Espen Gamlund
Espen Gamlund (sündinud 1976 Oslos) on norra filosoof. Ta tegeleb eetika ja poliitikafilosoofiaga.
Ta on 2010. aastast Bergeni Ülikooli kaasprofessor.
Looming[muuda | muuda lähteteksti]
Ülemäärane andestus[muuda | muuda lähteteksti]
Artiklis "Supererogatory Forgiveness" püüab Gamlund näidata, miks ja mis tingimustel andestus on ülemäärane tegu.
On imetlusväärseid ja kiiduväärseid tegusid, mida peetakse kohust ületavateks, (ülemäärased teod). Sõdur viskub plahvatavale granaadile, ohverdades oma elu kaaslaste eest. Sellise teo tegemata jätmine ei ole etteheidetav. Näiteks tuuakse sageli heategemine, õigluse nõuete ületamine (motiiviks on sageli armastus või heldus). (Osa filosoofe peab seda mittetäielikuks kohuseks. Mittetäielikud kohused on määramatud, mis on raskuseks ka andestuse pidamisel mittetäielikuks kohuseks.)
Kas ka andestus on ülemäärane tegu? Nähtavasti peaks olema. Andestajaid sageli kiidetakse, ja nähtavasti sellepärast, et andestus pole moraalselt nõutav. Aga sageli öeldakse ka, et andestus on moraalselt kohustuslik, eriti kui ülekohtu tegija siiralt kahetseb. Et andestus oleks ülemäärane tegu, peab ta olema lubatav, ei tohi olla kohustuslik ning sel peab olema moraalne väärtus. Tingimusteta andestus ei nõua kahetsust ja andestuse palumist, tingimustega andestus nõuab. Tingimustega andestus on mõnikord kohus, mõnikord ülemäärane tegu, tingimusteta andestus on tavaliselt ülemäärane tegu. (Surnutele andestamine jääb käsitlemata.)
Ülemäärase teo täpses definitsioonis või iseloomustuses on filosoofidel lahkarvamus. Üks lähenemine on defineerida seda teo ja tegematajätmise asümmeetria kaudu: hea teha, kuid mitte halb mitte teha, jne. Teised ütlevad lihtsalt, et see ületab kohuse või moraalinõuded. David Heyd loetleb tarvilike ja piisavate tingimustena: 1) see pole kohustuslik ega keelatud, 2) selle tegematajätmine ei ole väär ega vääri formaalset ega mitteformaalset karistust ega kriitikat, 3) see on moraalselt hea nii kavatsetavate tagajärgede kui ka iseväärtuse pärast, 4) seda tehakse vabatahtlikult kellegi teise heaks, see on teene. Gamlund on andestuse puhul kolme esimese kriteerumiga enam-vähem nõus, kuid ei nõustu altruistliku kavatsuse või motiivi nõudega. Tema arvates võib andestust pidada ülemääraseks ka juhul, kui see pole mõeldud kellelegi hea tegemine. Näiteks kui motiiv on usuline, ei pruugi see olla altruistlik. Sama lugu on siis, kui andestatakse oma viha ja kibestumist ületades. Andestus võib olla rohkem või vähem enesele või teisele suunatud, kuid andestus ei eelda, et ohver andestab ülekohtu tegija või kellegi teise hüve pärast. Peale selle, altruistliku motiivi nõue välistab surnutele andestamise. Gamlund jätab seetõttu 4. tingimuse välja.
