Kim Atkins

Kim Atkins on naisfilosoof. Ta on Tasmaania Ülikooli kaasprofessor.

Looming

Sõprus, usaldus ja andestus

Artiklis "Friendship, trust and forgiveness" väidab Atkins, et andestust ei kutsu esile pelk indiviidi tegu, vaid vastastikune protsess.

Traditsioonilises käsituses (Aurel Kolnai, Jeffrie Murphy ja Jean Hampton, Norvin Richards, Cheshire Calhoun, Paul Hughes, Trudi Govier, David Novitz) mõistetakse andestust kahjustajale andestava kahjustatu emotsionaalse, tunnetusliku ja moraalse seisundi kaudu. Atkinsi järgi on sellel, kellele andeks antakse, andestuse esilekutsumisel võtmeroll, ta osaleb selles aktiivselt. Seniste käsitluste individualistlikkuse tõttu kollabeeruvad need andestuse paradoksiks (Kolnai): andestus on kas liiane või võimatu. Paradoks tekib probleemist, kuidas säilitada arusaam kahjutegija moraalsest kvaliteedist, leppimata moraalist üleastumisega. Atkins pakub paradoksile lahenduse, nihutades fookuse indiviidilt suhtele. See võimaldab lepitada kahjustaja moraalse subjektsuse tunnistamise andestusega. Atkins keskendub juhtumile, kus kahjutegija ja kahjustatu on lähedased sõbrad. Ta usub, et tema käsituse põhiprintsiibid on rakendatavad ka teistele inimestevahelise moraalse kahju juhtumitele. Tuleb välja, et surnutele ja mittekahetsejatele pole võimalik andestada. Traditsiooniline käsitus aga ei paku üldse mitte mingisugusele andestusele sidusat alust. Võib-olla surnutele ja mittekahetsejatele andestamine on andestusest erinev nähtus. Atkins toetub Dean Cockingi ja Jeanette Kennetti sõprusekäsitusele. Usaldus ja andestus on relatsioonilised ja situeeritud. Sõbrad on sügavalt altid reageerima üksteise tõlgendustele. Intersubjektiivset mudelit toetab ka Maurice Merleau-Ponty käsitus kehastunud subjektiivsusest, mis on meis olev haavatus ja vastuvõtlikkus teiste suhtes, mida Paul Ricoeur nimetab inimlikuks ekslikkuseks. Vastastikuse haavatavuse primaat loob vajaduse usalduseks, millel põhineb andestus kui vastus sellele ekslikkusele. Andestus läheb kaugemale õigustatud moraalsest vihast loobumisest ning on usalduse taastamine, mis on võimalik tänu vastastikusele suunamisele ja kahjuprobleemi tõlgendamisele. Andestus käib mõlema osapoole vastastikuse haavatavuse ja koostöö kaudu.

Cocking ja Kennett püüavad näidata, et nende teooria sõprusest kui "vastastikusest joonistamisest" on parem kui "saladusteteooria" ja "peegliteooria", mis kumbki ei seleta, miks sõpru motiveerivad teineteise huvid. Cockingi ja Kennetti järgi sõbrad suunavad, tõlgendavad ja joonistavad teineteise huvisid, hoiakuid ja tegusid. Nad on vastuvõtlikud sellele, et teine neid kujundab ja joonistab.

Peegliteooria järgi seob sõpru sarnasus, ühetüübilisus. Sõbrad tunnevad sugulust, ilma et nad peaksid teadma, milles nende sarnasus seisneb, ning õppides tundma teise iseloomu, hakkavad nad enda iseloomust paremini aru saama. Kumbki esitab objektiivselt teise iseloomujooni, millest teine võib-olla pole ise aru saanud. Cockingi ja Kennetti arvates liialdab see teooria sarnasuse tähtsusega. Sõpradel võivad olla vastandlikud iseloomujooned ja need võivad teineteise juures meeldida. Oma iseloomujooni saab tundma õppida ka sõbra vastupidiste joonte järgi. Sarnasus ei pruugi lähendada, kui ma ei pea vastavat joont heaks. Kui sõber esitab objektiivselt mind ennast, siis ta ei ole passiivne, vaid sõnumid, mida sõber mulle minu kohta peegeldab, mõjutavad minu hoiakuid ja tegusid. Ja kui ma näeksin sõbras ainult iseenda peegeldust, siis ma teda ei näeks ja minu huvi tema vastu oleks puhtinstrumentaalne, nii et tema huvid ja hoiakud ei saaks mind mõjutada. Tegelikult aga võetakse sõbra huvisid ja vaateid tõsiselt just sellepärast, et need on tema omad. Peegliteooria ignoreerib seda, et sõbra tõlgendus minu kohta mõjutab minu iseloomu ja eneseteadvust. Peegliteooria ei seleta, kuidas vastastikused tõlgendused ja hinnangud suunavad sõprade elu. Peegliteooria ei räägi usaldusest: usaldust ei peeta vajalikuks, sest ei arvestata sõprade vastastikust haavatavust sõprade ja inimestena.

