 53 (4): 678–689. doi:10.1111/j.1468-2265.2010.00611.x. 

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

2006.

Penitent Discourse as a Conceptualisation of the Misuse of Public Confessions of Guilt

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]