Tänapäeva filosoofide (Cheshire Calhoun, Howard McGary, Angelo Corlett, Trudy Govier) seas on levinud prerogatiivivaade andestusele: andestus on ohvri õigus või prerogatiiv, mitte kohustus; seda ei saa nõuda, vaid ainult paluda ja loota, kinkida, mitte võlana tasuda; see ei ole võlana välja nõudmata jätmine sellepärast, et väljanõudmine on liiga kulukas; andestatakse armust. See tähendab, et andestus täidab vähemalt teist ülemäärase teo tingimust. Mõned filosoofid leiavad, et andestamata jätmine on mõnikord väär või lubamau. Gamlund kaldub prerogatiivivaatega nõustuma, et andestus täidab esimest lubatavuse tingimust, kuid ei nõustu teise tingimuse osas ning leiab, et see vaade ei arvesta kolmandat tingimust. Väide, et andestus on ohvri prerogatiiv, on intuitiivselt mõnevõrra külgetõmbav. Tõepoolest, andestama ei saa sundida ja andestust ei saa nõuda nagu võla tasumist. On siiki raskusi. Üks on see, et see ei arvesta andestamise normatiivsust või põhjendeid. Prerogatiivivaate järgi pole näiteks andestuse eetilise staatuse seisukohast oluline, kas ülekohtu tegija kahetseb ja kas andestusel on tõenäoliselt väga head tagajärjed. (Põhjendite seas võivad olla ka see, et ülekohtu tegija on küllalt kannatanud, tema alandus ja vanad head ajad.) Gamlundi meelest on see vaade liiga nõrk, sest see ei omista andestuse põhjenditele kohast normatiivset staatust ega arvesta, et need põhjendid võivad mõnel juhul tekitada kohuse andestada. Gamlundi arvates on kahetsus ja järelmid kaalutlused, mida tuleb arvestada, kui teha otsustus, kas andestus on moraalselt nõutav või ülemäärane. Mul ei ole vabadust neid asju lihtsalt ignoreerida või mitte arvesse võtta, need on pro tanto põhjendid. Aga need põhjendid ei ole alati piisavad, et ohvril oleks kõike arvesse võttes kohus andestada. Mõnikord kaaluvad teised põhjendid või kaalutlused need üles. Gamlundi arvates on keskne kaalutlus see, kas ülekohtu tegija kahetseb. Ta leiab, et kui kahetsust ega andestuse palumist ei ole, siis see sageli või enamasti kaalub üles järelmeid arvestavad või muud põhjendid andestada, ja siis on andestus ülemäärane tegu. Kui aga ülekohtu tegija kahetseb või palub andeks, siis võib see mõnikord vastupidised kaalutlused üles kaaluda, nii et andestusest saab kohus. See, kas need tegurid on piisavad, sõltub asjaoludest. Gamlund ei nõustu prerogatiivaatega, et andestamine pole mitte kunagi moraalne kohus. On ka teisi eetilisi kaalutlusi, mida prerogatiivivaade arvesse ei võta. Raskus on ka see, et prerogatiivivaade ei võta arvesse andestuse moraalset väärtust. Sellest, et andestus on mõnikord lubatud ja fakultatiivne, veel ei järeldu, et ta on ülemäärane tegu; ta peab olema ka moraalselt hea või kiiduväärne. Et andestuse moraalset väärtust tavaliselt ei arvestata, siis vähesed andestuse teooriad seletavad, miks andestus on ülemäärane tegu.
Gamlund pakub alternatiivse vaate andestusele. Tingimusteta ja tingimustega andestus on erinevad, ja andestuse ülemäärasuse üle otsustamisel on see eristus oluline.
Tingimusteta andestuse juhtum. Kirikus toimub plahvatus. Isa ja tütar kaevatakse rusude alt välja. Tütar sureb haiglas. Isa ütleb intervjuus, et ta andestab terroristidele ning palvetab nende eest; kätte maksta ei tohi, sest see ei too tütart tagasi.
Tingimustega andestuse juhtum. Oletame, et terroristid läksid pärast plahvatust isa juurde siira kahetsuse ja andekspalumisega. Isa ütleb, et nende tegu on vabandamatu ja õigustamatu, aga kuna nad siiralt kahetsevad, annab ta neile andeks.
