Psühhoos

Allikas: Vikipeedia

Psühhoos on psüühikahäire, mille tunnuseks on häiritud tegelikkuse (objektiivse reaalsuse) tunnetus. Tegelikkuse tunnetuse häire aluseks on häired tajumises ja mõtlemises: hallutsinatsioonid, luulud.

  • Haige näeb inimesi (hallutsinatsioon), keda tegelikult ei ole, kuid ta kujundab oma käitumise selle järgi, mida tema näeb. Kui kujutluses ähvardatakse teda, siis tajub ta seda reaalse ohuna.
  • Haige võib olla veendunud (luul), et näiteks naaberkorteris sepitsetakse tema tapmist ja sel juhul elab ta elab reaalses tajutus hirmus.

Kuna psühhootiline inimene kujundab oma käitumise irreaalsete stiimulite põhjal, siis sellises seisundis viibinuna on ta piiratud teovõimega.

Kõige tüüpilisemad psühhoosid on skisofreenia ja alkoholpsühhoos.

Esmase psühhoosi teke[muuda | redigeeri lähteteksti]

Oma haiguse tekkelugu meenutada on keeruline. Enne sümptomite algust tundsin ma lihtsalt, et ei saa endaga hästi hakkama – mul oli just lõppenud suhe ja tahtsin seda millegagi asendada. Kolisin Birminghami, et edasi õppima minna. 1992. aasta oktoobris elasin ma üksi ja olin Warwick’i linnanõukogus praktikal. Sel ajal hakkasin kindlalt uskuma, et raadio DJ’d suhtlevad otse minuga. Ajapikku muutusid need DJ’d minu jaoks väga tähtsaks aga hoidsin seda arusaama enda jaooks salajas – uskusin, et mul on DJ’dega oma salajane suhe ja misiganes ma ka ei teeks, siis nemad armastavad mind ikka. Tasapisi hakkas mulle tunduma, et inimesed loevad mu mõtteid. Ühel päeval praktikal olles kogesin ma füüsilisi hallutsionatsioone – mulle tundus, et mu aju sõna otseses mõttes voolab mul tükkidena kõrvust välja. Hakkasin oma kolleegide ees nutma ja kui nad mu käsivärt katsusid, et mind rahustada, oli see tulikuum. Samal päeval sain ma töölt varem koju minna – õhtul kodus nägin esimest korda, kuidas DJ konkreetselt raadiokastist välja ronis – jooksin tänavale ja karjusin. Kui mu naaber mulle politsei kutsus, olin ma kindel, et tema sees on kurat ja hakkasin teda taguma.

-Sophie lugu


Psühhootiliste sümptomite all mõeldakse häiritust, mis võib olla seotud mõttetegevuse ja rääkimise, sensoorse taju, emotsioonide reguleerimise ja/või käitumisega. Paljud psühhootiliste sümptomite all kannatajad võivad langeda allakäigu keerisesse (downward drift) – põhjuseks see, et eelnimetatud häired segavad nende igapäeva elu ja sotsiaalset hakkamasaamist nii suurel määral, et nende elu kvaliteet kannatab. Sophie lugu algas stressirikka elusündmusega, millele järgnes katastrofeeriv mõtlemine, et ta ei saa millegagi hakkama, sellele järgnes luulu teke (DJ’d räägivad temaga ja teised suudavad ta mõtteid lugeda) ja ta kujutas ette, et omab üliloomulikke võimeid. Ajapikku hakkas ta kogema ka sensoorseid hallutsinatsioone – Sophie lugu lõppes sellega, et ta muutus sotsiaalselt oskamatuks ja kaotas palju oma produktiivsust ja motivatsiooni.

Paljude psühhootiliste sümptomite olemasolu võib viia skisofreenia diagnoosini. DSM-IV järgi eisneb skisofreenia puhul kognitiivseid ja emotsionaalseid düsfunktsioone (taju eksimused, eksimused järelduste tegemisel, keeles ja kommunikatsioonis, käitumise jälgimises, afektis, soravuses, mõtte ja kõne produktiivsuses ja tähelepanu häirena).

Psühhootilised sümptomid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Taju ja reaalsuse moonutus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sellised aistingud võivad klassikaliselt patsientides tekitada hirmu (ning ärevust ja segadust)

  • Hallutsinatsioonid (väga levinud on häälte kuulmine) ja ilussioonid (sensoorne stiimul on tõepoolest olemas, aga patsient tõlgendab seda moonutatult)
  • Luulud (valearusaamad – näit Sophie arusaam, et DJ’d suhtlevad temaga. Suur osa, 1/3 skisofreeniat põdevatest inimestest, usub, et neid jälitatakse, petetakse vms paranoilised hirmud)

