Harilik pärn
| Harilik pärn | ||||||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
 |
||||||||||||||
| Taksonoomia | ||||||||||||||
|
||||||||||||||
| Ladinakeelne nimetus | ||||||||||||||
| Tilia cordata Mill. |
Harilik pärn ehk lõhmus ehk niinepuu (Tilia cordata) on pärnaliste sugukonda pärna perekonda kuuluv lehtpuu.
Sisukord |
Kirjeldus [muuda]
Varjutaluva, külma- ja tormikindla liigina kasvab pärn kuni 30 ja rohkemgi meetrit kõrgeks ning 1–2 m jämedaks ning elab kuni 600 aastat vanaks.
Koor on hall ja sile, vanemas eas hallikaspruun, sügavate pikirõmedega korp.
Lehed on 4–7 cm pikad, alt sinakasrohelised. Lehed on südajad, lühikese terava tipuga ja karvutud, välja arvatud mõned pruunid tutid leheroodude nurkades. Leheserv on teravsaagjas. Vahelduv leheseis.
Pärn õitseb juulis. Õisikus on 3–11 õit. Õied on kollakasvalged, mõlemasoolised ja väga hästi lõhnavad. Õitel on tugev lõhn ja nad meelitavad ligi putukaid, kes puud tolmeldavad. Õied asetsevad väheseõielistes rippuvates ebasarikates rohtsetel võrsetel.
Vili on 6–7 mm pikk ja 4 mm lai viljalihata pähklisarnane luuvili. Alguses on ta kaetud udemetega, aga küpsedes muutub siledaks. Vili on õhukese seinaga, kerajas, vaevalt märgatavate ribidega, sisaldab 1–2 seemet. Viljad valmivad oktoobris ja varisevad kogu talve jooksul.
Harilikule pärnale kõige lähedasem sugulasliik on Tilia platyphyllos (suurelehine pärn). Nad erinevad teineteisest selle poolest, et suurelehise pärna lehtede alaküljel roodude hargnemiskohtadel on valged karvad, harilikul pärnal aga roostjad karvad. Suurelehise pärna viljad selgelt märgatavate ribidega, hariliku pärna viljadel on ribid vähemmärgatavad. Nad annavad omavahel hübriide, mida nimetatakse Tilia × europaea ehk T. × vulgaris.
Lõhna tekitavad karboksüülhape farnesool, glükosiidid, saponiinid, parkained, karoteenid, askorbiinhape ja suhkrud. Lehed sisaldavad karoteene, askorbiinhapet, lima ja üle 12% süsivesikuid. Viljad sisaldavad pärast puhastamist kuni 58% rasvhappeid. Koores leidub triterpenoidi tiliadiini, mis ongi oma nime saanud pärna ladinakeelse nime järgi.
Levila ja kasvukoht [muuda]
Hariliku pärna levila on suur: Euroopas, Kaukaasias ja Siberis. Levila lõunaosas kasvab ta üksnes mägedes, aga mitte kunagi metsapiirini.
Kasutamine [muuda]
Harilik pärn on väga hea meetaim, pärnaõiemesi on maailmaturul üks hinnalisemaid. Nii maitse kui raviomaduste poolest loetakse seda sorti mett parimaks. Üks suur pärnapuu võib paarinädalase õitsemisajaga anda kuni 12 kg mett.
Pärna koore alumisest kihist saadud niint kasutati vanasti palju roguskite, mattide, nööride, köite ja viiskude valmistamiseks. Pärna niin on olnud Eesti alal üheks parimaks looduslikuks sidumisvahendiks.
Pärnaõitest tehakse ka pärnaõieteed. Sellel on üldine põletikuvastane toime ning seda kasutatakse külmetuse, palaviku, gripi, valusa kurgu, bronhiidi ja köha ravimiseks.
Noored pärnavõrsed on rikkad tärklise, suhkrute ja vitamiinide poolest. Värskeid võrseid ja pungi süüakse salatina ja isegi marineeritakse.
Harilik pärn on armastatud õue-, pargi- ja puiesteepuu. Reostunud õhku talub ta hästi ja sellepärast kasvatatakse teda palju linnades. Üks tuntumaid pärnaalleesid on Unter den Linden Berliinis.
Harilik pärn on Tšehhi ja Slovakkia rahvuspuu.
Vaata ka [muuda]
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Harilik pärn |
