Raadio Ringhääling
Raadio Ringhääling oli 1. novembril 1924[1] asutatud osaühisus, mille eesmärgiks oli raadioringhäälingu arendamine Eestis. O/ü Raadio Ringhääling riigistati 1. juulil 1934. Selle tegevust jätkas Riigi Ringhääling.[2] Raadio Ringhääling on tänapäevase Eesti Rahvusringhäälingu eelkäija.
Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]
Oletatavasti oli üks esimesi raadiovastuvõtja ehitajaid Eestis Järvamaa telegraafitehnik F. Viedenbaum, kes oli saanud raadiokogemusi esimeses maailmasõjas, kus ta juhtis ühe suurema sõjaväeosa raadiojaama tööd. Viedenbaum katsetas oma aparaati esimest korda 1920. aasta veebruaris. See oli ehitatud Telefunkeni firmalt tellitud osadest. Esimesed välismaised vastuvõtjad jõudsid Eestisse 1922. aasta lõpus.[3]
Raadiojaama asutamise mõte tekkis 1924. aastal kahel sõbral – kooliõpetajast riigikogu liikmel Aleksander Tammel ja raamatupidajal Hans Oll-Reinsonil, kui nad vaimustusid kaubandus-tööstuskoja näitusel nähtud raadiovastuvõtjast ning ostsid ühe kaasa.[4]
Esimesed katsesaated[muuda | muuda lähteteksti]
Ringhäälingu katsed algasid Eestis juba 16. jaanuaril 1924, kui Tallinna ja Saksa raadiojaama Königs Wusterhauseni vahel tehti kõneproov. Selleks kasutati Haapsalu saatjat. Kuna kõneproovi kuuldavuse kohta puudub informatsioon, siis peetakse katsesaadete ametlikuks alguseks Eestis 11. maid 1924. Sel päeval anti Haapsalust edasi Läänemaa Ühisgümnaasiumi õpilaste segakoori kontsert. Katsesaade läks eetrisse kell 9.35 hommikul ja seda kuuldi lainepikkusel 2500 m (raadiosagedusel 119,9 kHz) Tallinnas, Pärnus, Vändras ja valvetehniku jutu järgi isegi naaberriikides.[5]
Haapsalust edastati katsesaateid nii 1924. kui ka 1925. aastal. Et aga Haapsalu raadiojaam oli õigupoolest telegraafikeskus, kus puudusid ringhäälingule vajalikud tehnilised vahendid, kolisid katsesaated peagi Tallinna.[5]
Eestikeelse raadio sünd[muuda | muuda lähteteksti]
Ettevalmistused[muuda | muuda lähteteksti]
Esialgu oli kavas Raadio Ringhäälingu saatejaam avada 13. detsembril 1926.[6] Saatejaama detailid jõudsid Tallinna mereteed pidi juba oktoobris.[7]
Tallinna raadiosaatejaama lainepikkus oli 285,7 m (raadiosagedus 1049,3 kHz) ja võimsus 2,2 kW (võrdluseks ‒ Riia saatejaama võimsus oli 1,05 kW ja Helsingi saatejaama võimsus oli 0,5 kW). Tallinna saatejaama suur võimsus võimaldas seda hästi kuulata Pariisis ja Londonis.[6]
Esmaülekandeks oli Eestis paigaldatud umbes 2000 raadioaparaati (ligikaudne raadioabonentide arv).[8] Tollal kehtinud korra järgi tuli kõik raadioaparaadid kontrollida riiklikus proovikojas. Aparaadi kontroll maksis 500 marka.[7] Raadiomaks aastaks oli 1926. aastal 1800 marka,[9] Raadioaparaatide hinnad algasid 13 000 margast.[6] Abonentmaksust olid vabastatud koolide, sõjaväeosade, posti- ja politseiasutuste aparaadid.[10]
Esimene eetripäev[muuda | muuda lähteteksti]
