The Human Condition

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

"The Human Condition" ("Inimese olukord") on Hannah Arendti filosoofiline raamat. See ilmus 1958 Chicago University Pressi väljaandel.

Kokkuvõte[muuda | muuda lähteteksti]

Proloog[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1957 lennutati kosmosesse Maalt pärit tehislik objekt [ Sputnik 1 ], mis mõne nädala tiirles taevakehade kombel. Ta ei suutnud seda küll teha igavesena tunduva aja jooksul, kuid jäi siiski mõneks ajaks taevasse, justkui ta oleks ajutiseks taevakehade sekka lubada. See sündmus ei jää tähtsuselt alla isegi mitte aatomi lõhustamisele. Kui poleks olnud ebamugavaid sõjalisi ja poliitilisi asjaolusid, oleks rõõm selle üle olnud ohjeldamatu. Kuid see rõõm ei olnud võidurõõm, inimesed ei olnud uhked inimvõimete üle ja aukartlikud selle üle. Esimene reaktsioon oli hoopis kergendustunne selle pärast, et on astutud esimene samm inimeste vabastamiseks Maa vangist. See näitab, et inimesed ei kohane avastuste ja leiutistega aeglaselt, vaid isegi ennetavad neid. Uus on see, et juhtivate lehtede esikülgedel on nüüd see, mis seni oli jäänud tühiseks peetavasse ulmekirjandusse (millele kui masside arvamuste ja soovide kandjale pole seni tähelepanu pööratud). See oli erakordne sündmus, sest kuigi kristlased olid nimetanud Maad hädaoruks ja filosoofid olid pidanud keha hinge vanglaks, polnud varem peetud Maad kehade vanglaks ega nii innukalt püütud Kuu peale ära minna. Kas uusaegne emantsipatsioon ja ilmalikustumine, mis sai alguse ärapöördumisest jumalast kui inimeste taevasest Isast, lõpeb veel saatuslikuma ärapöördumisega Maast kui kõigi taevaaluste olendite Emast? Maa on inimese olukorra kvintessents ja võib-olla on Maa loodus ainus koht, kus inimesed saavad pingutuseta ja abivahenditeta liikuda ja hingata. Tehismaailm eraldab inimese elu loomade keskkonnast, aga elu ise on väljaspool tehismaailma ning elu tõttu jääb inimene seotuks kõigi teiste organismidega. Mõnda aega on teadus püüdnud teha ka elu tehislikuks, lõigates läbi viimase köidiku, mis seob inimest looduse lastega. Ka püüdes elu katseklaasis luua, soovis luua kõrgem, uute mõõtmete, uue kuju ja uue talitlusega inimene, segades mikroskoobi all võimekate iimeste külmutatud iduplasmat, ilmneb soov põgeneda Maa vangistusest. Ka lootus eluiga tunduvalt pikendada põhineb nähtavasti soovil vabaneda inimese olukorrast. See tulevikuinimene, kelle teadlased enda sõnul loovad hiljemalt saja aasta pärast, tundub mässavat inimesele antud elu vastu, mille ta sai kingitusena eikusagilt (ilmalik versioon) ja mille ta tahab välja vahetada iseenda valmistatu vastu. Pole põhjust kahelda meie võimes seda teha, nagu ka võimes kogu elu Maal hävitada. Küsimus on ainult selles, kas me tahame oma uusi teadmisi selles suunas kasutada, ja seda ei saa otsustada teaduslikult. See on esmajärguline poliitiline küsimus, mistõttu seda saab vaevalt jätta kutseliste teadlaste ja poliitikute hooleks. Nende asjadeni on võib-olla veel palju aega, aga teaduse võitude bumerangiefekt on juba tunda andnud kriisina loodusteadustes: teaduse "tõdesid" saab küll matemaatiliselt ja tehnoloogiliselt tõestada, kuid neid ei saa enam normaalselt ütelda ega mõtelda. Kui nendest mõisteliselt ja sidusalt rääkida, saadakse väited, mis pole ehk nii mõttetud nagu "kolmnurkne ring", kuid palju mõttetumad kui "tiivuline lõvi" (Erwin Schrödinger). Pole veel teada, kas see jääbki nii. Võib-olla meie, Maaga seotud