Peeter Ulas
Peeter Ulas (7. aprill 1934 Tallinn – 15. detsember 2008) oli eesti graafik.
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Ulas lõpetas Tallinna 10. Keskkooli 1952. aastal. Ta alustas oma kunstiõpinguid keraamika alal, kuid vahetas peagi ala ning lõpetas 1959. aastal ERKI graafikuna. Joonistas karikatuure, mida avaldati ka ajakirjas Pikker[1]. Seejärel tegutses ta vabakutselise kunstnikuna.
Aastal 1963 asus ta õppejõuna tööle Tallinna Pedagoogilisse Instituuti, kus töötas üle 30 aasta: 1973. aastast dotsendi, 1992–1998 professori ja 1994–1998 TPÜ kunstiosakonna juhatajana.
Koos Herald Eelmaga viis Ulas eesti graafikas läbi uuendamise: joonistuse ja litotehnika valitsemine asendus eri graafilistes tehnikates (linoollõige, söövitus jne) otsingutega.[2] Ulas ja Eelma olid oma teostega 1960. aastate teise poole ANK rühma estetismi eelkäijad[2]. Legendaarseks said tema kõrgtrükigraafikas valminud teosed "Õhtu sadamas" (1962), "Suur kammeljas" (1963), "Magav laps" (1965) ja mitmed teisedki, milleta ei koostatud ühtegi toonast kaasaegse graafika näitust, mis esindasid Eestit väljaspool.[3] Vähem kui kümne aastaga oli ta sisuliselt jõudnud tippu. 1968. aastal pälvis Peeter Ulas peapreemia I Tallinna graafikatriennaalil teosega "Ohver".
1970. aastatel võttis Ulase loomingus võimust sürrealistlik vaimsus. Kõige enam inspireerisid teda sellel perioodil linn üldisemas tähenduses, selle rütmid ja arhitektoonika ning Itaalia reisi muljed.[3] Kunstnik avastas enda jaoks pehmelaki tehnika ning kombineeris seda embossinguga (värvita reljeeftrükk), klišeetrükiga jne.[2] 1970. aastatel võitis tema looming juba üleüldise tunnustuse.
1980. aastatel järgnes suures formaadis tööde sari "Pidulik graafika"[2]. 1990. aastate lõpust muutus Ulase looming lakoonilisemaks ja samas värvikamaks. Oluliseks muutusid kompositsioon, rütm ja värv. Just selle perioodi sarjadega pälvis kunstnik 2004. aastal Eesti graafikale suunatud Eduard Wiiralti preemia.[3] Ulase looming oli veenvalt isikupärane, salapärane ning filosoofiline.
Ta oli üks silmapaistvamaid Friedrich Reinhold Kreutzwaldi loomingu illustreerijaid. Kreutzwaldi muinasjutu "Paristaja-poeg" kujundamise eest pälvis ta Jaan Jenseni preemia (1987).
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
- 1976 Eesti NSV teeneline kunstnik
- 1983 Kristjan Raua preemia (graafilised lehed "Õhud, õhud, õhud" ja "Õhud, maad ja veed")
- 1987 Jaan Jenseni raamatugraafika aastapreemia
- 2004 Eduard Wiiralti kunstiauhind
- 2005 Eesti Vabariigi kultuuripreemia
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Peeter Ulase abikaasa oli Concordia Klar. Nende tütar on Maria-Kristiina Ulas. Tema õde Aime Ulas (1937–2012) oli moekunstnik.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Ülle Kruus. Kujundite kasvamise lugu Sirp, 26. november 2004
- Suri graafik Peeter Ulas ERR, 16. detsember 2008
- Ants Juske. Lahkus teedrajav graafik Peeter Ulas, EPL, 17. detsember 2008
- Mari Rebane. Avati Peeter Ulase mälestusnäitus ERR, 8. jaanuar
- Ants Juske. Ulase isikunäitus: vana mees tahab koju mere äärde EPL, 22. jaanuar 2009
- Andri Ksenofontov. Peeter Ulas ja olemine Sirp, 29. jaanuar 2009