Saatejaama tegelik avamine toimus aga 18. detsembril 1926 kell 19.00. Esimestena kõnelesid raadio teel haridusminister Jaan Lattik ja teedeministri abi Karl Jürgenson. Kõnedele järgnesid muusikalised vahepalad. Ülekannet olevat olnud kuulda Tallinnas, kuid mujal Eestis oli leviga probleeme.[8]
Näiteks Lõve raamatukogu seltsis toimus sel päeval kontrollkuulamine, mida tuli jälgima "kaunis palju" rahvast. Seltsil oli 4-lambine raadiovastuvõtja. Õhtu kavas oli Eesti ja teiste Euroopa saatejaamade kuulamine. Õnnetuseks äpardus Eesti ringhäälingu kuulamine täiesti.[11]
Ruumid ja meeskond[muuda | muuda lähteteksti]
Esimesed saated valmisid Tallinnas aadressil Pikk 43 asuvas üürikorteris, kus oli neli ruumi. Suurimas stuudios oli pinda 55 m2 ja selles toas asusid klaver ja tolle aja kohta moodne Reiszi marmorplokk-mikrofon, mida "andis kahe käega tõsta". Koplis asuva saatjaga peeti ühendust tavalise telefoniga.[12]
1927. aasta sügisel koliti Estoniasse, kuhu jäädi 17 aastaks. 1944. aasta märtsipommitamise ajal hävis teatrihoone koos ringhäälingu stuudiote, fonoteegi ja arhiividega.[13]
Saatekava[muuda | muuda lähteteksti]
Esialgu oli saatepäeva pikkuseks kavandatud kolm tundi. Raadio Ringhäälingu saateid plaaniti edasi anda õhtuti kell 18.00–21.00. Saatepäeva alguses pidid kõlama börsiteated, turuhinnad ja ilmateade. Neile järgnesid päevauudised ja kõne. Kõnelejateks kavatseti paluda kõiki "enam-vähem tuntud" avaliku elu tegelasi, aastas umbes 365 kõnelejat. Kõnele pidi järgnema orkestrimuusika ja sooloesinemised. Selleks oli kavas sõlmida leping Eesti parimate solistidega ja võtta ametisse esmalt trio, hiljem aga salongiorkester. Samuti oli võimalik kuulda Estonia teatri ja Kaarli kiriku ettekandeid.[6]
Raadio areng 1926–1934[muuda | muuda lähteteksti]
Rahulolematus levi ja saatekavaga[muuda | muuda lähteteksti]
Raadio Ringhäälingu suurimaks väljakutseks läbi selle ajaloo oli halb levi. Paljud neist, kes maksid suhteliselt kallist aastamaksu, ei olnud rahul heli kvaliteediga. Rahulolematus kasvanud nii suureks, et mitmed raadioklubid ja -seltsid ähvardasid streigiga.
Nii teatas 1932. aasta 10. veebruari Postimees, et kõrge raadio abonentmaks ja saatejaama halb kuuldavus on "Iisaku raadioharrastajate peres kutsunud esile palju nurinat". Paljud senised raadiokuulajad olid oma antennid maha võtnud ning asusid ootama abonentmaksu alandamist ja saatejaama levi parandamist. Ka ei rahuldanud kuulajaid raadiojaama saatekava.[14]
Paar päeva hiljem võis sarnase sisuga sõnumeid lugeda Elvast. Seal olevat raadiost loobunud isegi suuremate ja kallihinnaliste aparaatide omanikud, kes "lasevad aparaatidel nurgas kasutamatult seista".[15]
Kriitilistel kõnekoosolekutel, mis toimusid Pärnus,[16] Võrus,[17] Narvas[18] ja Viljandis[19] nõuti abonentmaksu alandamist poole võrra. Vastasel juhul ähvardati loobuda raadiokuulamisest.
