Heinaste

Allikas: Vikipeedia
Heinaste

läti Ainaži
eesti Heinaste

Heinaste vapp
Heinaste vapp
Heinaste lipp
Heinaste lipp

Pindala: 5 km²
Elanikke: 994 (01.01.2011)

Koordinaadid: 57° 52′ N, 24° 21′ E57.86666666666724.35koordinaadid: 57° 52′ N, 24° 21′ E
Heinaste
Heinaste Läti kaardil

Heinaste (läti Ainaži; saksa Haynasch, Hainasch) on linn Lätis Vidzemes Eesti piiri ääres Liivi lahe rannikul 116 km kaugusel Riiast. Kuulub Salatsi piirkonda. Linn piirneb Heinaste valla, Salatsi valla ja Häädemeeste vallaga.

Linna pindala on 5 km² ja elanike arv 994 (1. jaanuar 2011).

Sihtnumber on LV-4035.

Nimi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nime "Heinaste" tähenduseks peetakse 'heinatee' (Hainastee).

Lätikeelset nime on seostatud ka liivi sõnaga ainagi 'üksildane'. Seda seostatakse kunagise liivi küla üksildase paiknemisega.

Loodus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Heinaste paikneb Rannikumadalikul.

Linna lääneosas on 5 km pikkune kinnikülmuv mererand, kus merre suubub ainult Blusupīte. Heinaste ja Kuiviži vahel on 100–300 m laiune rannaniitude vöönd Randu pļavas.

Haldusajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

1869. aastast oli Heinaste alev, Volmari kreisis Liivimaa kubermangus. See sai 1920 omavalitsusüksuseks. Aastal 1926 sai Heinaste linna õigused.

2009. aastani kuulus Limbaži rajooni.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Linn on kujunenud liivlaste kaluriküla kohale. Ametlikes dokumentides on nime esmakordselt mainitud 1564 krooniomandina. Hiljem läks Heinaste Svētciemsi mõisa alla. Aastal 1800 eraldati Heinaste küla ja maa (Heinaste mõis) panditud Svētciemsi mõisast ning need läksid Mazstraupe mõisa omanike parun Meyendorffide omandusse.

19. sajandi teisel poolel oli Kurzeme ja Vidzeme külades palju odavat tööjõudu. Lähedal olid metsad, kus kasvas palju mastimände, mis andsid materjali laevaehituseks. Sellepärast arenes seal laevaehitus ja elav kaubandus.

Aastal 1864 asutas kaugsõidukapten Christian Dahl Krišjānis Valdemārsi õhutusel Heinaste merekooli, Läti esimene merekooli. Õpetus oli tasuta ning toimus läti, eesti ning hiljem ka vene keeles. 1880ndatel ja 1890ndatel lõpetas merekooli igal aastal 20–30 kaugsõidutüürimeest ja -kaptenit. Merekool töötas 50 aastat, kuni Esimese maailmasõjani.

Merekooli avamine pani aluse Heinaste majanduslikule õitsengule. Heinaste alev rajati 1869. Arendati laevaehitust. Aastatel 1900–1905 ehitati kaubasadam (Heinaste sadam), mille kaudu eksporditi Vidzemest pärit teravilja ja lina ning muid kaupu. Linna eelarvet täiendasid ka maksud laeva- ja raudteeveostelt.

Esimese maailmasõja ajal laskis Venemaa sõjavägi sadama õhku ja põletas selle, lõhkus sadama taristu ja hävitas sadamas olnud purjelaevad. Pärast sõda paigutati merekooli hoonesse sadama administratsioon ja algkool.

21. veebruaril 1919 otsustas Eesti Ajutine Valitsus Heinaste Eesti külge käivaks pidada[1]. Heinaste oli osaliselt eesti rahvastikuga asula, mis läks Eesti ja Läti vahelise piiri tõmbamisel Lätile. 1930. aastal oli Heinaste elanikest 22% eestlased.

1920ndatel ja 1930ndatel püüti sadamat taastada: taasatati muul, sadama akvatoorium puhastati vrakkidest ja süvendati, ehitati tuletorn. See õnnestus ainult osaliselt: laevad ei saanud enam sadamasse sisse sõita, kaupade ümberlaadimiseks tuli kasutada pargaseid ja puksiire. Näiteks Staicele paberivabrikule veeti niimoodi kivisütt.

Teise maailmasõja ajal põletati jälle merekool, hävitati sadam ja viljalaod. Pärast sõda sadam küll taastati, kuid endise õitsenguni ei küünditud. Sadam oli oma majanduslikku tähtsust hakanud kaotama juba Pärnu sadama rajamisega ja kitsarööpmelise Smiltene-Heinaste raudtee rajamisega 1912. aastal.

Vaatamisväärsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Heinaste peamised vaatamisväärsused on Põhjamuul, merekooli muuseum, Ainaži mõisa peahoone ja tuletõrjemuuseum.

Pilte[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]