Anne Minas

Anne C. Minas (1937–2015) oli USA päritolu Kanada filosoof. Ta tegeles ühiskonnafilosoofia, sooprobleemidega ja feminismiga.

Ta sai 1967. aastal Harvardi Ülikoolist doktorikraadi. Ta oli Waterloo Ülikooli professor.

Looming

Jumal ja andestus

Artiklis "God and Forgiveness" tahab Minas näidata, et Jumalal on loogiliselt võimatu andestada.

Eksimine on inimlik, andestamine on jumalik. Enamik meist kaldub seda uskuma olenemata sellest, kas usutakse Jumala tegelikku olemasolusse. Mitteusklik mõtleb, et kui Jumal oleks olemas, siis ta andestaks surelike väärad teod, ja niivõrd kui ta ise andestab, läheneb tema loomus loomusele, mille usklikud Jumalale omistavad (Minas eeldab, et Jumalal on täiuslik moraalitunne, täiuslik moraalne tahe, täiuslik teadmine ja täiuslik headus). Eeldatakse, et jumalikkuses on midagi, mis teeb Jumala eriti andestamisaltiks, ja inimlik nõrkus ei lase inimestel andesada seal, kus peaks andestama. Minas väidab aga, et Jumalal on loogiliselt võimatu andestada, sest Jumala atribuudid välistavad andestuse tarvilikud tingimused. Ainult inimesed saavad andestada.

Üks sõnaseletusi ütleb, et andestus on pahameelest või tasunõudest loobumine mingi süüteo puhul. Eeldame siis, et üht laadi andestuse puhul andestaja usub, et see, kellele ta andestab, on teinud midagi väära, ning andestus on suunatud sellele väärale teole. Selline andestus võib olla lihtsalt varasema ebasoodsa moraaliotsustuse tagasitõmbamine või muutmine. Inimeste puhul on see mõnikord kiiduväärne, mõnikord mitte. See sõltub sellest, kas algne otsustus oli õige või kas otsustuse tegijal oli hea alus pidada seda õigeks. Ent Jumalal on täiuslik moraalitunne, nii et ta ei saa teha vääri moraaliotsustusi. Tal ei ole ka vajadust uute faktide valguses või varasema tähelepanematuse tõttu või faktide kaalu ümberhindamise tõttu meelt muuta.

Mõnikord arvatakse, et inimestele tuleb väärad teod andestada erilistel kaalutlustel, näiteks kui teol on erilised motiivid või tegijal on erilised raskused. Need tunduvad olevat teo väärust kergendavad asjaolud. Reegel on liiga jäme või liiga üldine, et neid asjaolusid arvestada. Väidetakse, et kuigi tegu rikub reeglit, pole see kõike arvestades väär. Andestus on sel juhul tegelikult moraaliotsustus. Jumalal pole vajadust selles mõttes andestada, sest tal pole vajadust kasutada jämedaid reegleid.

Inimene võib süüteoga ka leppida, ignoreerides tegu, nagu seda poleks. See on eriti kohane pisieksimuste puhul. Minas võtab leppimisena keeldumist tegemast teo kohta ebasoodsat moraaliotsustus, kuigi selleks oleks põhjend. Teo amoraalsusest vaadatakse mööda. Konkreetsele juhtumile tehakse ilma põhjendita erand. Et Jumal on kõiketeadev, siis ta ei saa sellest mööda vaadata selles mõttes, et ta keeldub seda teadmast. Pealegi võib leppimine näidata moraalitunde puudujääki.

