Fifteen Sermons Preached at the Rolls Chapel

Allikas: Vikipeedia

"Fifteen Sermons Preached at the Rolls Chapel" ('Viisteist Rolls Chapelis peetud jutlust') või "Sermons Preached at the Rolls Chapel" on Joseph Butleri filosoofiline ja teoloogiline teos. Esmatrükk ilmus Londonis 1726, parandatud ja eessõnastatud teine trükk 1729. Aastal 1749 ilmus trükk, millele on lisatud kuus jutlust.

Kokkuvõte[muuda | muuda lähteteksti]

Eessõna[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi on vaevalt võimalik vältida otsustamist peaaegu kõige üle, mis mõttesse tuleb, ei kasuta paljud inimesed kunagi oma otsustusvõimet, et kindlaks teha, kas see on konklusiivne ja kehtiv. Mõni asi köidab neid, mõni mitte, mõni meeldib neile, mõni mitte, kuid nad ei mõtle arutluste konklusiivsuse ja väidete tõesuse üle. Mõnel juhuslikul eesmärgil soovivad nad sageli argumente, kuid tõestust nad enda jaoks kunagi ei taha. Rääkimata neist paljudest, kes loevad ainult selleks, et rääkida või end maailma silmis asjatundlikena näidata jms, on nende vähestegi seas, kes loevad oma lõbuks ja kellel on uudishimu aru saada, mis on öeldud, palju neid, kellel pole uudishimu aru saada, mis on tõsi (uudishimu sellepärast, et maailmast on suuresti kadunud religioosne ja püha tähelepanu, mida väärib tõde ja küsimus, mis on elu reegel). Nende mitmesuguste võimetega lugejate jaoks on Butler sageli soovinud, et oleks tavaks esitada inimestele ainult eeldused, et nad ise järeldused teeksid (kuigi seda kõigil juhtudel ei saa teha). Paljud lõbustuseks mõeldud kirjutised on tekitanud harjumuse niimoodi mõtlematult lugeda ja asju võtta. Nii saab isegi üksinduses ilma tähelepanuta aega veeta. Nii harjutatakse end laskma asjadel meelest läbi käima, mitte nendest mõtlema. Nii rahuldutakse öeldust arusaamisega. Järelemõtlemine ja tähelepanu, isei otsustuse tegemine, hakkavad väsitama. On ka neid (rohkem kui neid, kellel selleks õigus on), kes peavad enesestmõistetavaks, et nad on kõigega tuttavad ja kui midagi õigesti käsitletakse, peab see olema neile tuttav ja kerge. Tõsi küll, vähestel on õigus nõuda tähelepanu, aga midagi pole võimalik mõista ilma tähelepanuta, mida asja loomus nõuab. Moraal kui teadus nõuab ilmselt väga erilist tähelepanu, kui arvestada, milliseid spekulatiivseid raskusi iga päev tõstatatakse. Seal ei ole ideed kunagi iseenesest määratletud, vaid omandavad määratletuse ja koha arutluse käigus, sest sõnad ei saa käia alati samade ideede kohta, isegi mitte samal autoril. Sellepärast ei pruugita arutlust kergesti mõista, ja see erineb arutluse vigasusest; ja mõnikord teeb hoolikas vigade vältimine arutluse raskemini mõistetavaks. Kujutluse või meelelahutuse teos ei tohi olla raskesti mõistetav, kuid see võib olla vältimatu teose puhul, mille lugeja ei pea mitte kujundama ega kohandama, vaid väitma asju, mida ta leiab. Mõned järgnevatest arutlustest on väga raskesti mõistetavad, aga otsustagu need, kellel on raske aru saada, mil määral seda oleks saanud selgemalt esitada. Üldine kriitika hämaruse pihta, mis erineb mõtte segasusest, võib mõnel juhul olla õigustatud, mõnel juhul olla lihtsalt kaebus, et kõike ei saa nii lihtsasti mõista nagu mõnesid asju. Sagasel kirjutamisel ei ole vabandust, sest kirjutajal on võimalik aru saada, kas ta saab oma mõtetest aru. Ent isegi hämarus, mis tuleb muudest põhjustest kui arutluse raskesti arusaadavus, ei pruugi olla mittevabandatav. Käsitlus võib olla niisugune, mis eeldab, et lugeja teab, mida vanad ja uued autorid teema kohta öelnud on ning mis on maailmas praegune arvamus selle kohta. See tekitab raskust mitteinformeeritud lugejale, kuid informeeritud lugeja jaoks on see vabandatav, sest see säästab tema kannatlikkust. Et pealkiri "Jutlused" annab teatud õiguse oodata selget ja arusaadavat esitut ning parim publik on segapublik, ei õigusta ega põhjenda Butler nende raskestimõistetavust.

Moraali saab käsitleda kahtemoodi. Üks algab asjade abstraktsete suhete uurimisest, teine algab tõsiasjast, nimelt sellest, missugune on inimese loomus, osad ja nende ökonoomia ehk konstitutsioon, mille järgi siis tehakse kindlaks, milline eluviis kogu sellele loomusele vastab. Esimese meetodi puhul väljendatakse järeldust nii, et pahe on asjade loomuse ja põhjendite vastane, teise puhul, et see on meie endi loomuse rikkumine. Mõlemad viivad sama asjani, vooruse praktiseerimise kohustusteni; need tugevdavad ja võimendavad teineteist. Esimene tundub olevat otsene formaalne tõestus, mis on kõige vähem vaieldav; teine on eriti sobiv õiglase vaimu veenmiseks ning seda saab kergesti rakendada konkreetsetele elutingimustele. Järgnevad arutlused järgivad peamiselt teist meetodit, kolm esimest täielikult. Need püüavad selgitada, mida mõeldakse inimese loomuse all, kui öeldakse, et voorus seisneb selle järgimises ja pahe sellest kõrvalekaldumises, ning selgitades näidata, et see väide on tõene. Vanaaja moralistidel oli mingisugune sisetunne, mida nad väljendasid nii, et inimene on sündinud vooruseks, see seisneb looduse järgimiseks ja pahe on selle loomusega rohkem vastuolus kui piinad või surm. Inimene, kellele niisugune jutt ei olnud saladuslik, järgis vaistlikult seda loomulikku tunnet ning oli täiesti veendunud, et see õiglane ja tõene, imestaks tõenäoliselt, nähes, kuidas teises ja kolmandas jutluses nähakse vaeva punktiga, milles ta pole kunagi raskust näinud. Aga ei maksa imestada, et niisugune väljendusviis vajab selgitust. Seda tõestavad paljud traktaadid kirgedest; sest need ei oleks kunagi hakanud lahti harutama nende keerukusi ning jälgima neid printsiipideni välja, kui nad oleksid arvanud, et see, mida nad püüavad näidata, on ilmne igaühele, kes neid kirgi tunneb ja nendest räägib. Nii et kuigi pole rohkem alust kahelda selles, et inimestel üldiselt on see sisetaju, mida vanaaja moralistid nii üldiselt niimoodi väljendasid, kui selles, kas neil on need kired, tundus Butlerile vajalik see siseveendumus eksplitsitsemalt lahti harutada, kui varem on tehtud, seda enam, on palju neid, kes on kogu asjast valesti aru saanud. William Wollaston (The Religion of Nature Delineated) ütleb, et vooruse paigutamine loomuse järgimisse on paremal juhul lõtv kõneviis. Ja tal on alust seda öelda, kui ta peab silmas, et loomuse osade valikuta järgimine on inimest palju kallutanud.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]