Aurel Kolnai

Aurel Thomas Kolnai (5. detsember 1900 Budapest – 28. juuni 1973 London) oli Ungari juudi päritolu filosoof.

Looming

Andestus

Artiklis "Forgiveness" uurib Kolnai, kas andestus on loogiliselt võimalik.

Andestus kuulub eelkõige inimsuhete, kitsamas mõttes võrdsete inimsuhete juurde, mille puhul ühel ei ole teise üle võimu. See eeldab, et üks inimene on teise vastu eksinud ja teine on nüüd valmis talle "andestama". Pole küll välistatud mingisugune ebavõrdsus ega see, et keegi neist kaitseb mingeid kollektiivseid huvisid või seisukohti. Olgu üleastuja Ralph ja andestaja Fred.

Piiblikeeles räägitakse palju sellest, et tuleb andestada "oma vaenlastele", "nendele, kes meie vastu eksivad," ja patustele, kuid need mõisted on erinevad. Ma võin kohelda teist inimest kui vaenlast või teha midagi, mis teda pahandab või millel on talle ettenähtavad kahjulikud tagajärjed, nii et minu käitumine on täiesti kaitstav, õigustatud ja võib-olla isegi õige, näiteks kui ma arutelus osutan teise inimeste vigadele või annan kellelegi õiglaselt mingi ametikoha, kuigi ka keegi teine ihaldab seda. Sellel, kellest on niiviisi võitu saadud või kes on "välja jäetud" või "kahjustatud", võivad olla kättemaksutunded, kuid see on lihtsalt tema moraalne puudus, ja kui tal neid tundeid ei ole või ta surub need kiiduväärselt alla, siis see ei ole andestus, vaid normaalne käitumine, mis vastab tema rangele kohusele. (Ja kui ta pärast püüab oma vastase argumente kummutada või kipub tollest inimesest, kes teda nähtavasti eriti ei hinda, eemale hoidma, siis see on normaalne käitumine, mitte kättemaksuhimu.) Kui Ralph astub moraalist üle viisil, mis ei riku Fredi õigusi ega pole kaudseltki mõeldud Fredi haavama, siis ei ole Fred rangelt võttes selle üleastumise ohver ja päriselt ei tekigi küsimust Ralphile andestamisest või mitteandestamisest. Kuigi Ralphi pattude karistamine ei ole Fredi ülesanne, võib ta siiski tunda nende pärast nördimust ja need võivad teda mingis mõttes haavata, nii et ta kaldub nüüd Ralphi vältima. Kui tegu on kuriteoga, võib Fredi kohus olla Ralph üles anda ja kohtus tema vastu tunnistada. Kui Ralph teeb oma pahategusid Fredi nina ees või kiitleb nendega tema ees, siis ta võib-olla eksibki Fredi vastu. Ent klassikaline juhtum, kus Ralph Fredi vastu eksib ning tekib andestuse probleem, on see, kus Ralph Fredi ebaõiglaselt haavab ja käitub Fredi suhtes ebamoraalselt, teeb talle otseselt ülekohut. Tundub, et piiblifraseoloogia eeldas, et kättemaksuhimu on tavaline ja seda kaldutakse samastama karistusega. Kättemaksuhimu on tegelikult taunitav pahe, ent kättetasuv hoiak kui niisugune on õige algne reaktsioon ebamoraalsele käitumisele kui niisugusele, eriti "liigategemisele". Kättemaksuhimuline inimene kui niisugune ei saa päriselt andeks anda, ta saab ainult oma kättemaksuhimust üle saada, ja kui ta tundis algul nördimust, mitte ainult frustratsiooni või isegi viha, saama aru, et nördimus oli alusetu – vale reaktsioon pettumust tekitavale, kuid mitte ülekohtusele käitumisele. Karistus ei kuulu siia: karistada saab ainult võim, ja karistuse ainus eesmärk ei ole kättetasumine. Armuandmine võib andestust sisaldada või mitte sisaldada.

Mittesüükspanemine ehk ükskõiksus ja väljavabandamine ehk vabandamine on mittepahakspanemise viisid seal, kus esmapilgul võiks pahaks panna. Need sarnanevad andestusega, kuid erinevalt andestusest ei tee need algset nördimust ja kättetasuvat hoiakut teoks. Tavaliselt on siis tegu vähetähtsate asjadega. Andestus kaevub sügavale oma objekti, enne kui ta paneb nördimuse kõrvale ja tühistab kättetasuva hoiaku; nimetatud aktid aga vaatavad ülekohtust algusest peale mööda. Mottesüükspanemine ehk ükskõiksus võib tuleneda Fredi immoralistlikust maailmavaatest (koos sellega, et teda tõsiselt ei kahjustatud ega alandatud); väljavabandamine ehk vabandamine ka "minimeerib" pahategija süüd, pannes rohkem rõhku (väidetavale) seletusele, kusjuures Fred ei pea Ralphi pahategu või solvangut tülitsemise vääriliseks. Äraleppimine põhineb tõenäoliselt suuresti andestusel, kuid see rõhutab andestuse tulemust, mitte olemust, ja see on Fredi ja Ralphi sõbralike suhete taastumine, mitte Fredi hoiaku ühepoolne muutus. Võib juhtuda, et andestust ei võeta vastu, ja siis äraleppimist ei järgne. Lepitus eeldab patukahetsust.

"Emotsionaalne aegumine" sarnaneb mittesüükspanemise ehk ükskõiksusega, kuid see on andestusele selle poolest lähem, et see postuleerib pika aja, mille jooksul haav lakkab valutamast ning algne nördimus ja kättetasuv hoiak leevenevad ja lõpuks kaovad, vaibudes ilma (isegi mõttelise) eksplitsiitse andestusaktita. Seevastu ümbertaipamine ja ümberotsustamine on andestusega ainult väliselt sarnased. Ümbertaipamine tähendab, et Fred avastab, et Ralph ei olegi arvatavat pahategu teinud. Ümberotsustamine tähendab, et Fred on oma moraaliuskumusi muutnud ega Ralphi tegu enam vääraks. Mõlemal juhul Fred võib-olla kahetseb ja palub ise Ralphilt andeks. Mõnel juhul näitab see Fredi rutakust või kergeusklikkust või jälle tema suurenevat moraalset lõtvust või printsiibitust.

Leppimine tähendab, et Fred on Ralphi pahateost, solvangust või pahelisusest selgelt teadlik ja iseenesest taunib seda, kuid teadlikult hoidub kättetasuvast reaktsiooniks. Võib-olla sellepärast, et ta hindab Ralphi teeneid või voorusi muus vallas, võib-olla sellepärast, et ta kaldub tolereerima "inimloomusele omaseid nõrkusi", võib-olla sellepärast, et tal on prudentsiaalne huvi Ralphiga hästi läbi saada. Leppimine sarnaneb emotsionaalse aegumisega, kuid seda ei tingi aja möödumine; sarnane suhe on leppimisel ümberotsustamisega; ükskõiksusest ja väljavabandamisest erineb leppimine selle poolest, et Fred on Ralphi pahateost selgelt teadlik. Kõige lähemal on see vabanduste (pehmendavate asjaolude) leidmisele, kuid tegu on teadliku otsusega ning see lähendab seda päris andestusele. Kuid see erineb andestusest selle poolest, et see ei eelda ega tühista algset kättetasuvat positsiooni, vaid

Publikatsioone

• Forgiveness. – Proceedings of the Aristotelian Society]], 1974, 74(1), lk 91–106.