Saladusteteooria järgi on sõprusele olemuslik saladuste avaldamine. See eeldab usaldust. Avameelsusvalmidus võimaldab sõpradel kommenteerida teineteise elu ja aidata kaasa teineteise õitsengule. Cocking ja Kennett toovad vastunäiteks vastastikuse psühhoanalüüsi. Pole selge, kas see eeldab sõprust, sest saladuste avamise kontekt ja motivatsioon on teistsugused. Sõpruse lähedus ei tule privaatsusest kui niisugusest, vaid sellest, et jagatakse lootusi ja muresid (mis ei pruugi olla salajased) ning räägitakse teineteisele asju, mis korda lähevad ja aitavad kaasa intiimsuse kasvule. Erinevalt teraapiast ei ole sõprusel eesmärki. Saladusteteooria järgi põhineb usaldus vaikival kokkuleppel. Minu usaldus kaob, kui sõber saladuse välja räägib. Selle teooria järgi piisab sõpruse lõppemiseks usalduse kadumisest, sest sõprus põhineb ainult konfidentsiaalsusel. Sellest ei järeldu, et usalduse kuritarvitamist oleks kohane andestada, sest lepingu kui niisuguse loomusest ei tulene andestuse vajalikkus, vaid pigem oleks kohane midagi heastamisetaolist.

Cockingi ja Kennetti järgi defineerib lähedast sõprust see, et ollakse valmis laskma end sõbra huvidel ja vaadetel mõjutada lihtsalt sellepärast, et need on sõbra omad. Ollakse valmis kohandama oma arusaama iseendast selle valguses, kuidas sõber minu hoiakuid ja tegusid tõlgendab, ja laskma sõbra huvidel ja väärtustel enda huvisid ja väärtusi suunata. Sõber mitte ainult ei peegelda minu iseloomujooni, vaid mõjutab minu hoiakuid nende suhtes, sellega minu iseloomijooni luues. Cockingi ja Kennetti järgi ei väljenda ühised huvid ja intiimsete üksikasjade jagamine teineteise juba olemasolevaid ja püsivaid iseloomujooni, vaid ühisus tuleb vastuvõtlikkusest teineteise huvidele. Vastastikused loovad tõlgendused võimaldavad sõpradel välja öelda ja jagada asju, mis neile korda lähevad, pannes aluse sõpruse intiimsusele. Tõsi küll, meid ei suuna ainult sõprade huvid ja meid ei motiveeri ainult sõprade tõlgendused meist. Huvid ka lahknevad. Ent Cocking ja Kennett ütlevad, et kui sõbrad kalduksid jagama oma aega ja kogemusi ainult sellepärast, et neil juhtumisi on sõltumatult olemasolevad kokkulangevad huvid, siis huvide lahknemise korral nad ei saaks teineteist mõjutada. Kui sõbra vaated ei läheks mulle kunagi korda ega suunaks mind, kui nad minu vaadetest erinevad, siis me võõrduksime, sest mul poleks oma põhjendeid, millele sõprust rajada. Sõprus oleks siis millegi muu pärast, näiteks auahnuse või mugavuse pärast. Tegelikult aga on sõprusele olemuslik, et sõber hoolib sellest, kes ma olen. Sõbra identiteedid artikuleeruvad osaliselt ja vastastikku sõpruses. Sõbrad on teineteise elu ja identiteedi lahtiste projektide kaastöölised.