Kui tasunõudest või karistusest vabastatakse või seda vähendatakse uue, soodsama moraaliotsustuse tõttu, käib see juba vaadeldud juhtumite alla. On ka juhtumeid, kus karistus jäetakse ära, kuigi moraaliotsustus jääb jõusse. See on nagu armuandmine. Armuandmise puhul ei ole karistuse määraja ja armuandja sama isik, aga armu annab Jumal, siis peaks olema, aga kui arvestada Jumala täielikku etteteadmist, on see mõttetus. Ja kui karistus, mille Jumal ära jätab, on õiglane, siis pole Jumal täiuslikult õiglane; kui mitte, ka siis pole Jumal täiuslikult õiglane, sest ta määras ebaõiglase karistuse. Kui aga karistus oli inimese määratud, siis ei tule Jumalal seda ära jätta, vaid ignoreerida. Peale selle, kui Jumal andestab ilma erilise põhjendita valikuliselt, siis ta pole õiglane. Põhjendina mainitakse sageli patuse kahetsust. Kahetsus väljendab inimese arusaama, et ta tegi väära teo, seda, et tal on oma teo suhtes kohane tunne, ja seda, et ta otsustab seda mitte korrata. Andeks paludes ei palu kahetseja uut otsustust tema teo kohta, vaid uut otsustust iseenda kohta. Tal on nüüd uus, paranenud iseloom. Inimesed revideerivad otsustusi inimeste iseloomu kohta selle valguses, et nad kahetsevad. Aga Jumal teadis kahetsust ette ja sai seda kohe arvesse võtta. Ja miks peaks Jumal omistama inimese hilisemale elule suurema kaalu kui varasemale? Inimesed teevad seda kahel põhjendil. Esiteks, tegemist tuleb teha inimese praeguse iseloomuga. Teiseks, kui ennustada inimese iseloomu tulevikus, siis on hilisemad andmed tavaliselt usaldatavamad. Nendel põhjenditel on utilitarismi seisukohast tähtsus, kui jutt on karistuse jõustamises või jõustamata jätmises. Utilitaristi seisukohast on olulised karistuse head tagajärjed, sealhulgas karistatava iseloomu, käitumise ja motivatsiooni paranemine. Kui iseloom on juba paranenud, siis on karistamine õigustamatu. Kas Jumal saab andestust kasutada peibutusena inimeste paranemise esilekutsumiseks? Minase meelest on see Jumala täiuslikkusega vastuolus: peab olema paremaid, ausamaid ja tõhusemaid viise, et panna inimesi õiget ja väära ära tundma ning tegema seda, mis on õige. Pealegi poleks sel juhul elu lõpus mõtet inimest ähvarduseks karistada, sest ta ei saa enam vääri valikuid teha. Vaevalt heidaks õiglane Jumal teda surelikele õpetuseks põrgutulle, pealegi ei saa inimesed sellest niikuinii teada. Siis tuleks kõigil inimestel elu lõpus karistus ära jätta, ja kogu karistusega ähvardamine ja andestusega peibutamine oleks mõttetu. Hauatagune tasu ja karistus on kõige olulisemad, aga nende puhul puudub utilitaristlik põhjend. Jumal ei saa kahetsejale andestada ka mitteutilitaristlikel põhjenditel, kuigi ta peab inimese parandatud elu perioode arvesse võtma, aga ta ei saa arvestamata jätta kahetsuseeelset eluperioodi. Kuigi vahel arvatakse, et surivoodi pihtimustel ja andekspalumistel on eriline tähtsus, on need tegelikult üsna kasutud, sest kümnel minutil ei ole Jumala silmis suuremat kaalu kui seitsmekümnel aastal.

