Ludmilla Siim
Ludmilla Siim (1961. aastani Ludmilla Kurbatova, alates 1979. aastast Milla Siim-Kaasinen;[1] sündinud 20. novembril 1938 Alma-Atas Kasahhi NSV-s) on Eesti-Soome maalikunstnik.
Ta sündis Eesti-Ukraina perekonnas. Pärast sõda asus perekond Eestisse. Siim õppis aastatel 1946–1953 Tartu 2. Keskkoolis ja lõpetas 1958. aastal Tartu Kunstikooli. 1965. aastal lõpetas ta maalierialal Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi. Ta oli aastatel 1965–1969 Tallinna 46. Keskkoolis kunstiõpetaja, seejärel tegutses vabakunstnikuna ning saavutas laiema tuntuse, osaledes nii kohalikel kui ka üleliidulistel näitustel.
1977. aastast elab ta Soomes. Seetõttu on tema Soome perioodi looming Eesti kunstipublikule vähem tuntud.
Päritolu ja varasem elukäik[muuda | muuda lähteteksti]
Ludmilla Siimu emapoolsed vanavanemad (Juhan Urb ja Anna Urb – neiupõlvenimega Pantalon) olid pärit Võrumaalt, isapoolsed esivanemad aga Ukrainast. Kunstniku mõlemad vanemad (Salme Urb ja Pjotr Kurbatov) tutvusid Alma-Atas, Kasahstanis, kus 1935. aasta suvel abiellusid. Siim elas Kasahstanis kuni 1945. aastani ning sama aasta kevade algul koliti Teisest maailmasõjast räsitud Tartusse.[2]
Tartus elades alustas Ludmilla Siim oma kooliteed Tartu Linna II Keskkoolis (praegune Miina Härma Gümnaasium), kunstitunde andis Vanda Juhansoo. Aastatel 1953–1958 õppis Siim Tartu Kujutava Kunsti Koolis (praegune Tartu Kunstikool), kus õpetajateks olid maalikunstnik Harri Pudersell (1922–2008) ning äsja kunstiinstituudi lõpetanud noored maalikunstnikud Efraim Allsalu (1929–2006), kes oli ka Ludmilla klassijuhataja, maalikunstnik Lola Makarova (hilisem Lola Liivat-Makarova, 1928) ja maalikunstnik Ilmar Malin (1924–1994).[3] 1958. aastal lõpetas Ludmilla Siim Tartu Kujutava Kunsti Kooli kiituskirjaga ning jätkas õpinguid Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis maalierialal. Seal õppis ta aastatel 1958–1965[4], kus õppejõududeks olid maalikunstnik Johannes Võerahansu (1902–1980), maalikunstnik ja graafik Evald Okas (1915–2011) jt.[5]
Siimu diplomitöö kandis pealkirja "Laboratoorium" (1965) ning diplomi kätte saamiseks töötas kunstnik Tallinna 46. keskkoolis kunstiõpetajana kuni 1969. aastani. Tema tuntuimad õpilased sellest ajast on Andres Tolts (1949–2014), Ando Keskküla (1950–2008), Urmas Pedanik (1949) ning Jüri Okas (1950).[6]
Looming[muuda | muuda lähteteksti]
Ludmilla Siim sisenes Eesti kunstiväljale 1960. aastate lõpus ning kuni Eestist lahkumiseni 1977. aastal oli Siimul suur mõju kohalikule kunstielule. Selle perioodi kunstist ei saa rääkida ilma tema nime mainimata. Tollast kümnendit iseloomustab linnamaastike ja urbaniseerunud keskkonna kujutamine. Siimu selle aja teosed on mõjutatud popist, hüperrealismist ning sürrealismist. Tema maalides on kesksel kohal inimene ja ruum, kus figuurid võtavad üldjuhul enda alla esiplaani, samas kui nende taga olev ruum ulatub justkui lõpmatusse.[7]
Siim portreteeris mitmeid Eesti 1970. aastate kultuuritegelasi, nt Juhan Viiding ("Juhan Viidingu portree" 1971, Eesti Kunstimuuseum), Andres Ehin ("Andres Ehini portree" 1974, Tartu Kunstimuuseum), Mati Unt ("Mati Undi portree" 1975, Eesti Kunstimuuseum), Jaak Kangilaski ("Jaak Kangilaski portree" 1973, Eesti Kunstimuuseum) ja Andres Tolts ("Andres Toltsi portree" 1971, Eesti Kunstimuuseum).[8] Siimu Eesti-perioodi tippteoseks võib pidada maali "Kollane valgus" (1974, Eesti Kunstimuuseum), millel on kujutatud ehtekunstnik Kaie Partsi (1940) koos pojaga kui Madonnat lapsega.[9]
