Peavalu

Allikas: Vikipeedia
Throbbing migraine headache.gif

Peavalu on valu peapiirkonnas.

Levimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Igasuguse peavalu, sealhulgas migreeni ja pingetüüpi peavalu, levimust hinnatakse kuni 93%-ni, peavalu esineb 8–69%-l meestel ja 25–99%-l naistel. Pingetüüpi peavalude levimus suureneb koos vanusega, migreenil seevastu seos vanusega puudub. Kuni 7-aastastest lastest on umbes 40% kaevanud peavalu üle. Neist 4%-l on olnud korduvaid tõsiseid peavalusid ning 2,5%-l on diagnoositud migreen. 15 aasta vanustest lastest oli neljast lapsest kolm oma elu jooksul peavalu kogenud ning neist 20%-l oli esinenud intensiivseid peavalusid. Lastel esinevad sageli pingepeavalud [1]. Läbiviidud küsitlusuuringu käigus selgus, et üle 65-aastastest inimestest on 1% möödunud aasta jooksul kogenud tõsist peavalu. Neist 18% olid mehed ja 29% naised [2].

Klassifikatsioon ja sümptomid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Migreen[muuda | redigeeri lähteteksti]

Migreen on üks kroonilise peavalu alaliike, mille all kannatab mitme uuringu andmetel umbes 10% elanikkonnast. Eriti sageli kannatavad migreenihoogude all naised.

Migreeni teket võivad provotseerida ere vilkuv valgus, magamatus, alkohol, stress, söömata olek, ärritavad lõhnad, ilmamuutused, hormonaalsed põhjused (nt menstruatsioon). Migreenile on iseloomulik ühepoolne pulseeriv mõõdukalt tugev kuni raske peavalu, mis sageli ägeneb füüsilisel koormusel ja kaob magades. Sageli kaasnevad iiveldus või oksendamine, fotofoobia ja fonofoobia. Migreenile võivad eelneda või kaasneda aurad. Kõige sagedamini esinevad nägemishäired, virvendusskotoomid ning valgusesähvatused[3]. Migreen esineb peavaluhoogudena, mis võivad kesta mõnest tunnist mitme päevani. Küllalt sageli võib valu olla väga tugeva ja piinava iseloomuga, mis pärsib täielikult igapäevase tegevuse. Samuti täheldavad paljud patsiendid, et väiksemgi müra või päevavalgus (ka ere valgus) muutub hoo ajal väljakannatamatuks.

Migreeni alaliigid on auraga (klassikaline, komplitseeritud, oftalmiline, hemiparesteesiatega, hemipleegiaga või afaasiaga) migreen, ilma aurata (tavaline) migreen, oftalmopleegiline (enamasti täielik okulomotoorne paralüüs) migreen, reetina migreen, basilaarne migreen ja lapseea perioodilised sündroomid (migreeni ekvivalendid), millega kaasnevad ägedad segasusseisundid, beniigne asendivertiigo, tsüklilised oksendamised, nn Imedemaa Alice'i sündroom, paroksüsmaalsed jalavalud ja alterneeruvad lapseea hemipleegiad. Mõnikord võib migreen esineda ilma peavaluta, ainult aurana, sel juhul on vajalikud uuringud intrakraniaalse protsessi välistamiseks.

Kobarpeavalu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Meeste ja naiste suhe on kobarpeavalu puhul 4,5–6,7 : 1-le meeste kasuks. Haigus võib esineda põhimõtteliselt igas vanuses, kuid siiski sagedamini 20-ndate eluaastate lõpul. Kobarpeavalu valdav põhitunnus on valude perioodiline esinemine, kusjuures keskmine kobarvalu periood kestab 2–3 kuud, kordudes valdavalt ühe või kahe aasta tagant. Enam kui pooltel patsientidest on peavalud öised ning paljudel patsientidel esineb ööpäevane tsükliline rütm. Sageli on esilekutsuv faktor alkohol. Kobarpeavalud võivad olla episoodilised või kroonilised. Aurat ei esine. Valu jõuab kõrgpunkti valdavalt 10–15 minutiga ja kestab üldiselt 45 minutit kuni 1 tund, esinedes 1–3 korda päevas[4]. Valu lokaliseerub tavaliselt kolmiknärvi alale, on piinav, läbitungiv ning mittepulseeriv. Kobarpeavaludega kaasnevad sageli konjunktiivi injektsioon, pisaravoolus, ninakinnisus, rinorröa, otsmiku ja näo higistamine, mioos, ptoos ja silmalaugude turse. Kobarpeavalude sümptomaatiline ravi seisneb ergotamiini manustamises ja võimaluste korral nt 100%-lise hapniku inhaleerimises – see toimib väga efektiivselt. Profülaktiliseks raviks on kasutatud liitiumi, mille toime teatakse olevat alla nädala, kaltsiumkanalite blokaatoreid, metüsergiidi ja ergotamiini. Episoodiliste kobarpeavalude korral on soovitatud hoo ajal hapnikravi, profülaktilise ravina on oma efektiivsust tõestanud ergotamiini ja verapamiili kombineerimine. Ergotamiini kasutamine on näidustatud ravile raskesti alluvate haigusjuhtude korral [5].

