Eksliibris

Allikas: Vikipeedia
Hando Mugasto valmistatud eksliibris

Eksliibris ehk raamatuviit on omanikumärk raamatus.

Eksliibris on eraldi leheke, etikett, mis on graafilistes tehnikates paljundatav (puulõige, vasegravüür, kivitrükk, tsinkograafia) ja sellel olev joonis tõstab esile selle omaniku tegevust, harrastusi, samuti ka nimest tuletatud kujundust jne. Peale pildi kuulub eksliibrisele ka omaniku nimi ning ladinakeelne väljend "ex libris".

Nimetus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nime on eksliibris saanud tavaliselt eksliibristel leiduvatest ladinakeelsetest sõnadest Ex libris "raamatute seast", millele lisatakse omaniku nimi (Ex libris N. N. – "N. N. raamatute seast"). Vahel kasutatakse ka muid sõnu, näiteks "Minu raamat".

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eksliibrite kasutuselevõtmist ja selle arengut tuleks siduda tõenäoliselt juba trükikunsti leiutamisega. Kuna eksliibriseid tavaliselt ei dateerida, siis on raske piiritleda, millal on ühel või teisel alanud eksliibriste kasutuselevõtt. Üks vanimaid eksemplare on teada 1502. aastast Šveitsist[1]. Eksliibriste kasutamine muutus kombeks ja raamatuviit sai nime 17. sajandil Prantsusmaal. Seal ka muutus väljend ex libris nimisõnaliseks, tihti kirjutatuna ex-libris või exlibris. Selle kombe levik võttis siiski aega. Näiteks Ameerika Ühendriikides hakkas see levima 19. sajandil, mil ta vahetas välja raamaturiimid. 19. sajandi lõpul hakati eksliibriseid koguma, kirjeldama ning nende uurimine võeti eriharuna raamatuteadusesse.

Eksliibris Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestis on eksliibriste kasutamine olnud erakordselt populaarne. Kaua aega peeti vanimaks eesti eksliibriseks Kristjan Raua oma sõbrale, kunstnik Gori Ristile ofordis loodut (1903). Siis aga leiti Udo-Nestor Ivaski oma isale kavandatu (1902)[2]. Paul Ambur väidab oma suurteoses «Eesti kunstipärasest eksliibrisest» (1958), et Eesti vanim on Kristjan Raua eksliibris (1900) oma vennale Paul Rauale[2]. Nüüd peetakse siiski vanimaks Udo-Nestor Ivaski oma isale loodut, mis on signeeritud 14. märtsil 1898[2].

Eksliibrise populariseerimisel on suur teene kunstiühing Pallasel. 1922. aastal korraldatud raamatunäitusel oli eksliibritele mõeldud juba eraldi osakond. Selle osakonna kokku panemisel oli suur roll mängida Udo Ivaskil, kes lubas näitusele osa oma eksliibrite kollektsioonist ning koostas ajaloolise ülevaate kataloogi tarbeks. Pallase graafikanäituselt 1925. leiame juba terve rea eesti eksliibriseid.

Eesti vanematest kunstnikest on eksliibriseid valmistanud näiteks Aleksander Tassa, Nikolai Triik, Ado Vabbe, Peet Aren, Jaan Vahtra, Eduard Wiiralt jt. Väga produktiivne eksliibriste valmistaja oli näiteks kunstnik Arkadio Laigo.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "Ex Libris", Sirp ja Vasar, 25.05.1946
  2. 2,0 2,1 2,2 Hanno Lepik, Udo Ivask on esimese eesti eksliibrise vanaisa], Sakala, 2. mai 2008

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislink[muuda | redigeeri lähteteksti]