Esimene tingimus ütleb, et andestus ei tohi olla keelatud ega väär. Tuleb näidata, et isa tohtis terroristidele andeks anda. Mõned autorid väidavad, et mittekahetsejale andestada on väär või talumatu. Kõige tavalisem vastuväide on see, et muidu ei võeta ülekohut tõsiselt ja on oht ülekohut mahitada. (Teise argumendi järgi pole selge, mida andestus tähendab, kui andestaja ei tea, kellele ta andestab ega seda, kas ülekohtu tegija kahetseb. Vastastikusust või suhtlust ohvri ja ülekohtutegija vahel peetakse andestuse tarvilikuks tingimuseks. Gamlundi arvates on see intuitsiooniga vastuolus ning vastastikusus, nagu ka kahetsus ja andestuse palumine on pigem andestuse piisav tingimus kui tarvilik tingimus.) See vastuväide tuleb sellest, et mahitamisel ei ole (ega peaks olema) andestusega mingit pistmist. Andestus eeldab, et tegu oli väär ja tegija vastutab selle eest. Andestus ei kiida tegu heaks. Mahitamise puhul ei tunnistata teo väärust, vaid eitatakse seda või vaadatakse sellest mööda. (Glenn Pettigrove'i järgi võib mahitamine andestusega ka ühitatav olla.) Tingimustega juhtumi puhul mahitamise ohtu ei ole, sest terroristid tunnistavad oma teo väärust. Tingimusteta juhtumil mahitamise oht tekib. Mittekahetsejale andestamist võidakse tõlgendada isegi väärana kui kaasosalust vääras teos. Gamlund väidab, et mittekahetsejale on võimalik andeks anda ilma ülekohut mahitamata. Aga mahitamise vältimiseks peab andestaja ütlema, et tegu oli väär ning tegija on selles teos süüdi. Tingimusteta andestus saab mahitamist vältida, aga see ei pruugi õnnestuda. Teatud asjaoludel andestus ei tunnista kohaselt teo väärtust, ja mõnikord näitab see kohase eneseaustuse puudumist, ja siis see on moraalne eksimus. Gamlund nõustub ka sellega, et ohvritel on mõnikord õigus säilitada oma viha, vimm ja nördimus ning raske kahju korral isegi kätte maksta. Need hoiakud võivad esile kutsuda needsamad head tagajärjed, mida sageli omistatakse andestusele, näiteks eneseaustuse kaitsmise. Aga see ei tähenda, nagu igasugune tingimusteta andestus oleks moraalne eksimus. Vastuväiteks tuuakse ka see, et tingimusteta andestus on tegija jaoks liiga kerge: tegija pole seda ära teeninud, sest ta pole kahetsenud. Selle vaate järgi tuleb kahetsus ära teenida. Gamlund ütleb, et tingimusteta andestus on nagu kingitus, mida ei pea tingimata ära teenima. Kuigi ohvril on head põhjendid mitte andestada tegijale, kes ei kahetse ega palu andeks, tohib ta ikkagi andeks anda, sest tal pole kohustust mitte andeks anda.