Krooniline paroksüsmaalne hemikraania[muuda | redigeeri lähteteksti]

See on kobarpeavalu eritüüp, mille korral esineb raske ühepoolne supraorbitaalne või orbitaalne valu. Valu lokaliseerub alati samale poole, võib olla küllalt intensiivne. Peavalu kestab kuni 10 minutit, sageli kordudes päeva jooksul 10–15 korda. Kaasuvad sümptomid on samad, mis kobarpeavalude puhul[6].

Pingepeavalu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pingepeavalu on küllalt sageli esinev peavalu vorm. Pingepeavalusid esineb sageli lastel [7]. Valu on sümptomitelt episoodiline, kuid võib muutuda krooniliseks. Peavalud on iseloomult difuussed, mõlemapoolsed, "suruvad ja pingutavad", raskusastmelt kerged kuni mõõdukad. Valu esineb valdavalt kaela- ning kuklapiirkonnas. Vahel võib esineda ka fotofoobiat, fonofoobiat või kerget iiveldust. Oksendamine ei ole kroonilisele pingepeavalule iseloomulik.

Ravimindutseeritud peavalu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kui inimene tarvitab sümptomaatilistel eesmärkidel sageli suurtes annustes valuvaigisteid, võib selline olukord soodustada peavalude arengut.

Ravimindutseeritud peavalu jaguneb kahte liiki: valuvaigistitega seotud peavalu ja ergotamiiniga seotud peavalu. Valu on rütmiline, püsib terve või peaaegu terve päeva, kusjuures ainus leevendaja on regulaarne valuvaigistite manustamine. Keeruline on ravimindutseeritud peavalude eristamine primaarsetest peavaludest nagu pingepeavalud ja migreen, sest mõnel migreenihaigel võivad tüüpilised hood puududa. Kaasnevad sümptomid on asteenia, iiveldus, rahutus, kergesti ärritumine, mäluhäired, keskendumisraskused, käitumishäired, unehäired ja tekkiv tolerants sümptomaatiliste ravimite suhtes. Pärast esialgset võõrutusperioodi eelmainitud sümptomid kaovad ning ühtlasi väheneb peavalude raskus ja sagedus. Igapäevane sümptomaatiliste ravimite kasutamine suurtes annustes nullib samal ajal kasutatavate profülaktiliste ravimite toime.

Ravimid, mida kasutatakase südame isheemiatõve korral stenokardiahoogude kupeerimiseks (nt ISDN, ISMN jt), võivad peavalude esinemist indutseerida, seda eriti ravi alustamise esimestel kuudel, kuna nitropreparaadid laiendavad veresooni ka pea piirkonnas[8]. See on sageliesinev kõrvaltoime. Ravimi pikemaajalisel kasutamisel see sümptom tavaliselt kaob. Kui sümptomid püsivad, tasub kaaluda nitropreparaadi väljavahetamist.