olendid, kes on hakanud tegema näo, nagu nad oleks kosmoseelanikud, ei suudagi kunagi mõista asju, mida me siiski suudame valmistada. Sel juhul ei suuda aju, mis on meie mõtete füüsiline tingimus, jälgida, mida me teeme, nii et masinad peavad meie eest mõtlema ja rääkima hakkama. Sel juhul on teadmine (oskusteave) ja mõtlemine alatiseks lahknenud, siis meist saavad mitte niivõrd masinate kui oskusteadmise abitud orjad, mõtlemiseta olendid iga tehnilise vidina armust, kui mõrvarlikud need ka poleks. Igatahes on teaduste loodud olukorral suur poliitiline tähtsus. Kui kaalul on kõne tähtsus, siis on asjad kohe poliitilised, sest kõne teebki inimese poliitiliseks olendiks. Kui me kohandaksime oma kultuurilised hoiakud teaduste aktuaalsete saavutustega, nagu soovitatakse, siis me võtaksime omaks eluviisi, milles kõnel pole enam tähendust. Teadused on olnud sunnitud omaks võtma matemaatilise "keele", mis algselt oli mõeldud ainult räägitava lühendamiseks, nüüd aga ei ole enam kõneks tõlgitav. Teadlaste kui teadlaste poliitilisi otsustusi ei ole tark umbusaldada mitte niivõrd sellepärast, et neil pole iseloomu (ei keeldunud aatomirelvi loomast), ega sellepärast, et nad on naiivsed (ei saanud aru, et nemad on viimased, kellelt küsitakse, kas neid relvi kasutama hakatakse), vaid just sellepärast, et nad opereerivad maailmas, kus kõne on kaotanud võimu. Inimeste tegemistel, teadmistel ja elamustel saab mõte olla ainult niivõrd, kui neist saab rääkida. Võib olla räägitamatuid tõdesid, ja neil võib olla suur tähtsus inimesele ainsuses, st inimesele niivõrd, kui ta ei ole poliitiline olend. Inimesed mitmuses, st inimesed niivõrd, kui nad selles maailmas elavad, liiguvad ja tegutsevad, saavad tähenduslikkust kogeda ainult sellepärast, et nad räägivad üksteisega ja iseendaga arusaadavalt. Käepärasem ja võib-olla sama otsustav on üks automatiseerumine, mis tõenäoliselt mõnekümne aastaga vabrikud tühjendab ning vabastab inimesed vanimast ja loomulikemast koormast, vaeva (laboring) koormast ja paratamatuse ikkest. Ka siin on kaalul üks inimese olukorra põhiaspekt, kuid mäss selle vastu, soov vabaneda higist ja vaevast, on sama vana kui ajalugu. Ka vabadus vaevast (labor) ise pole uus: kunagi oli see väheste üks kindlamaid eesõigusi. Siin on teaduse ja tehnika arengut lihtsalt kasutatud, et ellu viia ammused unistused. Aga see ainult näib nii. Uusajaga on tulnud vaeva teoreetiline ülistamine ning kogu ühiskonnast on tegelikult saanud vaevanägijate ühiskond. Sellepärast tuleb soovi täitumine hetkel, kus see saab ainult end tühistada. Vaeva ahelatest vabastatakse ühiskond, mis ei tea enam neist kõrgematest ja tähenduslikemalt tegevustest, mille nimel seda vabadust tasub saada. See ühiskond on egalitaarne, sest vaev paneb inimesed koos elama, selles pole enam klasse ega poliitilist ega vaimset aristokraatiat, millest inimese teised võimed saaksid uue alguse. Isegi presidendid, kuningad ja peaministrit peavad oma ametit ühiskonna eluks vajalikuks ametiks, ja intellektuaalide seas on jäänud vähe neid, kes näevad oma tegevuses tööd, mitte elatiseteenimist. Nii et ees seisab vaevanägijate ühiskond ilma vaevata, seega siis üldse ilma tegevuseta, mis on äärmiselt halb. Raamat ei paku nendele muredele ja kimbatustele vastust. Vastuseid antakse iga päev, need on praktilise poliitika asjad, mis vajavad paljude üksmeelt; need ei saa olla teoreetilistes kaalutlustes ega ühe inimese arvamuses, just nagu oleks ainult üks võimalik vastus.