Riik oli teadlik puudustest ja püüdis omal moel leevendada leviga seotud probleeme. Juba 1930. aasta suvel oli teedeminister kehtestanud määruse, mis keelas Tallinnas ja Tartus raadio ringhäälingu saatejaamade ümbruses kahe kilomeetri raadiuses püstitada ehitisi ja panna üles aparaate, mis võisid segada raadiojaamade korralikku tegevust. Eraldi juhiti tähelepanu arstidele, kes pidid elektrilised sisseseaded varustama "vastavate abinõudega", et need ei segaks raadio levi.[20]
"Salajased" saatejaamad[muuda | muuda lähteteksti]
Üks esimesi teateid raadiopiraatidest Eestis pärineb 1932. aasta algusest. Siis teatas Postimees, et Võrus töötab salajane saatejaam "Pliuhkami ringhääling", mis edastab saateid peamiselt pühapäeviti kella 16–18 vahel. Saated kostvat isegi 50–60 km kaugusele. "Võrreldes Tartu ja Tallinna saatejaamu Võru oma salajase saatejaamaga, on viimane märksa selgemalt kuulda," teatas Postimees 12. märtsil 1932.[21]
1933. aasta algusest on teada salajasest ringhäälingust Kapa-Kohila, mis töötas pühapäeviti ja andis edasi "labasusi sisaldavaid ülekandeid". Kapa-Kohila oli kuuldav lühilainel ja asus üsna lähedal Krakovi saatejaama lainepikkusele.[22]
Tartus tegutses "salajane" amatöörraadiojaam Eksperimentaal, mis olevat vahendanud grammofonimuusikat ja tsitaate Postimehest. Ringhäälingu muusikaline osa oli hästi kuuldav, kuid sõnaline osa kostis nõrgalt. Raadiojaam töötas lühilainel Viini lainepikkuse lähedal.[23]
Esimesed autoraadiod[muuda | muuda lähteteksti]
1933. aasta suvel asuti raadioaparaate seadistama sõiduautodele.[24] Autoraadio võis valmistada ja paigaldada oma sõidukile igaüks, kes oli selleks enesele patendiameti loa hankinud. Autodele raadiovastuvõtja seadmise kohta tuli võtta linnavalitsuselt sellekohane luba. "Kuna asi on veel uudne kogu Eestile, siis tuleb linnavalitsusel küsimust põhjalikult kaaluda. Eriti tuleb kaaluda, kas raadio kuidagi segavalt juhtimisele mõjub," kirjutas Postimees 30. juulil 1933.
Esimeses järjekorras asuti raadioaparaate paigaldama linnaautodesse. Maale jõudsid need mõnevõrra hiljem. Arvatakse, et üks esimesi, kes tõi autoraadio maale, oli Anton Lepp Pedjal.[25]
Televisioonisaatja hankimise küsimus[muuda | muuda lähteteksti]
1933. aastal oli küsimuse all kaugenägemise saatejaama muretsemine, kuid kuna see ala oli alles algastmel ja vähe kasutajaid, siis küsimust põhjalikumalt ei arutatud.[26]
Raadio Ringhäälingu riigistamine[muuda | muuda lähteteksti]
Esimesed mõtted osaühisuse Raadio Ringhääling riigistamisest käidi välja juba 1920. aastate lõpus.[10] 1929. aastal pöördus o/ü Raadio Ringhääling valitsuse poole ettepanekuga, et riik asuks ringhäälingu osanikuks. Riigipoolse osalusega soovis ettevõte hankida täiendavaid vahendeid uute arenduste jaoks. Ettepanek jäi esialgu valitsuse poolt suurema tähelepanuta.[27]
Meelemuutus saabus 1930. aasta kevadel, kui teedeministeerium asus pidama läbirääkimisi o/ü Raadio Ringhäälinguga selle ümberkorraldamiseks. Riigi eesmärk oli saada ettevõttes enda kätte enamusosalus.[10] Enamusomanikuna saanuks riik endale osaühisuse juhatuses kaks kohta ja õiguse nimetada oma esindajaid ka teistele vabanevatele juhatuse liikmete kohtadele. Ringhäälingu eelarve pidanuks kavade kohaselt kinnitama teedeminister, mis oleks "andnud valitsuse kätte veel suure võimaluse ringhäälingu tegelikuks juhtimiseks.[27]
1930. aasta septembri keskpaigas arutati riigi osalust ringhäälinguettevõttes valitsuse koosolekul. Lõplikku otsust ei tehtud. Küll aga moodustati ministritevaheline komisjon, kes asus uurima osalise riigistamise võimalusi.[28]
Ministritevaheline komisjon kogunes 24. septembril 1930 ja andis põhimõttelise nõusoleku enamusosaluse omandamiseks Raadio Ringhäälingus. Samas esitas komisjon rea eritingimusi ringhäälingu juhatusele.[29]
Oluliseks sammuks riigiraadio kujunemisel oli uue programmikomitee ametisse nimetamine 24. oktoobril 1930. Lisaks paljude organisatsioonide esindajatele nimetati komiteesse teede-, haridus- ja sotsiaal-, sise- ja kohtuministeeriumi esindajad.[30]
O/ü Raadio Ringhääling riigistati kontsessiooni lõppedes 1934. aastal ja nimetati ümber Riigi Ringhäälinguks.