Siim oli Eestis tuntud ja tunnustatud kunstnik, osaledes mitmetel nii kohalikel kui ka üleliidulistel näitustel. 1977. aastal lahkusid Ludmilla ja Rein Siim Soome. Eestist lahkudes lõppes Siimule väga oluline peatükk tema elus ning äramineku tõttu lisati ta NSV Liidu keelatud kunstnike nimekirja. Kui Eesti taas iseseisvus ja Nõukogude võim kokku varises, tekkis kunstnikul jälle võimalus Eestis näitustel osaleda.[10]
Soomes pidi Siim kohanema uute kunstikaanonitega ning figuratiivsetel maalidel seal enam lööki ei olnud.[10] Siim on Malle Atsonile antud intervjuus maininud: "Minu mõttemaailm jäi küll samaks, ent küsimus oli selles, kuidas kunstis ennast nähtavaks teha. See suund, millega Tallinnas esinesin, ei olnud Soomes vastuvõetav ega saaduki aru, mis Eestis toimub. Seal valitses vaoshoitud minimalistlik suund, tingimata nonfiguratiivne, inimese kujutamisest hoiduti. See mõjutas mindki, hakkasin nägema, et kunstitõeni võib jõuda ka lihtsamate kujunditega".[11]
Teenimaks Soomes kunstnikuna elatist, võttis Siim vastu ka tellimustöid ning maalis 1977–1986. aastatel hulgaliselt portreesid. Lisaks portreedele iseloomustavad kunstniku selle perioodi teoseid geomeetrilised ruumid, milles esines sageli ka kreeka mütoloogiast pärit süžeesid.[12]
Kohanemine Soome eluga läks kunstnikul hästi. Perioodil 1989–2003 oli Siim Helsingi Kunstnike Liidu täiskasvanute kursuste keskuses juhendaja, vahemikus 1992–2000 Munkkiniemi Päevakeskuses kunstiõpetaja ja alates 1996. aastast Soome Pensionikeskuses kunstiõpetaja, mida pidas kuni 2020. aastani. Lisaks õpetajatööle, mis kaheksakümnendate lõpul ja üheksakümnendate algul hoo sisse sai, võeti Siim 1992. aastal Helsingi Kunstnike Liidu näituse toimkonda, mille liige oli ta 2000. aastani. Samuti valiti ta 1998. aastal kaheks aastaks Helsingi Kunstnike Liidu juhatuse liikmeks. Siimu Soome perioodi looming on nonfiguratiivne ning 1990. aastatel hakkas kunstnik katsetama ka pleksiklaasi lisamisega oma teostesse.[13]
Loomingu näited[muuda | muuda lähteteksti]
-
Ludmilla Siim. "Punane gladiool". 1974. Tartu Kunstimuuseum -
Ludmilla Siim. "Heinavedu". 1974. Tartu Kunstimuuseum -
Ludmilla Siim. "Peegel". 1975. Tartu Kunstimuuseum -
Ludmilla Siim. "Metall". 1977. Tartu Kunstimuuseum -
Ludmilla Siim. "Suvi". 1990. Tartu Kunstimuuseum -
Ludmilla Siim. "Talv". 1990. Kunstniku erakogu -
Ludmilla Siim. "Punane miljöö". 2000. Kunstniku erakogu -
Ludmilla Siim. "Kalevala". 2008. Kunstniku erakogu -
Ludmilla Siim. "Sünapsid". 2010. Kunstniku erakogu -
Ludmilla Siim. "Fratres". Arvo Pärdile. 2019. Kunstniku erakogu
Erialane kuuluvus[muuda | muuda lähteteksti]
- 1971 Eesti Kunstnike Liidu liige
- 1978 Soome Kunstnike Liidu Maalikunstnike Liidu (Taidemaalariliitto) liige
- 1978 Helsingi Kunstnike Liidu (Helsingin Taiteilijaseura) liige
- 2005 Maalikunstnike Liidu liikmestaatuse taastamine
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
- 1972 Balti Maalikunsti triennaali auhind
- 1975 Balti Maalikunsti triennaali auhind
- 1975 Sirbi ja Vasara aastakunstniku tiitel
- 2016 Eesti Kunstnike Liidu auliige
- 2022 Kristjan Raua preemia
- 2022 Konrad Mäe preemia
- 2022 AkzoNobeli kunstipreemia[14]
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Ludmilla Siim on olnud abielus maalikunstniku, arhitekti ja karatetreeneri Rein Siimuga.