Atkins väidab, et vastastikuse joonistamise aluseks on fundamentaalne vastastikune haavatavus, mis tuleneb inimese kehastatusest. Vastastikune haavatavus teeb vajalikuks usalduse ja sidus andestusekäsitus tulenebki sellisest usaldusekäsitusest.

Maurice Merleau-Ponty (Taju fenomenoloogia) väidab, et inimese areng subjektiks, eneseteadlikuks äratuntavaks indiviidiks, on füsioloogiline areng ühiskondlikus keskkonnas. Kehalised võimed arenevad ja omandavad ühiskondlikult kujunenud tähendusi, kui inimene kasvab, osaledes ühiskondlikes institutsioonides ja praktikates. Inimene sünnib kehana, kehastununa, ja inimlik, kultuuriline maailm artikuleerub tema jaoks keha ühiskondliku suunamise kaudu. Näiteks võimet rääkida ja kuulata ning arusaamist, mida ma räägin ja kuulan, kellele ma räägin ja keda ma kuulan, ei määra ainult aju ja füsioloogia, vaid ka see, et ma kuulun suhtlusrühma. Ainult tänu rühma kuulumisele leitakse keha arenevatele võimetele eesmärk ja otstarve. Me küpseme füüsiliselt ja psühholoogiliselt ning hakkame aru saama oma minast ja identiteedist ainult tänu sellele, et me elame ja tegutseme koos teistega, jäljendades teiste inimeste kehade käitumist. See ei ole pelk jäljendamine. Täiskasvanu vaatleb teiste tegevust ning otsustab siis seda järele teha; lapse keha areneb bioloogiliselt ja saab võimeliseks tegevusteks, millest tal veel arusaamist ei ole. Kuigi laps ei saa oma keha võimetest aru, tunneb ta sellegipoolest, et tema kehal on teatud suunamata võimed, näiteks käte ja jalgade lihaselisus. Siis ta näeb sarnast keha näiteks palli mängimas, ta näeb, et rakendatakse võimet, mida ta alles ainult tunneb oma kehas. Pallimäng annab tema kehalistele tungidele eesmärgi ja otstarbe ning laps on nüüd valmis proovima palli mängida. See ei ole tunnetuse tulemus. Merleau-Ponty väidab, et pallimängija kehal on kehalise sarnasuse tõttu vahetu tähendus. Kehalised võimed hakkavad suutma konkreetselt tegutseda ainult seal, kus on võimalus selleks konkreetseks väljendusvormiks. Seda, mida õpitakse tegema ja olema, õpitakse teistega, mitte ainult ettemääratud bioloogilise programmi toel. Merleau-Ponty järgi eelneb ühiskondlikku maailma astumisele eneseteadlik teadlikkus, sest inimesed sünnivad ebaküpsetena ega jää ellu ilma teiste hoolitsuse ja sekkumiseta. Teiste hoolitsus, suunamine ja õpetus reguleerivad, tunnustavad või suruvad alla lapse kehalisi aistinguid, tunge ja võimeid ühiskondlike normide ja väljendusvõimaluste järgi. Minu arusaamist sellest, et ma olen see konkreetne mina, vahendab minu osalemine ühiskondlikus maailmas. Me saame iseendaks vastastikkuses: minu keha elab oma elu, kuna teised hõlbustavad seda tegevust, toetades ja suunates seda nii, et see omandab tähenduse. Me oleme algusest peale ja enne tahtlikke suhteid fundamentaalselt haavatavad olendid, kes on vastuvõtlikud teiste suunatud ja tõlgendatud olemisele. Ennast kogetakse teiste kehade kaudu, selle kaudu, kuidas mind puudutatakse, minuga räägitakse ja mind kuulatakse, minuga mängitakse, mulle haiget tehakse või vastu tullakse, ja keerulisematel viisidel. Kehastatus võimaldab mõjutada üksteise elu ja üksteise elust aru saada. Teised teevad minu keha inimkehaks.