Teise tingimuse järgi ei tohi andestav tegu olla kohustuslik. Sellepärast tuleb näidata, et isal ei olnud kohust andeks anda. Tingimusteta ja tingimustega juhtum on erinevad. Mida saab isalt nõuda ja kuidas ta oma kohuse ületab? Võib-olla saab nõuda, et ta ei maksaks kätte. Isegi kui uskuda, et isa on õigustatud laituseks ja vimmaks või ehk isegi vastikuseks ja vihkamiseks, ei pea me lubatavaks, et ta tütre tapjaid tõsiselt kahjustaks või vigastaks. Isa läheb kohusest kaugemale, sest me ei nõua temalt, et ta ületaks oma vimma. Andestus nõuab, et tal poleks enam terroristide vastu vimma. Gamlund võtab omaks Joseph Butlerilt pärit arusaama, et andestus on vimmast loobumine, selle ületamine. Millised isa põhjendid andestamisel ka ei ole, enesele või teisele suunatud, me ei nõuaks temalt andestust. Tal oleks õigustus mitte andestada. Mõlemal juhtumil on eetilisi põhjendeid või kaalutlusi, miks pole mõistlik nõuda, et isa andestaks. Gamlundi meelest on siin kolm olulist eetilist kaalutlust: 1) kahju raskus, 2) terroristide laidetavuse aste ja 3) terroristide reaktsioon (kas nad kahetsevad). Kaks esimest on mõlemal juhtumil ühesugused, kolmas on kummalgi juhtumil erinevad. 1. Kahju on mõlemal juhul nii tõsine, et see kaalutlus räägib mõlemal juhtumil andestuse vastu. (Seda võib pidada ka psühholoogiliseks põhjendiks: andestamine on psühholoogiliselt raske.) Mida raskem on kahju, seda tugevam on põhjend andestuse vastu, sest seda õigustatum on ohver vimma säilitama. Kui tütar oleks saanud ainult kriimustusi, siis oleks kahju raskusel väiksem kaal. 2. Nii moraalselt kui ka õiguslikult tehakse vahet kolmel laidetavuse astmel: kavatsus, hoolimatus või hooletus. Kavatsusliku teo puhul on kahju tekitamine teadlik eesmärk või väga suure tõenäosusega ettenähtav. Hoolimatuse puhul jäetakse oluline või õigustamatu risk teadlikult või teadvalt arvestamata. Hooletuse puhul ei ole inimene olulisest või õigustamatust riskist teadlik, kuigi saaks olla ja peaks olema. Mida laidetavam ülekohtutegija on, seda tugevam on põhjend andestuse vastu. Vimma suurus oleneb laidetavuse astmest. (Kavatsuslik ülekohtutegemine on ka moraalne vigastamine: teine peab end minust kõrgemaks.) Kavatsuslikku ülekohut on ka psühholoogiliselt raskem andestada. Terroristid ei kavatsenud tüdrukut tappa. Ometi oli neil teadlik eesmärk kahju teha, või vähemalt nägid nad suure tõenäosusega ette, et keegi saab vigastada või surma. Sellepärast räägib nende laidetavuse aste andestuse vastu. Kui aga pomm oleks plahvatanud kogemata, siis oleks põhjend andestuse vastu nõrgem.
3. Tingimusteta juhtumil on kahetsuse ja andekspalumise puudumine põhjend andestuse vastu. Terroristide tahtmatus süüd ja vastutust omaks võtta on põhjend viha ja vimma tundmise jätkamiseks. Nende tahtmatus tühistada teos kätkev väide, et süütute ohvrite elud ei ole tähtsad, ning end teost lahutada on põhjend protestist mitte loobuda. See on pro tanto põhjend andestuse vastu. Aga sellest ei piisa, et näidata, et isal on kõike arvestades põhjend mitte andestada. Selleks tuleb arvestada ka võimalikke üleskaaluvaid põhjendeid andestuse kasuks. Üks neist võib olla andestuse hea tagajärg. (Andestus võib tuua rahu ja lepitust, andestajale võimaluse eluga edasi minna, ülekohtutegijale süütunde leevenemise.) Konsekventsialisti vaatekohast võib andestus tagajärgede tõttu olla isegi kohustus. Võidakse väita, et andestuse väga head järelmid on pro tanto põhjend andestuseks, kuid selle võivad üle kaaluda teised kaalutlused, nagu see, et tegija pole kahetsenud, (ning kahju tõsidus ja laidetavuse aste). Kui head tagajärjed oleks ainus kaalutlus, siis võiks siin olla kõike arvestades kohustus andestada. Teine argument selle kasuks, et tingimusteta andestus on kohus, oleks mitme pro tanto põhjendi koosmõju: näiteks tegu ei olnud nii tõsine, ohver on tegija ema, kes tunneb end poja eest vastutavana ning armastab teda nii väga, et ta pole raske vimmast üle saada. Gamlund ütleb, et niisugused juhtumid, kus me tingimusteta andestuse puhul kohusest saame rääkida, on väga haruldased. Juhtumeid, kus me kedagi laidaksime või kritiseeriksime selle eest, et ta tingimusteta ei andesta, oleks väga vähe. (Kui järelmitele liiga suurt kaalu anda, siis on oht, et andestus muutub moraalse reaktsiooni asemel strateegiaks.) Kui isa loobub vihast ja vimmast, kuigi ta on nendeks õigustatud, siis ta ületab kohuse. Peale selle. Head tagajärjed on andestuse pro tanto põhjend. Et aga selle põhjendi kaaluvad üles teised eetilised kaalutlused, siis on isal teist järku luba selle põhjendi järgi mitte toimida. Joseph Raz nimetab sellist luba eksklusionaarseks. See põhineb teist järku põhjendil ja võimaldab esimest järku põhjendit ignoreerida. Kui isa hoolimata sellest loast toimib esimest järku põhjendite järgi, siis tema tegu on ülemäärane.