Andestus tähendab veel pahameelest loobumist. Et pahameel on tunne või hoiak, siis sellest loobumine ei tähenda tingimata otsustuse muutmist. Muutus võib olla osaliselt või isegi täielikult mittekognitiivne. Joseph Butler räägib kahes jutluses pahameelest ja andestusest, pidades andestust pahameele kuritarvituste vältimiseks. Butler ütleb, et teadliku pahameele loomulik vallandaja on haavamine, mitte valu ega kaotus; teadlik viha või pahameel erineb äkkvihast selle poolest, et selle vallandaja ei ole lihtsalt kahju, vaid ülekohus või ebaõiglus. Pahameelest loobumine võib tähendada kas loobumist uskumusest, et tegu oli väär, või osalist või täielikku loobumist kaasnevast tundest või hoiakust, säilitades uskumuse, et tegu oli väär. Niisugune paistab olevat isa andestus kadunud poja loos. Butler ei soovita loobuda moraaliotsustusest (kui just pole uusi tõendeid) ega kohasest, loomulikust haavatusetundest, vaid väära teo isiklikult võtmisest. Tuntakse samamoodi nagu siis, kui see oleks juhtunud kellegi teisega. Kuidas ja miks see tundemuutus saab toimuda? Üks mõte on see, et isiklikud tunded järk-järgult ununevad või kuluvad loomulikul moel ära. Võidakse väita, et isiklikel tunnetel on teatud kestus ning nad ei säili, kui ei pingutata nende säilitamiseks või uuendamiseks (kangekaelsus). Jumala kohta see ei kehti. Teine võimalus on, et tunded kaovad andestaja teadliku pingutuse tulemusel. Mis põhjendid on sellise pingutuse tegemiseks? Kui haavamist võetakse isiklikult, siis see rikub suhted haavatu ja haavaja vahel. See suhete rikkumine ei tule täielikult ei haavamise loomusest ega haavatu otsustusest ja tundest teo vääruse kohta. Teistel inimestel võivad olla samad reaktsioonid, ilma et see suhteid rikuks. Andestuse motiiv võib siis olla suhete taastamine. (R. S. Downie, "Forgiveness") väidab, et haavamine katkestab agape suhte haavatuga, andestus taastab selle.) Isikliku haavatuse tundest loobumist nõuab ka haavaja kui inimesega arvestamine. Hoiak tema suhtes peaks nähtavasti arvestama muudki peale haavamise. Isikliku haavatuse tundest võimalikult kiire vabanemise põhjend on ka see, et need tunded on nende tundjale kahjulikud. Hoiaku muutus on eriti kohane, kui pahategija kahetseb. (Peter Strawsoni ("Freedom and Resentment") järgi on kahetsus (pahameelest lahtiütlemine) kahetsuse tarvilik tingimus, sest andestus on tema järgi lahtiütlemise aktsepteerimine ja pahameelest lahtiütlemine.) Kui andestus on ehtne, siis pahategija on end teost lahti sidunud: enam ta seda ei teeks ning ta laidab end selle teo eest samamoodi nagu juhul, kui seda oleks teinud keegi teine. Et ta pole enam niisugune inimene, kes seda teeks, siis hoiak, mis eeldab, et ta seda on, pole kohane. Ja isikliku haavatuse tunne ongi Minase meelest niisugune tunne, sest see on hoiak isiku kui teatud teo tegija suhtes. Kahetsus kui kahetsustunde väljendus on andetuse (kui isiklikust haavatustundest loobumise) puhul nii mõjus, et mõnikord on raske aru saada, kuidas andestus ilma selleta võimalik on. Kui lapsevanem on valmis lapsele kõike andestama, kuigi laps ei näita mingeid kahetsuse märke, peetakse teda paremal juhul järeleandlikuks ja halvemal juhul leitakse, et tema suhetes lapsega on puudu kohasustundest. Liiga suur andestamisvalmidus ilma kahetsuseta näitab isiklikust haavamisest teadmatuse puudujääki, mis omakorda näitab üldist teadlikkuse puudujääki isiklikes suhetes. Mõnikord on haavamised nii suured, et inimesel pole võimalik neid lunastada. Kui koonduslaagri gaasiahju operaatorid ei kahetse, mis põhjendid siis võivad olla neile andestamiseks? Kui kahetsust pole, siis võib olla nii, et pole mingeid põhjendeid andestamiseks. Siis on võib-olla kõige parem see inimene unustada. Selline andestus pole Jumala puhul võimalik, sest kui Jumal võtaks haavamist isiklikult, poleks ta täiuslik. Täiuslik olend ei lubaks ka suhetel haavajaga katkeda. Pole ka võimalik, et Jumalal oleks tunded, mis teda kahjustavad. Nii et Jumal ei saa isiklikke haavamisi andestada isiklikust pahameelest loobumise mõttes, sest tal ei saa niisugust tunnet olla. Aga mõnikord öeldakse, et Jumal andestab sellepärast, et me palume andeks, mõnikord isegi enne väära tegu. See võiks ehk tähendada, et Jumal andestab enne, kui ta tunneb pahameelt, jättes selle etapi vahele. Ta lihtsalt otsustab mitte tunda pahameelt. Probleem on aga selles, kas saab teha otsuseid, mille puhul ei saa olla alternatiivi. Mõnikord aga väidetakse, et Jumalal on kõik täiused sellepärast, et ta neid tahab, ja sellepärast saab öelda, et ta otsustab neid valida. Sel juhul ta saab ka otsustada (üldse) mitte pahameelt tunda. Minase meelest on siiski head põhjendid mitte pidada seda andestuseks, sest andestus peab olema millestki loobumine. Peale selle, sel juhul kaob seos kahetsusega. Et Jumal niikuinii pahameelt ei tunne, pole mõtet kahetseda selleks, et Jumal pahameelt ei tunneks. Kahetseda oleks mõtet ainult sellepärast, et see muudab patuse hoiakut Jumala suhtes. See aga pole Jumala andestus.

Pealegi saab isiklikult võtta ainult kahju või oletatavat kahju iseendale. Kui poeg võtab oma vanemate solvamist isiklikult, siis ainult sellepärast, et ta usub, et kui neid solvatakse, siis solvatakse ka teda. Andestada saab ainult andestajale suunatud ülekohut. Ainult piiratud juhtumitel saab üks inimene teise eest andestada. See juhtub tavaliselt ainult siis, kui andestajal on haavatuga eriline suhe ja haavatu on surnud. Näiteks on mõeldav, et ma andestan ühele oma surnud esivanematest tehtud ülekohtu, kui minu suhe temaga on niisugune, et kui mina teo eest ei andestaks, siis seda ei andestataks kunagi. Nii tuleb välja, et Jumal saab andestada ainult ülekohut, patte tema suhtes. Kui tal on vägi andestada kõiki patte, siis peavad kõik pattud olema talle suunatud. Tekib raskus, et kuna Jumal on täiuslik, siis talle ei saa ülekohut teha. Teine raskus on see, kuidas Jumal saab võtta tegusid, mis paistavad kahjustavat peamiselt kedagi teist, peamiselt endale suunatutena. Siis on süüteod inimeste vastu väikesed võrreldes sellega, kuidas rikutakse tema seadusi, ei täideta tema soove jne. Aga nii see peab olema, kui Jumal neid tegusid andestab, eriti kui ta andestab need sõltumatult sellest, kas nähtavalt haavatu need andestab.

