Evald Okas

Allikas: Vikipeedia
Evald Okas
Sünniaeg 28. november 1915
Tallinn, Eesti
Surmaaeg 30. aprill 2011
Rahvus eestlane
Tegevusala maalikunstnik ja graafik
Kunsti õppinud Riigi Kunsttööstuskool, Riigi Kõrgem Kunstikool
Tuntud teoseid "Giovannina" (1957), "Akt linna taustal" (1957)

Evald Okas (28. november 1915 Tallinn30. aprill 2011[1]) oli eesti maalikunstnik ja graafik.

Elukäik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Üldhariduse omandas Nõmme Linna 1. Algkoolis ja Tallinna Linna Poeglaste Reaalgümnaasiumis. Õppis 1931. aastast Riigi Kunsttööstuskoolis, mille lõpetas Voldemar Melliku ja August Janseni käe all 1937. aastal dekoratiivmaalierialal. Lõpetanud kiitusega Kunsttööstuskooli, astus ta 1939. aastal Riigi Kõrgemasse Kunstikooli, kus Johannes Greenbergi juhatusel algasid süvenenud maaliõpingud. Lõpetas kooli 1941. aastal maalijana. Juba Kõrgema Kunstikooli õpilasena usaldati talle Kunsttööstuskooli aktiklassi juhendamine.[2] Tema esimesed õpilased olid Esko Lepp ja Siima Škop. Näitustel hakkas esinema juba 1930ndate lõpul, mil Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Nõukogu ostis temalt ka esimesed tööd.[3]

Mobiliseeriti 1941 Punaarmeesse ning kuulus 1942. aastast Jaroslavli eesti kunstnike kollektiivi. Jaroslavlis tutvus Okas tuntud eesti kunstnikega nagu Aino Bach ja Richard Sagrits. Jaroslavli perioodil valmis kunstnikul seeria rindejoonistusi ja maale, samuti joonistas ta kaasjaroslavlasi. Sageli pidid kunstnikud töötama paaris, Okas pandi paari Eduard Einmanniga. Nende üks ühiseid teoseid kujutas von Sassi punkrit. 1960. aastal valminud graafilist lehte “Surnud maa” on kriitikud nimetanud nõukogude sõjateemalise kunsti kõige traagilisemaks teoseks. [2]

1944. aastal kutsuti Evald Okas praegusesse Eesti Kunstiakadeemiasse. Ta töötas algul maali- ja siis aastakümneid graafikakateedris.[2] Tema õpilased on olnud Ludmilla Siim, Tõnis Vint, Peeter Ulas, Marju Mutsu, Herald Eelma, Kaisa Puustak, Marje Üksine, Naima Neidre, Enno Ootsing, Tõnu Soo, Heldur Laretei, Allex Kütt – kogu eesti graafikute paremik mitmest aastakümnest.[2] Sai 1954 Eesti Riikliku Kunstiinstituudi professoriks ning 1993 Tallinna Kunstiülikooli emeriitprofessoriks.

Oli 1963–1971 ENSV Ülemnõukogu ja 1974–1983 NSV Liidu Ülemnõukogu liige.

Nõukogude Liidu Kunstide Akadeemia akadeemiku tiitel võimaldas arvukaid välisreise aastail, mil riigipiirid olid tavakodanikule suletud: Kesk-Aasia reisidest 1940ndate lõpul kuni 1960ndatel Jaapanisse, Indiasse, Ameerika Ühendriikidesse, Kanadasse, Itaaliasse, Kreekasse, Prantsusmaale jt. Euroopa riikidesse.

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maalikunstnik Mari Roosvalti, klaasikunstnik Kai Koppeli ja arhitekti ning graafiku Jüri Okase isa. Maalikunstnik Mara Maria Ljutjuki vanaisa.

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Varajane looming koosneb suures osas portree ja aktimaalidest. II maailmasõja ajal lõi realistlikke ajaloo- ja portreemaale. Pärast sõda jätkas sõjateema käsitlemist suuremõõtmelistes kompositsioonides. Hilisematel aastakümnetel maalis meeleliselt avatud teatraalseid kompositsioone, kujutades artistlikke stseene teatri- ja muusikavaldkonnast, arhitektuuri-, tööstus- ja linnatemaatikat. [4]

1950ndate teisel poolel hakkas viljelema graafikat. Loonud üle 3000 protree ja aktimotiividega eksliibrise. Tänaseks on muutunud kättesaamatuks rariteediks tema kuivnõelasari "Reisimuljeid Itaaliast" (1961), sari "Pariis" (1962) ning Jaapani-reisist inspireeritud ofordid 1963. aastast.[4]

1970ndatest maalis meelelisi akte ning erksakoloriidilisi teatraalseid figuurikompositsioone. Ta tõi eesti maalitraditsiooni- ja graafikasse kunstiküpse meelelis-erootilise käsitluse kaasaegsest naisest, kujtuades läbi kõikide loominguperioodide nii eksootilisi naisartiste kaugetelt maadelt kui ka varjamatult erootilisi naisakte.[4] Tuntuimad teosed "Giovannina" (tušš, 1957), "Sügis ateljees" ja "Akt linna taustal" (õli, 1957).

On koos Elmar Kitse ja Richard Sagritsaga Estonia teatri laemaali autor (1947).

E. Okas on end tõestanud uuendusliku ja vabameelse meistrina juba sõjajärgsete okupatsiooniaastate ajaloo- ja sõjamaalizhanris.

Mõned Evald Okase tuntumad teosed on "Naine ja Hobune II", "Puhkav akt" ja akt "Pilved".

24. novembril 2009 esilinastus Kumu Kunstimuuseumi auditooriumis tõsielufilm „Evald Okas”, mille stsenarist on Juta Kivimäe ja režissöör Tõnu Virve.[5]

Kronoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 28. novembril 1915 sündis Tallinnas
  • 1931 – 1937 õppis Riigi Kunsttööstuskoolis
  • 1938 – 1940 õppis samas koolis maalimist
  • 1939 esimene avalik esinemine
  • 1939 – 1940 Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu liige, Riigi Kunsttööstuskooli õppejõud
  • 1942 – 1944 Jaroslvalis kunstnike kollektiivis, rindekunstnik
  • 1943 Eesti Kunstnike Liidu asutajaliige
  • 1944 Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi dekaan
  • 1954 Eesti Riikliku Kunstiinstituudi professor
  • 1993 Tallinna Kunstiülikooli emeriitprofessor
  • 1962 NSVL Kunstide Akadeemia korrespondentliige
  • 1963 Firenze Kunstiakadeemia auliige, NSVL rahvakunstnik
  • 1972 Leningradi Eksliibriste ja Graafika ühingu auliige
  • 1975 NSVL Kunstide Akadeemia akadeemik

Isiknäitused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 1948 Eesti NSV Riiklik preemia
  • 1950 Nõukogude Eesti preemia kristallvaasi kujundamise eest
  • 1959 Nõukogude Eesti preemia
  • 1961 Ljubljana IV rahvusvaheline graafikanäitus
  • 1962 NSVL Kunstide Akadeemia hõbemedal
  • 1965 Nõukogude Eesti preemia
  • 1977 Balti liiduvabariikide I eksliibrisebiennaali preemia
  • 1978 Vilniuse maalipreemia
  • 1979 Kristjan Raua preemia
  • 2006 Valgetähe III klassi teenetemärk

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]