Merleau-Ponty järgi ei ole minad diskreetsed, atomistlikud indiviidid, vaid intersubjektiivsed. Me oleme fundamentaalselt vastuvõtlikud teiste suunamisele ja tõlgendamisele. Minu arusaamine endast ja minatunne on juba vahendatud teiste arusaamisega ja tundega sellest, kes ma olen. Mina on osalt teistes ja teiste läbi. Minas on alati teatud määramatus, keegi ei ole kunagi iseendas täielik ega võimeline täielikuks enesemääramiseks. Iseennast ega teist pole kunagi võimalik täielikult tunda. Asi pole selles, et me ei pääse teiste vaimule ligi ja varjame midagi teiste eest, vaid selles, et isikuid pole võimalik täielikult tunda. Mina intersubjektiivsuse tõttu oleme ekslikud või ebatäiuslikud, nagu ütleb Ricoeur. See ekslikkus või määramatus tuleb mina kehastatusest. Minu identiteet ei ole määratud materiaalne ega metafüüsiline seisund. Teiste muutumatu suhtumine minusse toetab püsivust, mida ma kogen oma identiteedis, ja ümberpöördult. Inimese ekslikkus või määramatus teeb vajalikuks usalduse. Me peame usaldama, sest meie saatus on vastastikune. Me ei saa lahti mässitusest üksteise elusse kas või sellepärast, et meie kehastatus teeb vajalikuks ühiskondliku ajaloo. Et elatavat maailma vahendab kaasatus teiste inimestega, on iga inimese elu sidusus lähedalt seotud teiste inimeste elu sidususega ning elu kindlust ja tähendust artikuleeritakse (või problematiseeritakse) koostöös (vrd Maeve Cooke, "A space of one's own: autonomy, privacy, liberty"). Kindluse (tähenduse püsivuseni) jõutakse väga üldistatud usalduse alusel: see on fundamentaalne vaikiv toetumine teiste püsivale suhtumisele. See usaldus on fundamentaalne teooriaeelne hoiak teiste inimeste (ja maailma) suhtes. Arusaamine iseendast (ja maailmast) põhineb koostööl, mille sidusus sõltub inimeste püsivast suhtumisest iseendasse ja oma projektidesse (vrd Lawrence Becker, "Trust as Noncognitive Security About Motives"). Usaldus kuulub fundamentaalselt mina juurde. Usalduse tähtsust näitavad patoloogilised olukorrad, näiteks psühhoos ja sõda, mille puhul paranoia kahjustab tõsiselt võimet seada eesmärke ja nende poole püüelda. Usaldus osutub vajalikuks, et mina ja maailm oleksid püsivad, et endast aru saadaks ja ennast kogetaks. Usaldusel on praktiline orientatsioon. Usaldus võimaldabki elada kavatsuslikult.

Sõpruse joonistamismudelis on usaldusel keskne koht, sest see paigutab avameelsuse ja haavatavuse sõpruse tuuma. Usaldust vajatakse ja pakutakse kõige rohkem lähedases sõpruses, sest seal ollakse kõige haavatavam ja vastuvõtlikum, eriti koduse ja füüsilise intiimsuse puhul. Äärmise avameelsuse tõttu on seal haavatavust, usaldust ja ekslikkust kõige rohkem. Usaldus lähedased sõpruses on püsivus sidumuses olla sõbrale vastuvõtlik, või Karen Jonesi ("Trust As An Affective Attitude") sõnul, ootus, et see, et ma sõbra peale loodan, mõjutab teda otseselt ja soodsalt. Kui seda ootust ei oleks, poleks nad valmis olema nii haavatavad ja sõprus ei oleks nii lähedane. Ent inimliku ekslikkuse tõttu, mille pärast usaldust üldse tarvis ongi, ei saa tagada absoluutset truudust sellele usaldusele. Mina ebatäiuslikkus või määramatus ise tekitab kindluse või püsiva suhtumise nõudmise, ja igal konkreetsel juhtumil selle kindluse peale loodetakse. Püsiv suhtumine või usaldus on korvab algset ebatäiuslikkust. Ent sõpruse püsivus sõltub paljudest teistest füüsilistest, emotsionaalsetest ja sotsiaalsetest suhetest. Lähedane sõprus on suhteline stabiilsus laiema ebastabiilsuse sees. Usalduse eripära lähedases sõpruses on see, et see eeldab ühtaegu ekslikkust ja eksimatust sõprade hoiakutes ja tegudes teineteise suhtes. See vastuolulisus tuleb olukorrast, kus usaldus on fundamentaalselt vajalik, et kehastunud intersubjektiivne mina oleks võimalik, kuid see olukord ka piirab teise võimet kõikumatult püsivaks suhtumiseks. Ekslikkuse tõttu jätavad sõbrad peaaegu vältimatult millalgi üksteist hätta. Lähedases sõpruses on see vastuolu kõige pingelisem. Selle pinge mõistmine teebki andestuse arusaadavaks.

