Sookurg

Allikas: Vikipeedia
Sookurg
Grus grus 2 (Marek Szczepanek).jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Linnud Aves
Selts: Kurelised Gruiformes
Sugukond: Kurglased Gruidae
Perekond: Kurg Grus
Liik: Sookurg
Ladinakeelne nimetus
Grus grus
(Linnaeus, 1758)

Sookurg (Grus grus) on kurglaste sugukonda kure perekonda kuuluv linnuliik.

Sookurg on levinud Euroopa ja Aasia põhjaosas Norrast Kolõmani. Põhja suunas ulatub levila Obi alamjoksuni, Alam-Tunguskani ja Moma jõe suubumiskohani Indigirkasse. Skandinaavia põhjaosas ta siiski ei elutse. Lõuna suunas pesitseb sookurg Kiievi oblastini, Zaissani ja Taga-Baikalimaani, ehkki teda on kohatud veelgi enam lõunas: Doonau deltas, Sõvašil, Taga-Kaukaasias ja isegi Väike-Aasia edelaosas. Sookurg talvitub Põhja-Aafrikas kuni Somaalimaani, Ibeeria poolsaarel, Väike-Aasias, Iraagis, Iraanis, Põhja-Indias ja Edela-Hiinas. Eestis on ta üldlevinud väikesearvuline haudelind ja looduskaitse all. [1]

Sookurg Luige küla lähistel Jõgeva maakonnas.

Sookurg on Eesti üks suurimaid linde. Tiiva pikkus on 57–66 cm, tiibade siruulatus 2–2,5 m, kaal 4–7 kg.[1]

Keha on hall, hoosuled mustad. Silmadelt algab valge riba, mis kulgeb mööda pea külgi ja kaela allapoole, mis läheb allpool üle halliks ja sulab kokku muu sulestikuga. Valjasriba, laup ja kiiru eesosa on sulistumata ja kaetud musta nahaga. Kiiru tagaosas ja kuklal on punane paljas laik. Jalad on mustad. Nokk on rohekaspruun, otsast pisut heledam. Sisemised küünarhoosuled on tublisti pikenenud ja kahardunud.[1]

Sookurg toitub väikestest imetajatest, lindudest, putukatest, kahepaiksetest ja roomajatest.

Ta pesitseb hajusalt. Isegi kohtades, kus sookurg on üldlevinud, ei ole kaks pesa teineteisele lähemal kui 2–3 km, harilikult on see vähemalt 5–6 km. Aastavanused noorlinnud pesa ei tee ja selles osas arvesse ei tule, nemad hoiduvad 6–10-liikmelistesse salkadesse ja uitavad kogu suve ringi. Nad lendavad küll lõunamaale ja tagasi koos vanematega, ent suvel võib neid kohata vanemate pesast üpris kaugel.[1]

Maaülikooli sookure seire projekt Aivar Leito eestvedamisel. Sookure kaalumine. Fotol Ivar Ojaste ja Ott Sellis.

Sookurg teeb pesa raskesti ligipääsetavale kuivale soomättale, mille ümbrus on lage, et vaenlane oleks kaugelt näha. Sookurg pole kuigi osav pesaehitaja. Sageli piirdub ta sellega, et vooderdab pinnalohu õhukese kuivade kõrte, rohu- ja rooliblede kihiga. Mõnikord kogub ta väikese oksa- või pilliroohunniku, millesse teeb lohu ning vooderdab selle samamoodi rohu, kulu ja kõrkjatega. Vahel ehitatakse pesa tihedalt kokkutallatud kõdunenud pilliroohunnikule. Pesa läbimõõt on umbes 80 cm ja kõrgus 20–30 cm. Sookurg teeb kord valitud pesaasemele truuks ja pesitseb samal sool, vahel isegi samal pesaasemel mitu aastat järjest. [1]

Kurnas on 2, harva 1 või 3 muna. Muna pikkus on 95–102 mm, läbimõõt 60–62 mm, kaal 150–200 g. Vahel on esimene muna märksa suurem kui teine, näiteks ükskord oli esimese muna kaal 187 g, teise muna kaal 162 g. Munad on punakaspruunid, mõnikord rohekaspruunid roostjaspruunide laikudega. Teine muna munetakse 2 päeva pärast esimest, aga haudumine algab kohe pärast esimese muna munemist ja kestab 29–30 päeva. Haub peamiselt emaslind, isaslind valvab ümbruskonnas ohu järele. Hädaohu korral häälitseb ta valjusti, mispeale emaslind hiilib kohe pesast eemale ja tõuseb lendu. [1]

Keskmine lennukiirus on 65 km/h, kuid taganttuulega võib kiirus ulatuda 100 km/h. Lendavad V-kujulises parves.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 "Loomade elu" 6. kd., lk. 183–184

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]