Näitused[muuda | muuda lähteteksti]
Isikunäitused[muuda | muuda lähteteksti]
- 1971 Tallinna Kunstisalong, Tallinn
- 1973 Tallinna Kunstisalong, Tallinn
- 1975 Tartu Kunstnike Maja, Tartu
- 1979 Helsingin Taidetalo, Helsingi
- 1980 Malkki-Galleria, Tampere
- 1990 Galleria Bellarte, Helsingi
- 1991 Kaapelitehhdas, Helsingi
- 1991 Galleria Villa Carlo, Turu
- 1992 Galleria bellarte, Helsingi
- 1993, 1995, 1996, 1998, 1999, 2001 HTS Sisustusliike ZAZA, Helsingi
- 1996 Galleria Rauta, Helsingi
- 1998 Vaal Galerii, Tallinn
- 2002 Tieke, Helsingi
- 2008 Vaal Galerii, Tallinn
- 2011 Eesti Kunstimuuseum, Tallinn
- 2019 Tallinna Keskraamatukogu, Tallinna
- 2020 Toompea lossi kunstisaal, Tallinn
- 2022 Tartu Kunstimuuseum, Tartu
- 2022 Viinistu Kunstimuuseum, Viinistu
Grupinäitused[muuda | muuda lähteteksti]
Valik grupinäituseid:[15]
- 1968–1976 vabariiklikud kevad- ja sügisnäitused, Tallinn; vabariiklikud noortenäitused, Tallinn ja Tartu
- 1971 Tallinna Kunstisalong
- 1972 Balti Maalikunsti triennaal, Vilnius
- 1973 Baltimaade näitus, Moskva
- 1975 Balti Maalikunsti triennaal, Vilnius
- 1975 Üleliiduline portreenäitus, Moskva
- 1975 Üleliiduline portreenäitus, Vilnius
- 1976 Tartu Kunstimuuseum, Tartu
- 1976 grupinäitus, Gdansk
- 1976 grupinäitus, Kiel
- 1979 Retretti, Punkaharju valiknäitus
- 1981 Rahvusvaheline ühisnäitus, Stockholm
- 1983 Le Salon des Nations, Pariis
- 1984 Soome kunstnike valiknäitus, Pariis
- 1994 Draakoni galerii, Tallinn
- 1998 Kaapelitehdas, Helsingi
- 1999 Kunstisuvi, Pärnu
- 2000 Tartu Kunstnike maja
- 2000, 2001, 2003, 2004 helsingi Kunstnike Liidu suvenäitus, Helsingi
- 2003 Mälestusnäitus (Omar Volmer), Tartu Ülikooli raamatukogu
- 2007 i Love Helsinki, Helsingi Kunstnike Liidu 40. aastapäeva näitus, Suomenlinna
- 2008 Viinistu kunstimuuseum, Viinistu
- 2011, 2014 Moskva Rahvusvaheline Kunstisalong (Moscow International Art Salon), Moskva
- 2018 Tallinna Kunstihoone kevadnäitus, Tallinn
Teoseid kollektsioonides[muuda | muuda lähteteksti]
- Eesti Kunstiakadeemia
- Eesti Kunstimuuseum
- Tartu Kunstimuuseum
- Tartu Ülikooli kunstimuuseum
- Tallinna Kunstihoone
- Viinistu Kunstimuuseum
- Eläketurvakeskus, Helsingi
- Eesti suursaatkond Helsingis
- Le Salon des Nations, Pariis
- Tradeka, Helsingi
- Elanto pääkonttori, Helsingi
- Comex Oy, Helsingi
- Siuntion kylpyla, Soome
Lisaks ka mitmetes erakogudes Eestis, Venemaal, Soomes, Brasiilias, Colombias, Saksamaal, Prantsusmaal, Luksemburgis, Šveitsis ja USA-s.[15]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Kristlyn Liier (2022). Ludmilla Siim. Olemise helk. Eesti: Tartu Kunstimuuseum. Lk 49.