Tungimustega andestuse juhtumil ülekohtutegijad kahetsevad. Milles on erinevus? Kas tegu on endiselt ülemäärane? Ülekohtutegija tunnistab oma süüd ja vastutust ning ütleb, et tal on tõesti kahju, ohver ei väärinud ülekohut ja ta soovib, et ta poleks seda teinud. Gamlund väidab, et tegija kahetsusel on moraalne tähtsus, kui jutt on sellest, kas ohver peaks andestama. Ohvril ei ole vabadust seda ignoreerida või mitte arvesse võtta. See on pro tanto põhjend vimmast loobuda. Gamlund sõnastab "andestuse normi": kui ülekohtutegija kahetseb ja palub ohvrilt andeks, siis on ohvril kohus andeks anda. See tähendab, et kui teised asjad on võrdsed, siis kahetsuse ja andekspalumise korral peaks ohver andestama; teised eetilised kaalutlused võivad selle kohuse üles kaaluda. Teiste kalutluste seas on tähtsamad kahju suurus ja tegija laiduväärsuse aste. Kui kahju oli tõsine ja tegija oli väga laiduväärne, on see kaalukas põhjus andestuse normi kõrvalejätmiseks. Gamlund leiab, et kuigi terroristid kahetsevad ja paluvad andeks, ei piisa sellest lõppkokkuvõttes, et isal oleks kohustus neile andestada, sest kahju oli liiga suur ja laiduväärsuse aste liiga kõrge. Vimma jätkamine on kohane ja isa on õigustatud andestamata jätta. Seega on tingimustega andestuse juhtumil täidetud ülemäärase teo teine tingimus. Üldse on juhtudel, kus ülekohtutegija kahetseb ja palub andestust, aga kahju on suur ja tegu kavatsuslik, andestamine ülemäärane. Peale selle on ka siin tegu eksklusionaarse loaga mitte andestada.
Kolmanda tingimuse järgi peab andestusel olema moraalne väärtus: andestus peab olema moraalselt hea või kiiduväärne. Mis on andestuse moraalne väärtus? Mis on isa teos head või kiiduväärset?