Andestust tuleb mõista selle vastastikkuse taustal, mille tõttu usaldus on vajalik. Lähedane sõprus nõuab andestamist, sest meie ekslikkuse tõttu on see, et sõber mina haavab, vältimatu, kuigi sõpruse kasvava konstitutiivse rolliga minas kaasneb truuduse ootus. Andestus on kohane, sest lähedane sõprus on ekslik. Andestamatuse mõiste põhineb absoluutse püsiva suhtumise eeldusel. Usalduse vastuolulisuse tõttu ongi andestus ja andestamatus sidusad moraalimõisted. Kui saaks õigusega oodata, et sõber on alati absoluutselt ustav, siis ei saaks kunagi õigusega andeks anda, sest usalduse reetmine oleks alati absoluutne ja andestamatu. Andestust peetakse sageli vooruseks, mis seisneb selles, et õigustatud pahameelest tahtlikult loobutakse. (Aurel Kolnai, Norvin Richardsi ja Jeffrie Murphy järgi on andestus pahameelest loobumine. Cheshire Calhoun nõustub, nimetades seda südame muutmiseks. Paul Hughesi järgi on andestus moraalse viha ületamine, kusjuures pahameel on moraalse viha peamine vorm. David Novitzi järgi ei ole andestus lihtsalt tahteakt, vaid pole ratsionaalselt kontrollitav, sest nõuab empaatiat, kaastunnet ja sotsiaalseid tingimusi. Novitz leiab siiski, et andestus on keeruline ülesanne, mida iga inimene peaks mõnikord püüdma täita. Kolnai ei ütle, mis andestus on, kuid eristab seda moraalse üleastumise unustamisest, aktsepteerimisest ja vabandamisest ning otsustuse revideerimisest ja ükskõiksusest. On vaieldud, kas saab andeks anda iseendale, surnule või mittekahetsejale (Trudi Govier, Margaret Holmgren).) Pahameel on moraalse viha liik, mis on õigustatud sellel, kellele on ülekohtuselt moraalset kahju tehtud. Et andestus keskendub moraalsele haavamisele, siis haavamise moraalset iseloomu ei tohi olematuks seletada; haavamist ei tohi välja vabandada valeandmetega, juhusega, hallutsinatsiooniga jne. Vabandatava teo eest ei ole subjekt moraalselt vastutav. Kui aga kahjulikul teol ei ole pehmendavaid asjaolusid, oleks andestus moraalselt väära teoga leppimine. Kui aga tegu saab vabandada, siis andestus on liiane, sest pole midagi andestada; kui tegu on vabandamatu, siis on andestus võimatu. See on andestuse paradoks (Kolnai). Raskus on põhimõtteliselt selles, kuidas teha moraalisubjektist kohane andestuse objekt (Calhoun). Kahju seisneb selles, mida üks isik teisele tegi. Andestuse teooria ei tohi kollabeeruda liiasuseks ega leppimiseks, vaid seos kahju ja kahjutegija vahel peab alles jääma. Kirjanduses püütaksegi niisugust teooriat luua.

Cheshire Calhoun väidab, et tema soovandestuse teooria teeb kahjutegija kohaseks andestuse objektiks, asudes biograafilisele vaatekohale. Ta väidab ka, et andestamine on vastus vajadusele kahjustatud olemist mõtestada. Me peame oskama rääkima endale loo, mis seletab, kuidas isikud saavad meid haavata, jäädes ikkagi isikuteks, säilitades moraalse väärtuse. Raskus on selles, et see, mis näitab, et subjekt tegi meelega kahju ning seega ei saa teda teost lahutada, kaldub ka näitama, et ta ei ole reaktiivsete hoiakute kohane objekt, ei ole isik. Calhouni järgi tuleb soovandestuse puhul aru saada, kuidas kahju põhjustav tegu kuulub kahjustatud isiku maailmamõtestamisviisi juurde. Teol ei ole moraalset mõtet, kuid sellel on biograafiline tähendus, ja kui me seda taipame, siis me näeme, et väärtegu pole tõenäoliselt meie pihta sihitud hoop, vaid pommikild millestki keerulisemast ja huvitavamast inimese elus. Soovandestus ei ole tahvli puhtakspühkimine, vaid loobumine nõudmisest, et subjekt muutuks, valik asetada teise inimese elumõtestamisviis kõrgemale moraalistandardite pahameelsest jõustamisest.

