Enn Põldroos

Allikas: Vikipeedia

Enn Põldroos (sündinud 21. mail 1933 Tallinnas[1]) on eesti kunstnik ja kirjanik.

Elu ja tegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põldroos õppis aastatel 19521958 Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis (ERKI-s) maalikunsti ja võeti 1959. aastal Eesti Kunstnike Liitu. Seejärel oli ta õppejõud Tallinna Pedagoogilises Instituudis (aastatel 19611966) ja hiljem ka ERKI-s/EKA-s (19731985 ja 19941995). Aastatel 19851989 ja 19951998 oli ta Eesti Kunstnike Liidu esimees ja president. Alates 1998. aastast on ta vabakutseline kunstnik.

Kirjanikuna on Põldroos avalikkuses tuntuks saanud eestkätt 2000. aastatel, varem on talt ilmunud ainult üks raamat Olev Subbist (1981). 2002. aastal võitis ta romaaniga "Joonik kivi" Eesti romaanivõistlustel III koha preemia.

Poliitiline tegevus

Põldroos on osalenud ka poliitikas, aastatel 19881991 kuulus ta Ülemnõukokku ja oli 1991. aasta 20. augustil üks Eesti iseseisvuse taastamise poolt hääletanuist. Põldroos oli ka Rahvarinde asutajaliige. On olnud NLKP liige.

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kunstipreemiaid on Põldroos saanud mitmeid: 1969 ja 1975 Vilniuse maalitriennaali preemia, 1973, 1983 ja 1986 Kristjan Raua nimelise preemia ja 1987 NSV Liidu riikliku kunstipreemia. 2002. aastal sai ta Riigivapi IV klassi teenetemärgi ning 2006. aastal Riigivapi III klassi teenetemärgi.

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põldroos on loonud sadu maale ja monumentaalteoseid. Viimastest võiks olulisemateks pidada "Raadiolille" (1978, Raadiomajas), "Eestimaad" (1983, Eesti saatkonnas Moskvas), "Inimeste elu" (1985, Linnahallis) ja "Varju ja valguse piiril" (1993, Eesti Rahvusraamatukogus). Lisaks on mitmeid tema monumentaaltöid ka keskkoolide seintel.

Temaatiliselt on Põldroos puudutanud nii sotsrealismi, rahvusromantismi kui ka sürrealismi, kuid kõige südamelähedasem on talle olnud viimane. Tema teosed pole pea kunagi kandnud otseselt ideoloogilist, vaid pigem sügavamat, inimlikumat ja mõistatuslikumat sõnumit. 2000. aastatel on Põldroos oma kunstiloomes kasutanud ka arvutit, luues digigraafilisi kunstiteoseid.

Raamatud[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Enn Põldroos: maalid 1967–2007. Tallinn: Argo, 2008.
  • Joonik kivi: [romaan]. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2003.
  • Kinnituisanu: pseudokrimka. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2005.
  • Mees narrimütsiga [memuaarid]. Tallinn: Kunst, 2001.
  • Prügi seadus. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2004.
  • Silm veresoonega: pseudomuinasjutud. Tallinn: E. Põldroos, 2006.
  • Traditsiooni uudsus: Olev Subbi: [reproduktsioonide album]. Tallinn: Kunst, 1981.
  • Öö rüütel: [jutud]. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2002.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. EKABL, lk 404

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]