Teiste seisunditega seotud peavalu[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Peavalu võib olla lokaalse peapiirkonna haiguse (riniit, sinusiit, otiit, hambahaigused), lülisamba ülemise kaelaosa haiguse või süsteemse haiguse sümptom.
  • sinusiidi korral on peavalu valdavalt frontaalse lokalisatsiooniga ja süveneb ette kummardudes. Sfenoidaalsinusiidi korral lokaliseerub valu silmade vahel või on nn "peast kaela kiirguv valu"[9].
  • Ajukasvajaga kaasnev peavalu ei ole alati lokaliseeritav ja simuleerib sageli pingepeavalu või migreeni. Pealegi pole ajukasvaja korral peavalu sageli esmasümptom, vaid tekib valdavalt haiguse arengu lõppstaadiumites.
  • Hüpertensioonipeavalu on enamasti kõige intensiivsem hommikul ärgates. Inimene on disponeeritud rohkem peavalule kui lisaks kõrgenenud süstoolse vererõhu väärtustele, esineb kõrgenenud diastoolne vererõhk, sagedamini väärtustes Pd = 120 mmHg ja sellest kõrgem[10]. Samas peaks arvestama suhteliselt harva esineva feokromotsütoomi esinemisvõimalusega.
  • Hüpertooniliste kriiside korral on peavalu üks sümptome, millega tuleb arvestada. Sellisel juhul esinevad tavaliselt ka neuroloogilised sümptomid, nt virvendus silme ees. Objektiivselt sedastatavad väga kõrged vererõhuväärtused. Sellisel juhul on oluline adekvaatne ja kiire medikamentoosne hüpertoonilise kriisi kupeerimine, arvestades ka patsiendi hüpertensiooni raskusastet ning eelnevalt määratud ravi.
  • Neuralgia (nt atüüpiline näoneuralgia, trigeminusneuralgia) sümptomid on hootised sähvivad valud kolmiknärvi haru innervatsioonialal, esineb ka valuvabasid perioode. Valu saab indutseerida trigertsoonide puudutamisel. Sageli vallandab valuhoo söömine. Püsivaid neuroloogilisi sümptome pole. Glossofarüngeaalneuralgia (9. kraniaalnärvis) on sümptomitelt sageli sarnane trigeminusneuralgiale, kuid valu võib projekteeruda ka tonsillaarregiooni ja keele tagumisele kolmandikule. Haigushoo võivad vallandada rääkimine, mälumine, naermine, köhimine. Haigus esineb valdavalt üle 40 aasta vanustel inimestel[11].
  • Gripi korral esineb peavalu, teised sümptomid on lihas- ja liigesevalud, kõrgenenud kehatemperatuur, nõrkus.
  • Herpesinfektsioonist tingitud valu, nt HSV1 viirus, on valdavalt unilateraalne (vajab sõltuvalt haigusastmest adekvaatset lokaalset ning vajadusel süsteemset ravi).
  • Transitoorsed isheemilised atakid (TIA) võivad anda kuni 24 tundi püsivat peavalu (vajalik on isheemia põhjuse selgitamine veresoontekirurgi poolt).

Peavaluravi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Selles artiklis tutvustatakse ravimit või ravimeetodit, kuid kirjutatu pole arstlik nõuanne ning selle lugemine ei asenda arsti konsultatsiooni. Vikipeedia ei vastuta iseravimise tagajärgede eest.

Peavaluravis eristatakse kolme süstemaatilise lähenemise komponenti: 1) psühholoogiline, 2) füüsiline, 3) farmakoloogiline lähenemine.

Psühholoogiline ravi[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Psühholoogiline ravi seisneb nõustamises, rahustamises, stressi maandamises, relaksatsioonteraapias, sobiva bioloogilise tagasiside kujundamises.
  • Füüsiline ravi hõlmab peavalusid soodustavate faktorite, sealhulgas dieedi, hormonaalsete kõrvalekallete ja stressi väljaselgitamist konkreetset juhtu silmas pidades. Lõdvestatakse ja venitatakse kaela- ja õlalihaseid, määratakse füsioteraapia ja/või kodused harjutused.
  • Soovituslikult peaks patsient pidama peavalukalendrit, kuhu ta paneb kirja peavalu sageduse, raskuse, kestuse, kasutatud ravimite nimed ja toime ning esilekutsuvad faktorid.

Farmakoloogiline ravi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Farmakoloogiline ravi jaguneb kaheks:

  • sümptomaatiliseks,
  • profülaktiliseks.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Geeald. S. Golden, "Comprehensive.Pediatrics" , Toronto, 1992, lk 923
  2. Ziegler et al."Oxford Textbook of geriatric medicine"J.Grimley Evans and T.Franklin.Williams, Oxford, 1992
  3. Parveen Kumar,Michae Clark "Clinical Medicine a Textbook for medical Students and Doctors", 3-ed., London, 1994, lk 935
  4. "Neuroloogia.taskuraamat", Medicina, 1997, lk 288
  5. William Skach,Charles L.Daley,Christopher E. Forsmark,"Handbook of Medical Tratment",18-ed, Chicago, 1999, lk 463
  6. Walter G.Bradley et al.,"Neurology in Clinical Practice",vol2, Oxford, 1996, lk 1710
  7. Walter G.Bradley et al, "Neurology in Clinical Practice, vol 2, Oxford, 1996, lk 1718
  8. Pharmaca Estica 1999 lk. 489
  9. J.H.Stein,"Internal Medicine"4-ed,lk.2179,New-York,1993) (Ian R.McWhinney,"A Textbook of Family Medicine",2-ed., Oxford, 1997, lk 287
  10. J.H.Stein,"Internal Medicine"4-ed,lk.2183, New-York, 1993
  11. Walter et al. "Neurology in Clinical Practice",2-ed.,vol 2, Oxford, 1996, lk 1176
  12. "Sünnitusabi ja Günekoloogia", Medicina, 1997, lk 112