Andestus on tõesti moraalistandardite pahameelse jõustamisega ühitamatu, kuid moraaliseaduse pahameelne jõustamine pole ainus alternatiiv. Calhouni järgi ei saa andestus olla usalduse taastumine, sest selle subjekti hoiakutes ja käitumises ei saa oodata muutust paremuse poole, nii et temast distantseerutakse. Siin on see raskus, et me ei saa oodata lähedastelt inimestelt moraalikohast käitumist. See tundub ühitamatu isikliku veendumusega, ilma milleta moraaliväärtusi ei saa olla, ja õõnestab soovandestuse väidetavat moraalset iseloomu. Calhouni lähenemises mõistetakse moraalse kahju tegijat küll isikuna, kuid siiski mitte moraalisubjektina, kellele on õigustatud esitada eetilisi nõudmisi ja kes neid samavõrra mulle esitab. Kahjutegija subjektsusel pole mingit rolli andestuse esilekutsumisel, sest andestaja distantseerub, mitte ei tee lähedast koostööd, mida on tarvis usalduse taastumiseks. Näiline sallivus, mis seisneb subjekti väärtustele väljakutse esitamata jätmises, on kritiseeritav samamoodi, nagu Rudi Visker ("'Hold the Being'. How to split Rorty between irony and finitude") kritiseeris Richard Rortyt: inimesed ei taha, et neid rahule jäetaks ning lastaks teha mida tahes, kuni see ei haava teiste tundeid', nad tahavad, et neid austataks. Andestuse eesmärk ei ole distants, vaid moraalne lähedus, kahjutegija tunnistamine moraalisubjektiks. Calhoun jt selleni ei jõua, sest nad eeldavad, et andestus on andestaja täiesti seesmine akt ning moraalisubjektsust tuleb mõista täiesti autonoomse indiviidi omadusena. (Norvin Richards eitab, et andestus on pelgalt tahteakt, ent rõhutades empaatia ja kaastunde tähtsust, mõistab ta neid hoiakuid indiviidi siseellu kuuluvatena ja seal tekkivatena.) Nagu Calhoun välja ütleb, on see, kellele andestatakse, andestuse objekt, mitte selles osalev subjekt. Tegija kahetsus ja süütunne ei räägi tema vastu, kuid need pole andestuseks tarvilikud. Andestaja rakendab pahameele ületamiseks oma tahet või kaastunnet, otsustab, mis väärib andestust, ja muudab viisi, kuidas ta tegijat tajub, nii et tegu oleks kohase objektiga. See, et isik, kellele andestatakse, välja jäetakse, ei ole ühitatav tingimustega, mis usalduse ja andestamivajaduse üldse tekitavad. Sõber, kes mulle kahju tegi, ei ole erilist ja ohtlikku laadi objekt, vaid minu kaasvastuvõtlik (co-respondent). Vastastikkusel, millel põhines usaldus meie sõpruses, ja mis tegi kahju kahjutegevaks, põhineb usalduse taastamine andestuse abil. (Siin on tarvis moraalisubjekti, isiku ja autonoomia käsitust, mis põhineb vastastikkusel ja on tundlik mina intersubjektiivsete aluste suhtes: Catriona Mackenzie, Natalie Stoljar (toim). Relational Autonomy: Feminist Perspectives on Autonomy, Agency and the Social Self.) See toimub vastastikuse "joonistamise" teel.