Desorganiseeritud kõne ja mõtteprotsess[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Sõnasalat. Tihtipeale võib skisofreeniat põdeva inimesega vesteldes tunduda, et sõnad ja laused ei ole omavahel praktiliselt seotud. Sõnasalat võib olla ka kergelt assotseeritud (loose association) või natuke rööbastelt maha jooksev (derailment) – näit kui küsida patsiendilt: “Mis värvi su kleit on”, võib ta vastata “Punane…. Jõuluvana… sõidab taeva all … jumal”.
  • Neologismid. Vahel leiutavad patsiendid uusi sõnu (sniggeration – a giggle (itsitamine) or sniggering (kihistamine)).
  • Riimuv kõne. “What colour is your dress” – “Red.. like a bed” – “why is it like a bed” – “because its dead” – “why is like a bed like being dead” – “I dunno.. maybe its med?” – “what’s a med?” – “A bled”.

Motoorse käitumise häired[muuda | redigeeri lähteteksti]

Selliseid häireid näeb pigem väga rasketel juhtudel või krooniliste psühhoosiga patsientidel

  • Stereotüüpsus. Käitumise ja eesmärgipärasuse kontroll on vähenenud – need patsiendid kordavad samu, lihtsaid liigutusi üha uuesti ja uuesti (hõõruvad, kõnnivad vms)
  • Katatoonia. Psühhoosi väga raskel juhul võib inimene muutuda liikumatuks nagu kuju.

Skisofreeniat hakati kiiresti pidama isiksuse lõhestumiseks (anekdoot: Psühhiaatriahaigla ekskursiooni käigus seletab õde “Siin on meie skisofreenia osakond. Kaks tuba patsiendi peale”) – üks esimesi skisofreenia uurijaid, Sveitsi psühhiaater Eugen Bleuler (1908) aga väitis, et isiksusi on ikkagi üks, mitmeks “lõhenevad” hoopis inimese erinevad psühholoogilised funktsioonid.

Psühhootiliste sümptomite kulg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Harilikult kujunevad psühhootilised sümptomid hästi defineeritavate (3) staadiumi kaupa.

Prodromaalne (ettenägev) staadium[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suur osa psühhootiliste sümptomitega patsiente näitab esimesi märke hilises teismeeas/varases täiskasvanu eas (WHO andmeil – 51% algas skisofreenia 15-25 e.a; 80% 15-35 e.a). Prodromaalne staadium kestab u 5 aastat – tasapisi hakatakse irduma normaalsest funktsioneerimisest ja sotsiaalsetest suhetest, emotsioonid muutuvad pinnapealseks või sobimatuteks, isiklik- või kooli/karjääri edu kannatab. Arvatakse, et skisofreenia võib avalduda just sellises inimese eluea mõttes kriitilises perioodis kuna just muutuste ja stressi käigus tulevad skisofreenia bioloogilised mehanismid esile (70% inimesest kes esimese psühhoosi hoo on saanud ütlevad, et kogesid viimase 3 nädala jooksul mingit stressirohket elusündmust).

Aktiivne staadium[muuda | redigeeri lähteteksti]

Selles perioodis hakkavad inimesel ilmnema mitmesugused psühhoosi sümptomid (hallutsinatsioonid, luulud jne).

Residuaalne (allesjääv) staadium[muuda | redigeeri lähteteksti]

Harilikult paranetakse aktiivsest staadiumist järgemööda, aga paljud skisofreeniat põdevad inimesed jäävad mingeid sümptomeid siiski kogema (näiteks kindlad hallutsionatsioonid teatud olukordades – “pilved” ärevas olukorras vms), sagedasemalt jäävad alles negatiivsed sümptomid (lame meeoleolu). Uuringud on näidanud, et peale psühhoosist paranemist 28% skisofreenia haigetest tervenevad tagasi normaalsesse seisundisse (remit); 22% inimestest jäävad mingid positiivsed sümptomid kestma; 50% inimesi jäävad aktiivse ja residuaalse staadiumi vahele liikuma.

Skisofreenia puhul on normaalne nähtus tagasilangus (relapse) – peale esimesest psühhoosi episoodist paranemist kogeb järgneva 5 aasta jooksul 81% patsientidest tagasilangust. Peamisteks põhjusteks võib olla

  • stressirikas elusündmus või naasemine stressirikkasse pere keskkonda (peale haiglas veedetud aega)
  • ravimite võtmisest mitte kinnipidamine (40-50% haigetest) – siin mängib rolli halb eneseseire, negatiivsed hoiakud ravi suhtes, ei ole teiste haiguste ravikuuridest ka kinni pidanud, ebaadekvaatne haiglast väljalaskmine või edasise hoolduse planeerimine, halb terapeutiline suhe).


Kasutatud kirjandust[muuda | redigeeri lähteteksti]

Experiencing Psychosis – Schizophrenia and its Symptoms Davey. G. Psychopathology. Research, Assessment and Treatment in Clinical Psychology. 2010

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]