A7V

Allikas: Vikipeedia

A7V

A7V

A7V tehnilised andmed
Pikkus 7,34 m
Laius 3,10  m
Kõrgus 3,30  m
Kaal 32–35,4  t
Kiirus maastikul ? km/h
maanteel 9 km/h
Käiguvaru maanteel ? km/h
maanteel 80 km
Suurtükk 57 mm
500 mürsku
Kuulipildujad 6×7,92 mm MG 08/15
18000 padrunit
Soomus 10–30 mm
Mootor 2 × 4 silindriline Daimler
Mootori võimsus 2 × 100 hj
Meeskond 18 inimest

A7V oli Saksa Keisririigis Esimese maailmasõja lõpus (19171918) toodetud ja kasutatud tank. See oli Saksamaa ainus seeriatootmises olnud tank Esimeses maailmasõjas, mida telliti 100 masinat, kuid toodeti kokku vaid 20 tükki.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mitmed saksa ohvitserid ja tsiviilisikud olid juba sõja algusest mõelnud võimalusele luua roomikutel liikuvat soomusmasinat. Saksa armee oli plaanist huvitatud, kuid puudus kasutuskõlblik roomikutega veermik, mistõttu keskenduti soomustatud autodele. Juba 1915. aasta alguseks oli selge, et soomusautod ei sobi kaevikusõtta ja nii üritati valmistada roomikutega versiooni Bremeni Marienwagenist. Kui algselt plaaniti roomikuga asendada vaid tagumised rattad, siis 1916. aasta oktoobriks asendati ka esirattad roomikuga. Märtsis 1917 valmis soomustatud kere ja tehti plaane relvastuse osas. Need kavandid osutusid aga elujõuetuks.[1] [2]

Samal ajal oli Inglise tank Mark I ennast juba lahingus tõestanud ja sakslased asusid kiiruga oma versiooni välja töötama. Sarnaselt prantslastega üritati kasutada Holti traktori roomikut ja Steiner, Saksamaa esindaja Holti kompanii juures, kutsuti nõuandjaks. Esialgse kavandi nimeks pandi Geländespanzerwagen (sõna-sõnalt iga maastiku soomustatud sõiduk). See pidi kaaluma 30 tonni, suutma kanda kahte kahurit, ees ja taga ning kuulipildujaid külgedel või relvastamatta 4 tonni laskemoona. Masinale planeeriti 100 hj mootor, mis pidi maanteel arendama 12 km/h ja maastikul 6 km/h. See plaan osutus ebareaalseks ega arvestanud rinde maastikuoludega.[1]

Tanki planeerimisega tegeles Josef Vollmer, Steiner töötas Holti roomiku pikendamise kallal. Aprilliks 1917 oli plaan vamis ja maiks valmis puust protodüüp, mis peale inspekteerimist 14. mail heaks kiideti. 1. Detsembril 1917 telliti 100 masinat, reaalselt valmis neid 20[1]

Tank telliti nima all Sturmpanzerwagen A7V. Nimi ise tulenes liikumisvahenditega tegeleva Sõjaministeeriumi osakonna nimest: Allgemeines Kriegsdepartement, 7. Abteilung, Verkehrswesen. [3][1]

Tehnilised andmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Toodetud masinatel esines konstruktsioonilisi erinevusi ning tänu sellele erines ka nende kaal (32–35,4 tonni).[4] Masinat liigutasid kaks 100 hj (74,6 kW) masina keskosas paiknevat bensiini mootorit. Roomikud olid 4,5 m pikad 8 m kere kohta ja igal roomikul oli 15 ratast. Kuna kliirens oli kõigest 0,2 m, siis valmistas pehmel maastikul liikumine tõsiseid raskusi. Tank suutis ületada vaid 2,2 m laiusi kraave ja 0,455 m kõrgusi takistusi. A7V pidi endast kujutama liikuvat kindlust, mis teeb jalaväega koostööd, kuid kindluse kontseptsiooni kõrvalt oli liiga vähe tähelepanu pööratud mobiilsusele.[1] Masina esiosas paiknes üks 57 mm kahur ning külgedel ja taga olid kokku kuus 7,92 mm MG08 kuulipildujat. Kütusepaagid mahutasid 500 liitrit kütust. Meeskond koosnes 18 mehest, kes kuulusid kolme erinevasse väeliiki: juht ja kaks mehaanikut olid insenerid, kaks meest 57 mm kahuri taga olid suurtükiväelased ja kaksteist kuulipildurit olid jalaväelased.[1]

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

A7V Roye's 21. märtsil 1918

A7V-d kasutati esmakordselt 24. märtsil 1918 St. Quentini lahingus. Peale saksa sõdurite moraali tõstmise oli neist vähe kasu. Esimene tankilahing toimus 24. aprillil 1918, kui kolm A7V-d kohtus kahe emase ja ühe isase Mark IV-ga. Alguses sundis üks A7V kaks emast Mark IV taganema, kuid kohale ilmunud isane Mark IV lõi selle 57 mm kahuriga rivist välja ja asus lahingusse veel kahe kohale ilmunud A7V-ga ning sundis nad taganema. [1] Samal päeval osalesid lahingus kõik 18 saada olevat A7V-d kuid erilise eduta. Peale sõda anti mitu masinat (võimalik, et 5[5]) Poolale, kes kasutas neid 1920. aastal Vene-Poola sõjas Varssavi kaitsel.[1]

Variandid[muuda | redigeeri lähteteksti]

A7U[muuda | redigeeri lähteteksti]

A7U ehk Überlandwagen oli A7V relvastamata versioon, mis oli mõeldud varustuse vedamiseks. Selle kere oli karastamata terasest ja meeskond koosnes ainult 2 mehest. Sarnaselt A7V-le oli probleemiks maastiku läbivus. Überlandwagenit toodeti kokku 30 masinat ning kasutati sõja lõpuni rindel laskemoona ja varustuse vedamiseks.[1]

Pärast sõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peale sõda ehitati veel vähemalt kaks A7V-d. Nende tankide katus oli suurema nurga alla ja relvastus erinev tavalisest A7V-st. Kahuri ja külgedel paiknevate kuulipildujate asemel oli igas nurgas pöörlev torn kuulipildujaga. Tõenäoliselt põhinesid need masinad Überlandwagen'i veermikul. Ühe tanki nimi oli teadaolevalt Hedi. Vabakorpus kasutas neid tanke 1919. aastal Berlinis rahutuste mahasurumiseks. [6]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 Chant, Christopher (2002). World Encyclopedia of the Tank. Second edition. Sutton Publishing, 42–45. ISBN 0750931477. 
  2. MGM:s 1/72 Marienwagen gepanzert. (Inglise k)
  3. Tucker, Spencer (2004). Tanks: An Illustrated History of Their Impact. ABC-CLIO, 24–25. ISBN 1576079953. 
  4. Õun, Mati (1998). Wermachti tankid. Väike tankiõpik vana sõjatehnika huvilisele. Tallinn: Tammiskilp, 5. 
  5. Achtung Panzer: First Panzers 1917–1918. (Inglise k.)
  6. The A7V Variant "Hedi". (Inglise k.)

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]