Andestust tuleb mõista suhteprotsessina, mitte ühe indiviidi teona või hoiakuna teise, passiivse suhtes. Tundub, et paljudel "andestuse" juhtumitel (näiteks andestamine surnule või minu vastu kuriteo sooritanule) distantseerutakse; moraalne viha jäetakse maha selleks, et teha oma emotsionaalne isiklik maailm tegijale kättesaamatuks. Andestamine on siis tegijast ärapöördumine, mitte tema kui moraalisubjektiga toimetulemine. Atkinsi järgi ei saa andestus olla tegija eest sulgumine. Andestus ei ole lihtsalt moraalse viha ületamine. Nagu väidavad Richards ja Kolnai, ei asendata andestuse korral moraalset raevu lihtsalt ükskõiksuse või vastikusega. (Hughes nõustub Murphyga, et pahameele ületamine on andestus ainult juhul, kui seda tehakse moraalsel põhjendil, mitte näiteks unustamise tagajärjel.) Kahjutegija suhtes võetakse positiivne afektiivne hoiak. Andestamise mõte ei ole lihtsalt emotsioonide rahustamine, vaid moraalne hoiak tegija suhtes. Sellepärast on kohasem mõista andestust usalduse taastamisena, suuremeelne usalduse söandamine (Kolnai). Usalduse söandamise mõte nihutab andestuse fookuse indiviidi emotsionaalselt või tunnetuslikult seisundilt suhte seisundile. See nihe on kohane, sest usaldus tuleb isik olemise suhteiseloomust.

Nüüd on näha, kuidas andestuse saaja subjektsust kohaselt tunnustatakse. Cockingi ja Kennetti joonistamismudeli raames võib öelda, et usalduse taastumiseks peavad nii andestaja kui ka kahjutegija näitame uut valmisolekut, et nad teineteist joonistaksid. Nad peavad olema valmis, et neid joonistataks kahju asjus. Kui näiteks keegi omas mõttes otsustab, et annab sõbrale mingi hoolimatuse andeks, seda sõbrale ütlemata, siis ta ei lase end kahju asjus joonistada. Hoides ära, et sõbra tõlgendus tema "andestusele" teda mõjutaks, blokeerib vastastikkuse, ja siis pole ka ehtsat haavatavust, millele kohase reaktsioonina usaldus saab taastekkida. (Ka Novitz märgib, et andestuse saajal on andestuses oma osa: andestajal on tarvis kahetsejaga empaatiliselt samastuda ja muretseda tema olukorra pärast.) Andestus ei saa edasi minna, kui mõlemad pooled ei ole vastuvõtlikud vastastikusele joonistamisele, suunamisele ja tõlgendamisele kahju asjus. See tekitabki tõelise vastastikkuse, millest saavad tulla andestus ja usaldus. Süütunne ja kahetsus ilmutavad osalist valmidust olla joonistatud, sest need väljendavad valmidust otsustada kahju üle teise vaatekohast, valmidust lasta end mõjutada teise huvidel. Tõeline kahetsus eeldab vastuvõtlikkust joonistamisele, sellepärast ongi kahetsus andestamise põhjend, isegi kui sellest veel andestamiseks ei piisa. Kahetsus peab peale kagjutunde sisaldama süüdiolemise tunnet, mida motiveerivad põhjendid, mis põhinevad sõpruse väärtustel, huvidel ja sidumustel ning peegeldavad neid. Usalduse taastamine peab olema koostöösöakus, milles kumbki osapool on valmis, et sõber tema vaateid ja tegusid tõlgendaks. Nõnda on täidetud andestuse loogilised, emotsionaalsed, tunnetuslikud ja moraalsed nõuded: nii kahju kui ka tegijat saab kohaselt silmas pidada, õigustatud pahameelt saab väljendada, õigustada ja motiveerivast impulsist vabastada, kui vastastikune tõlgendamine ja suunamine aja jooksul taastavad sõpruse ning sõprade enesemõistmise narratiivse sidususe. Tegija valmidus olla joonistatud ja tema olukorrakirjeldus aitavad kaasa ohvripoolsele moraalse kahju mõtestamisele, ähmastamata kahju moraalset iseloomu ja tegija moraalisubjektsust. Nii ohvril kui ka tegijal on raske olla valmis selleks, et teine teda kahju asjus joonistaks. Oma haavatavuse taaslahtijätmine vajab motivatsiooni, ja sõpruse puhul võib see tulla spontaanselt kiindumuse reservuaarist (Richards). Lähedasel sõprusel on keeruline ajalugu, mis on kiindumusest läbi imbunud, ja selle taustal võivad saada mõistetavaks uued pingutused vastastikuseks joonistamiseks. Püsiv suhtumine teistes aspektides minevikus võib anda tellingud esialgsele järjepidevusele hoolimata sõpruse haavamisest. Kiindumus ei taga andestust, aga nagu kahetsuski, ilmutab see osalist valmidust vastata ühise olukorra nõuetele. Kahetsematust võib mõista suutmatusena lasta end joonistada kahju asjus ning see on küllaldane põhjend, miks andestus ei saa edasi minna. Edukas andestus kui usalduse taastumine on ka kinnitus, et tasub püüelda; see õigustab riskantset kiindumust sõbrasse ja tema moraalset hindamist. Nõnda võib andestus anda kinnitust andestaja arukusest, moraalsest terviklikkusest, pädevusest ja eneseväärikusest ning taastada enesekindluse ja eneseaustuse ning teha pahameele ülearuseks.

