Kokaiin

Allikas: Vikipeedia
Kokaiini valem

Kokaiin (C17H21NO4), argikeeles ka koka, on kristalliline tropaanalkaloid, mida saadakse kokapõõsa lehtedest. See on kesknärvisüsteemi stimulant (erguti) ning söögiisu vähendaja, mis loob tarbides eufoorilise heaolutunde ning kõrgenenud energiatunde.

Kuigi seda kasutatakse enim uimastina, on kokaiin ka kohalik tuimasti, mida kasutatakse meditsiins silma-, kurgu- ja ninaoperatsioonidel. Kokaiin võib olla psühholoogiliselt sõltuvusttekitav ning selle omamine, kultivatsioon ja levitus on üle maailma keelatud. Kokaiini regulaarsel tarvitamisel areneb välja kokainism.

Kokapõõsa lehe ergutavad omadused olid teada vanadele Peruu ja muu Kolumbuse-eelse Lõuna-Ameerika rahvastele. Lääne ühiskonnas on olnud kokaiin vastandkultuuri osaks üle sajandi; seda on kasutanud mitmed intellektuaalid, kunstnikud ja muusikud, sealhulgas Arthur Conan Doyle, Sigmund Freud ja Ulysses Grant. Mitu aastakümmet sisaldas kokaiini ka Coca-Cola.

Kokaiini eraldas esimest korda 1855 saksa keemik Friedrich Gaedcke. Ta nimetas selle erütroksülliiniks. Isolatsiooniprotsessi lihtsustas Albert Niemann.

Kliinilised mõjud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kokaiini kliinilised mõjud võib tinglikult jagada kahte rühma: tsentraalseteks ja perifeerseteks. Vastavalt jagatakse kahte rühma ka kokaiini tarvitamise tüsistused.[1]

Kokaiini tsentraalseid mõjusid tekitab virgatsainete vahetus peaajus. Nende hulka kuuluvad emotsionaalne tõus kuni eufooriani, energia juurdevoolu tunne, mõttetegevuse kiirenemine, unevajaduse vähenemine ja ärkvelolekuaja pikenemine, isu vähenemine ja füüsilise taluvusvõime suurenemine.[1]

Kokaiini perifeerseid mõjusid tekitab virgatsainete vahetus piirdenärvisüsteemis. Nende hulka kuuluvad südamepekslemine, hingeldamine, arteriaalse vererõhu ja kehatemperatuuri tõus, higistamine ning pupillide laienemine.[1]

Pärast kokaiini korduvat tarvitamist virgatsainete vahetus dekompenseerub ja organism ei saa enam narkootikumi puudumisel adekvaatselt töötada. Seda nimetatakse kokainismiks. Ilmnevad unehäired ja unetus, peavalu, iiveldus, kiire väsimine, mälu ja tähelepanuvõime nõrgenemine, nohu, sagedane ninaverejooks, võimalik on isegi ninavaheseina kärbumine, lihaste tahtmatud kokkutõmbed eriti sõrmedel kuni krampideni, ärrituvus ja agressiivne käitumine, värisemine, epilepsiahood, depressioon, psühhoosid, eriti paranoia ja luulud, kompimis-, nägemis- ja kuulmishallutsinatsioonid, hingamisraskused, tserebraalne insult, südame arütmia, stenokardia ja müokardiinfarkt ning kalduvus enesetapule.[1]

Hallutsinatsioonidest on väga iseloomulik tunne, et naha all ronivad putukad. Seetõttu võib kokainisti kehal olla haavu ja sisselõikeid, mis on tehtud katsete käigus sellest tundest vabaneda.[1]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 N. Vesselovskaja, A. Kovalenko. "Свойства, Действие, Фармакокинетика, Метаболизм. Пособие для работников наркологических больниц, наркодиспанцеров, химико-токсилогических и судебно-химических лабораторий". Moskva, Triada 2000, lk. 78–82