Konsekventsialismi seisukohast tundub loomulik öelda, et isa andestus on hea heade tagajärgede pärast. Isal endal on pärast andestust parem kui vimma tundes. Tungimustega armastuse juhtumil aitab see loodetavasti terroristidel vabaneda süü ja häbi koormast. Tingimusteta armastuse juhtumil on aga raskus, sest terroristid pole andeks palunud. Kas andestusel saavad olla head tagajärjed, kui kahetsuseta terroristid ei hooli sellest, et neile andeks antakse? Võidakse vastata, et andestus võib muuta nende südant, vallandades või tekitades neil süü- või kahetsustunde. Sel juhul on tagajärg tõesti hea. Kuigi võib küsida, kas tingimusteta andestus võib kahetsust esile kutsuda, jääb lahtiseks, kas ja kui tihti see tegelikult võib juhtuda. (Kui keegi arvab, et ta pole ülekohut teinud, võib ta tajuda andestust solvanguna.) See on suuresti empiiriline küsimus. Aga seda raskust saab arutada ka viljakamalt. David Heydi järgi tuleb keskenduda kahetsuse taga olevale kavatsusele, mitte tegelikele tagajärgedele. Tema arvates konstitueerivad ülemäärase teo otsus ja kavatsus andestada; võib olla raske ennustada, kas andestus tegelikult muudab süüdlase hoiakut ja käitumist, aga kui kavatsus on altruistlik, siis tegu on ülemäärane. (Gamlundi arvates ei tuleks sellist kavatsust teha andestuse tarvilikuks tingimuseks ega nõuda seda ülemäärastelt tegudelt üldiselt. Gregory Mellema toob näite ülemäärasest teost, mille juures puudub kavatsus kutsuda esile häid tagajärgi: inimest piinatakse, et ta liituks terroristidega, kuid ta keeldub.) See aitaks osalt arusaada, mis on isa andestuses ülemäärane. Oletame, et ta kavatses kaasa aidata konflikti lepitusele. See, et see õnnestus, on ülemäärase teo seisukohast vähem tähtis kui kavatsus.
Miks me peame isa andestust imetlusväärseks ja kiiduväärseks? Gamlundi meelest peamiselt sellepärast, et ta ületab õigustatud vimma või loobub sellest. Ta leiab, et kiiduväärsusel on ka teine mõõde. Oletame, et andestades valis isa vaenuliku hoiaku asemel andestava hoiaku. Ühiskond, kus inimesed andestavad, oleks parem kui ühiskond, kus inimesed peavad viha ja maksavad kätte ning kus vägivaldseid konflikte on seetõttu raske lahendada. Andestava hoiaku valikut peaks iga ühiskond väärtustama.
Mõnikord öeldakse, et ülemäärane tegu peab nõudma teatud kulu, riski või ohvrit ning see on osa ülemäärase teo kiiduväärsusest. Iga ülemäärase teo puhul see siiski nii ei ole. Näiteks heategemine ja teened ei ole ülemäärased teod kulude või riski tõttu, vaid helduse ja lahkuse tõttu. (Heategemine ei ole alati ülemäärane tegu. Lahkus on voorus ja teatud asjaoludel on meil kohus olla lahke, ja teened on mõnikord keelatud.) Ka andestus ei ole ülemäärane kulude ega riski pärast, vaid sellepärast, et hoitakse tagasi õigustatud negatiivseid emotsioone ning võetakse positiivne andestav hoiak. Võidakse väita, et andestus ei ole eriti ülemäärane võrreldes näiteks oma elu ohverdamisega kellegi teise eest. See on tõsi, kui võtta kriteerumiks kulu ja risk. Aga neid ei pea pidama ülemäärase teo kõige tähtsamaks tunnusjooneks ega arvama, et ülemäärase teo liikide võrdlemisel on hea põhjend. Moraalne väärtus võib olla erineva suurusega, aga loeb selle olemasolu.
Tingimusteta andestus on tavalisemalt ülemäärane tegu kui tingimustega andestus. Gamlundi arvates on esimesel tavaliselt ka suurem moraalne väärtus. See oleneb aga asjaoludest ja mõnikord on kahetsejale andestamine kiiduväärsem kui mittekahetsejale andestamine.
Publikatsioone[muuda | muuda lähteteksti]
- Supererogatory Forgiveness. – Inquiry, 2010, kd 53, nr 6, lk 540–564.
- Espen Gamlund, Lars F. H. Svendsen, Simo Säätelä. Filosofi for humanister, Oslo: Universitetsforlaget 2016.