Hänilane
| Hänilane | ||||||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
 |
||||||||||||||
| Kaitsestaatus | ||||||||||||||
| Taksonoomia | ||||||||||||||
|
||||||||||||||
| Ladinakeelne nimetus | ||||||||||||||
| Motacilla flava Linnaeus, 1758 |
Hänilane (Motacilla flava, varasem nimetus ja Eestis esinev põhialamliik lambahänilane Motacilla flava flava) on västriklaste sugukonda kuuluv linavästrikust veidi väiksem lind, kes kaalub alla 20 grammi. Pikkuseks on 15–16 cm.
Rahvapäraseid nimesid: Karjalind, karjatsirk, karjavästrik, veistevästrik, lambalind, lambatsirk, lambalinavästrik, lambahällulind, lambatalleke, kesvatalleke, kollane västrik, kollane linalind, soovästrik, märjavästrik.
Hänilane kuulub Eestis kaitstavate liikide III kategooriasse. Eesti Ornitoloogiaühing valis hänilase 2006. aasta linnuks.
Sisukord |
Levila ja elupaik [muuda]
Hänilane elab Euraasia tundra-, metsa-, stepi- ja kõrbevööndis ning mägismaade avamaastikel, ka Põhja-Aafrikas ning Lääne-Alaskas. Eestis on hänilane üldlevinud haudelind, kelle pesitsusaegset arvukust hinnatakse 10 000–20 000 paarile [1].
Hänilane elab meil niitudel, karjamaadel, luhtadel, põõsasniitudel, vähem madalsoodel, veel harvem rabadel. Üldiselt niiskemates elupaikades kui linavästrik. Sageli istub madalatel põõsastel või tugevatel rohukõrtel ning vibutab saba. Lend on madal ja lainjas. Tihti saadab loomakarju, ka istudes veiste ning lammaste turjal: soojavereliste loomade ümber on alati rikkalik toidulaud putukatest toitujaile.
Hänilane on rändlind, areaali lõunaosas ka paigalind. Talvitab Aafrikas ja Aasia lõunaosas. Rändel lendab salkadena, palju on Eestist läbirändajaid. Kevadel saabuvad pesitsevad linnud aprilli lõpul või mai alguses, isaslinnud emaslindudest varem. Sügisel lahkuvad augusti lõpul ja septembris.
Toitumine [muuda]
Valdavalt sööb hänilane väheliikuvaid selgrootuid, kes elavad maapinnal ja rohurindes: eelkõige kärbsed, ämblikud ja mardikad.
Putukatest toitujana on väga kasulik lind kahjurite hävitajana.
Pesitsemine [muuda]
Pesitsema asub hänilane linavästrikust hiljem, mai alguses. Pesitseb maapinnal tihedas rohus, enamasti mättal tiheda rohtkatte varjul. Pesa ehitab pinnasesüvendisse kuivadest kõrtest, niidutaimede juurtest ja lehtedest. Mai keskel muneb emaslind 4–6 muna, neid haub üksinda, ligikaudu 13 päeva. Isaslind valvab sel ajal territooriumi, et kaitsa pesa võimalike ohtude eest.
Pojad on pesas 12–13 päeva. Toitmisel osalevad mõlemad vanemad. Peale pesast lahkumist ei oska pojad veel lennata, vanemad õpetavad ja jätkavad toitmist veel mõnda aega. Lennuvõimelisteks saavad juuni keskpaigas.
Viited [muuda]
- ↑ 1,0 1,1 "Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008". Hirundo, 1/2009. Eesti Ornitoloogiaühing. (PDF)
Välislingid [muuda]
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Hänilane |
- Monika Laurits: "Hänilane: vähe tuntud, kuigi silmapaistev" Eesti Loodus, aprill 2006