Pärand[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti Rahvusringhääling tähistab aastapäeva 18. detsembril. Samal kuupäeval läks 1926. aastal eetrisse esimene regulaarne raadiosaade.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Eesti Raadio ajalugu Rahvusringhäälingu kodulehel. Vaadatud 01.05.2012
- ↑ Ilvi Rauna. Riigi Ringhäälingu muusikaalasest tegevusest 1930. aastate keskel.[1] Teater. Muusika. Kino, 2003/1.
- ↑ Lään, Vello. (1996) Eesti Raadio. Esimesed 70. Lk 19
- ↑ Olev Kenk (18.12.2021). "Raadio käivitasid 95 aastat tagasi Eestis erajaama loonud kaks entusiasti". ERR. Vaadatud 20.12.2021.
- ↑ 5,0 5,1 Paul Sammet: Kui telefonitoru oli mikrofoniks. Kogumikus Eesti Raadio. Esimesed 70 (koostaja Vello Lään). Lk 17 (1996)
- ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 Raadio saatejaam valmis. rubriik: Tallinna teated, Postimees, 5. detsember 1926, lk 2.
- ↑ 7,0 7,1 Raadio-aparaadid proovimisele. Postimees, 30. oktoober 1926, lk 5.
- ↑ 8,0 8,1 "Ringhääling" avatud. Postimees, 19. detsember 1926, lk 7.
- ↑ (Võrdluseks ‒ 1800 marga eest sai 1926. aastal Tartu turul osta 12 kg seapekki. Kuressaare turul maksid 1927. aastal munad 6 marka tükk ‒ abonentmaksu eest saanuks osta 300 muna.)
- ↑ 10,0 10,1 10,2 Raadiot tahetakse riigistada. Postimees, 23. juuli 1930, lk 4.
- ↑ Raadio-õhtu Lõvel. Postimees, 24. detsember 1926, lk 9.
- ↑ Schütz, Hugo (1996). Kuidas trio kasvas orkestriks. Kogumikus Eesti Raadio. Esimesed 70 (koostaja Vello Lään). Lk 27.
- ↑ Lään, Vello. (1996) Eesti Raadio. Esimesed 70. Lk 3.
- ↑ Iisaklased loobuvad raadiolõbust. Postimees, 10. veebruar 1932, lk 5.
- ↑ Elvalased võtavad antennid maha. Postimees, 13. veebruar 1932, lk 5.
- ↑ Pärnakad kuulutasid sõja "Raadioringhäälingule". Postimees, 15. märts 1932, lk 4.
- ↑ Võrus ähvardatakse raadio-streigiga. Postimees, 17. aprill 1932, lk 5.
- ↑ Narvas raadiokuulajad algavad streiki. Postimees, 1. juuni 1932, lk 1.
- ↑ Raadiokuulajad ähvardavad streigiga. Postimees, 21. juuni 1933, lk 7.
- ↑ Kaitset raadiokuulajatele. Postimees, 3. august 1930, lk 3.
- ↑ Võru Pliuhkam töötab. Postimees, 12. märts 1932.
- ↑ "Kapa-Kohila" ringhääling töötab. Postimees, 8. märts 1933, lk 5.
- ↑ Tartus töötas jälle salajane ringhääling. Postimees, 15. aprill 1933, lk 4.
- ↑ Raadio sõiduautodesse. Postimees, 30. juuli 1933, lk 4.
- ↑ Esimene raadioauto maale. Postimees, 10. august 1933, lk 7.
- ↑ Tallinn ja Tartu uuele lainele. Hommikleht, 19. detsember 1933, nr 112, lk 3.
- ↑ 27,0 27,1 Vabariigi valitsus ja ringhääling. Postimees, 17. september 1930, lk 4.
- ↑ Ringhäälingu asjad valitsuses. Postimees, 19. september 1930, lk 4.
- ↑ Raadio ringhäälingu ümber. Postimees, 26. september 1930, lk 1.
- ↑ Ringhäälingu programmikomitee määrati kindlaks. Postimees, 25. oktoober 1930, lk 3.