- ↑ Kristlyn Liier (2022). Ludmilla Siim. Olemise helk. Eesti: Tartu Kunstimuuseum. Lk 20–23.
- ↑ Kristlyn Liier (2022). Ludmilla Siim. Olemise helk. Eesti: Tartu Kunstimuuseum. Lk 26.
- ↑ Kristlyn Liier (2022). Ludmilla Siim. Olemise helk. Eesti: Tartu Kunstimuuseum. Lk 31.
- ↑ Mart Kalm (2014). Kunsttööstuskoolist kunstiakadeemiaks. 100 aastat kunstiharidust Tallinnas. Eesti: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 21.
- ↑ Kristlyn Liier (2022). Ludmilla Siim. Olemise helk. Eesti: Tartu Kunstimuuseum. Lk 35.
- ↑ Kristlyn Liier (2022). Ludmilla Siim. Olemise helk. Eesti: Tartu Kunstimuuseum. Lk 37.
- ↑ Kristlyn Liier (2022). Ludmilla Siim. Olemise helk. Eesti: Tartu Kunstimuuseum. Lk 49.
- ↑ Kristlyn Liier (2022). Ludmilla Siim. Olemise helk. Eesti: Tartu Kunstimuuseum. Lk 43.
- ↑ 10,0 10,1 Kristlyn Liier (2022). Ludmilla Siim. Olemise helk. Eesti: Tartu Kunstimuuseum. Lk 45.
- ↑ Atson, Malle (11. märts 2005). ""Ludmilla Siim – kunstnik ja kunstiõpetaja"". Õpetajate Leht.
- ↑ Kristlyn Liier (2022). Ludmilla Siim. Olemise helk. Eesti: Tartu Kunstimuuseum. Lk 49.
- ↑ Kristlyn Liier (2022). Ludmilla Siim. Olemise helk. Eesti: Tartu Kunstimuuseum. Lk 54–55.
- ↑ "AkzoNobeli kunstipreemia pälvis Ludmilla Siim" ERR kultuur, 20. jaanuar 2022
- ↑ 15,0 15,1 Ludmilla Siim. OLEMISE HELK Tartu Kunstimuuseum (näituse brošüür)
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon. Tallinn 1996
- Eesti Kunstnikud 3. Koost Andreas Trossek. Tallinn: Kaasaegse Kunsti Eesti keskus, 2007, lk 226–235.
- Üksi linnas: Ludmilla Siim ja Jüri Palm. Koost Liisa Kaljula. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, 2011.
- Eesti kunsti ajalugu 6, 2. osa, 1940–1991. Koost ja toim Jaak Kangilaski. Tallinn: eesti Kunstiakadeemia, 2016, lk 91–92.
- Ludmilla Siim. Maalid. Esimene osa, 1967–1977. Koost Mart Lepp. Tallinn: Folger Art, 2019.
- Ludmilla Siim. Maalid. Teine osa, 1967–1977. Koost Mart Lepp. Tallinn: Folger Art, 2019.
- Ludmilla Siim. Maalid: Helsingi 1977–1989. Koos Mart Lepp. Tallinn: Folger Art, 2019.
- Ludmilla Siim. Maalid: Helsingi 1990–1999. Koost Mart Lepp. Tallinn: Folger Art, 2019.
- Ludmilla Siim. Maalid: Mart Lepa kunstikogu. Koost Mart Lepp. Tallinn: Folger Art, 2019.
- Ludmilla Siim. Siiditee: 8 maali 2014–2018. Koost Mart Lepp. Tallinn: Foler Art, 2019.
- Ando Keskküla. Tehnodeelia ja tegelikkus. Koost Andres Härm. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum (KUMU), 2020, lk 256–261.
- Ludmilla Siim. Olemise helk. Koostanud Kristlyn Liier. Tartu: Tartu Kunstimuuseum, 2022. ISBN 9789949741564
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Malle Antson. Ludmilla Siim – kunstnik ja kunstiõpetaja. Õpetajate Leht nr 10, 11. märts 2005. Lk 16
- Ants Juske. Ludmilla Siimu kirglik elu. Eesti Päevaleht, 28. märts 2009