Luht

Allikas: Vikipeedia
Kasari luht Kloostri silla juures
Kasari luht Kloostri lähistel

Luht ehk lamminiit on suurveega üleujutatav ala jõe oru lammil või madalal järverannal[1].

Luhad on tavaliselt soostunud madalsood või niidud. Ained, mida veega üha peale kantakse (eriti fosfor), muudavad luha mulla viljakaks. Võrreldes teiste poollooduslike kooslustega on luhtade taimestik lopsakas, kuid liigivaene. Luhtasid kasutatakse peamiselt loodusliku heinamaana. Söödaväärtus on seal harilikult väike.

Kujunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Luhad on kujunenud enamasti lammimetsadest. Tuntuimad luhad paiknevad suuremate jõgede (Emajõgi, Pärnu, Kasari) ääres. Enamasti on need luhad lagedad, puid ja põõsaid esineb harva. Kui luhta ei niideta ega kasutata karjamaana, siis kasvab ta kiiresti kinni. Luhtade pindala on Eestis viimase 50 aasta jooksul tunduvalt vähenenud just karjatamise puudumise tõttu. Enamasti on luhad tekkinud inimtegevuse mõjul: niidukooslused on kujunenud jõgede ääres asunud (lammi)metsade maharaiumisele järgnenud karjatamise ja niitmise tulemusena. Sajandeid kestnud inimmõju ja looduslike tingimuste (üleujutustega kaasnev toitainete ja muda juurdekanne ning liigniiskus) toimel on luhtadel välja kujunenud omapärased taime- ja loomakooslused.

Esindatud liigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Puurindes kasvavad luhal tamm, hall lepp, haab, toomingas, sanglepp ja paju. Põõsarindes võib kohata pajusid ja harilikku sarapuud. Rohurindes kasvab palju aruniitude taimi. Luhal kasvavad lamba-aruhein, keskmine värihein, harilik kastehein, punane aruhein, kassikäpp, mägiristik, angerpist, keskmine teeleht, pikalehine mailane, tarnad, hanijalg, angervaks ja paljud teised rohttaimed.

Kuigi luhtadel elab palju kurvitsalisi, erineb sealne linnustik rannaniitude ja alvarite omast. Luhtadele on iseloomulikud tikutaja, kiivitaja, rukkirästas, suurkoovitaja, rohunepp, mustsaba-vigle, tutkas, soo-loorkull, roo-loorkull ja paljud ujupardid, näiteks sinikael. Iseloomulikke pesitsejaid on kokku umbkaudu 30 liiki.

Eesti luhad ja nende hooldamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Luht Soomaal juunikuu varahommikul.

1960. aastatel arvati luhad katvat Eestis 830 km². 1993–1996 toimunud inventuuri andmetel oli heas või rahuldavas seisukorras säilinud luhtasid alles veel 125 km². Niitmise ja karjatamise lõppemisel hakkab luhtadel vohama võsa. Kinnikasvamise tulemusena kaovad luhtadele iseloomulikud kooslused.

Luha hooldamiseks on vaja seda niita igal aastal, mitte enne 1. juulit ning hein riisuda ja ära vedada. Luhta tuleb niita nn keskelt lahku või servast serva meetodil. Äärest keskele ei tohi niita, sest heina sees elab pisielukaid, kes põgenevad veel niitmata alale. Kui viimane niitmata ala on heinamaa keskel, on nad kõik sinna kokku tulnud, ja kui seegi lõpuks ära niidetakse, saavad nad hukka. Kui niidetakse keskelt lahku või servast serva, annab see väikeloomadele võimaluse heinamaalt ära põgeneda.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Luht. – Eesti entsüklopeedia. 5. kd. Tallinn: Valgus, 1990, lk. 356

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]