Atkins ei taha öelda, mis tingimustel peaks laskma või ei tohiks lasta end sõbral end kahju asjus joonistada ega kas üldse peaks andestama, vaid püüdis anda teoreetilise raamistiku, milles sidus andestusemõiste on võimalik. Andestus saab toimuda ainult vastastikkuses, kui raske see ka oleks. Andestuse kirjeldused, mis arvestavad ainult ohvri iseloomu, tahet või moraalisubjektsust, ei mõista sõpruse, usalduse ja andestuse koostöölisust ega räägi andekssaaja isikulisusest, sest need ei lülita andestusse tema subjektsust. Sellepärast kollabeeruvad need andestuse paradoksi. Kui andekssaaja rolli ignoreeritakse, siis aruteludest selle üle, mida peaks andestama ja mida ei tohiks, ei ole kasu kahel põhjusel. Esiteks, kui andestus ei ole indiviidi joon ega võime, siis ei saa ise otsustada, kas andestus leiab aset. Teiseks, põhjendid, mis teevad andestamise võimalikuks, tulevad sõprade vastastikustest joonistustest kahju asjus. Need põhjendid tulevad kiindumuse reservuaarist, mis on sõprade vahel, sõprust moodustavate kogemuste, mälestuste, sidumuste, ootuste, uskumuste, lootuste ja hirmude suhtelisest tugevusest ja nõrkusest, mis võimaldab sõpradel joonistada oma arusaamise sellest, kes nad on, kus nad on ja missugused nende elud peaksid olema.

Publikatsioone

• The Body and the Person in Organ Transplants. – Australian Nurse's Journal, 1992, kd 22, nr 1.
• Personal Identity and the Importance of One's Own Body: A Response to Derek Parfit. – International Journal of Philosophical Studies, 2000, 8:3.
• Autonomy and the Subjective Character of Experience. – Journal of Applied Philosophy, 2000, 17:1.
• Ricoeur's 'Human Time' as a Response to the Problem of Closure in Heideggerian Temporality. – Philosophy Today, 2000.
• Friendship, Trust and Forgiveness. – Philosophia, 2002, lk 111–132.
• Ricoeur on Objectivity: Between Phenomenology and the Natural Sciences. – Philosophy Today, 2002.
• Paul Ricoeur, Interneti filosoofiaentsüklopeedia, 2003.
• What Are Friends For? – The Drawing Board: An Australian Review of Public Affairs (Digest), 2004.
• Narrative identity, practical identity and ethical subjectivity. – Continental Philosophy Review, 2004, kd 37, nr 4.
• (toim). Self and Subjectivity: A Reader with Commentary, Oxford, Malden: Blackwell, 2005.
• Re Alex: narrative identity and the case of gender dysphoria. – Griffith Law Review, 2005, kd 14 (1).
• Autonomy and autonomy competencies: a practical and relational approach. – Nursing Philosophy, 2006.
• Narrative Identity and Embodied Continuity. – Kim Atkins, Catriona Mackenzie (toim). Practical Identity and Narrative Agency, Oxford, New York: Routledge 2008.
• Kim Atkins, Catriona Mackenzie (toim). Practical Identity and Narrative Agency, Oxford, New York: Routledge 2008.
• Narrative Identity and Moral Identity, Oxford, New York: Routledge 2008.
• Kim Atkins, Bonnie Britton, Sheryl de Lacey. Ethics and Law for Australian Nurses, 2. trükk, Cambridge University Press 2014

Välislingid

• Tutvustus Tasmaania ÜÜlikooli saidil