Jumal suutvat ainsana inimese patud ära pesta. Enne Jumala andestust on rida väärtegusid, mida inimene on teinud. Pärast andestust pole ühtegi. Ta küll tegu need teod, kuid pärast Jumala andestust pole need enam väärad. See on pisut nagu lapse palve, et ta teeks nii, et kõik oleks hästi. Laps kujutab ette, et õigsus ja väärus sõltuvad sellest, mida vanem ütleb. Minas arvab, et mõnikord me ootame, et tegu muutuks õigeks, kusjuures me ise ei muutu, sest vanem ütles Jumalale, et ta teeks asjad korda, ja me nimetame seda andestuseks. Minase meelest on niisugune fantaasia liiga segane, et seda tõsiselt kaaluda. Segane on esiteks mõte, et teo õigsus või väärus võib muutuda, ilma et midagi muud selle juures muutuks. Teine segane mõte on õige või väära sõltumine sellest, mida Jumal ütleb. Sest sellisel juhul ei näe asi nii välja, nagu Jumal oleks andnud meile üldised käsud, mille järgi elada, ja need oleksid õiged sellepärast, et need on Jumala tahte väljendused. Paljudel on vastuväiteid vaatele, et Jumala tahtel on õige ja vääraga midagi pistmist. Peale selle on siin see raskus, et niimoodi kirjeldatud Jumal ei anna oma dekreetidele mingit üldisust. Need muudetavad dekreedid ei saa sellepärast Minase järgi olla eetilised käsud. See motiveerib ka inimesi Jumala tahtele mitte kuuletuma. Kui pole teada, kuidas Jumal mingi teo peale tulevikus vaatab, siis keegi võib mitte kuuletuda, arvestades sellega, et Jumal võib tulevikus tema tegu õigeks pidada. Mõnede tegude puhul on nende vääruse tarvilik tingimus ebasoodne reaktsioon teost puudutatult. Nii et kui reaktsioon lõpeb, siis tegu ei ole enam väär. Inimene, kellele on lubatud, võib teha lõpu täitmata lubaduse väärusele, tervitades fakti, et seda ei täidetud. Masohhist, kes haavamisi tervitab, teeb nii, et need ei ole enam haavamised. Nii et kui kõik väärad teod haavavad ainult Jumalat ja need on niisugused teod, millele Jumal lõpuks soodsalt reageerib, siis Jumal võib-olla saab kõik väärad teod õigeks muuta. Ent on väga raske pidada Jumalat kõigi haavamiste ainsaks ohvriks ning veel absurdsem on oletada, et Jumal kõiki vääri tegusid lõpuks tervitab.

Nii et ei saa ilma loogilise ja moraalse absurdsuseta öelda, et täiesti jumalik olend mingis arusaadavas mõttes andestaks. Iseasi, et Jumala andestusest pole võib-olla võimalik inimlikult aru saada.

Publikatsioone

• God and Forgiveness. – The Philosophical Quarterly, 1975, kd 25, nr 99, lk 138–150.
• Was Aristotle Named 'Aristotle'? – Canadian Journal of Philosophy, 1976, kd 6, nr 4, lk 643–653.
• How Reverse Discrimination Compensates Women. – Ethics, 1977, kd 88, nr 1, lk 74–79.
• Why "Paradigms" Don't Prove Anything. – Philosophy & Rhetoric, 1977, kd 10, nr 4, lk 217–231.
• Coercion and Consciousness. – Canadian Journal of Philosophy, 1980, kd 10, nr 2, lk 301–309.
• Is Science Sexist? And Other Problems in the Biological Sciences. – Dialogue: Canadian Philosophical Review, 1983, kd 22, nr 1, lk 183–184.
• toim. Gender Basics: Feminist Perspectives on Women and Men, Wadsworth 1993, 2. trükk 2000.

Välislingid

• Tutvustus Waterloo ülikooli lehel
• Nekroloog Waterloo ülikooli lehel
• Nekroloog