Leningradi blokaad
 | See artikkel vajab toimetamist. (Veebruar 2007) |
| Leningradi blokaad | |||
|---|---|---|---|
| Osa Teise maailmasõja Idarindest | |||
 | |||
| Toimumisaeg | 8. september 1941 – 27. jaanuar 1944 | ||
| Toimumiskoht | Leningrad, Nõukogude Liit (praegune Venemaa) | ||
| Tulemus | Nõukogude Liidu võit | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| Väeüksused | |||
|
| |||
| Jõudude suurus | |||
| |||
| Kaotused | |||
| |||
.svg){kind=small}
_crowned.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
Leningradi blokaad (vene keeles блокада Ленинграда) oli Leningradi linna (praegu Peterburi) piiramine Saksa sõjaväe poolt. Piiramine sai alguse 8. septembril 1941 ning kestis 27. jaanuarini 1944. See oli Teise maailmasõja üks kõige ohvriterohkemaid aktsioone. Blokaadi kestel suri nälga ligi miljon inimest[viide?].
Barbarossa plaan[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Barbarossa plaan
Saksa sõjavägede väljatöötatud sõjalise plaani Barbarossa alusel oli Väegrupi Nord ülesandeks hävitada Nõukogude väed Balti riikides ning seejärel Leningradi ja Kroonlinna vallutamine.
Leningradi vallutamisega kavatses Saksa väejuhatus saavutada järgmised eesmärgid:
- vallutada põhilised Balti laevastiku sõjamerebaasid ja sellega vabastada sõjalistest ülesannetest Läänemerel Saksa sõjalaevastik ning tõkestada Nõukogude sõjatööstus selles piirkonnas;
- välistada Leningradi piirkond Nõukogude vägede võimaliku koondamis- ja vastupealetungiplatsdarmina;
- kindlustada Moskva suunas pealetungiva Saksa armee haavatavad tiivad ja tagala ja lõpuks ühendada maismaarinne Soome armee rindega.
NSV Liidu väed ja väejuhid[muuda | muuda lähteteksti]
Nõukogude Liidu poolt olid Leningradi ja Loode-Venemaa Põhja sõjatandri rinnete juhtideks (põhjarinne jaotati 23. augustil 1941):
- põhjarinne, kindralleitnant Markian Popov (24. juuni – 23.august 1941); Karjala rinne, kindralleitnant/kindralpolkovnik Valerian Frolov (september 1941 – veebruar 1944); armeekindral/marssal Kirill Meretskov (veebruar 1944 – november 1944);
- Leningradi rinne, kindralleitnant Markian Popov (august–september 1941); marssal Kliment Vorošilov (september 1941); armeekindral Georgi Žukov (september–oktoober 1941); kindralmajor Ivan Fedjuninski (oktoober 1941); kindralleitnant Mihhail Hozin (oktoober 1941 – juuni 1942); suurtükiväe kindralleitnant/marssal Leonid Govorov (juuni 1942 – veebruar 1945) ja Volhovi rinne, armeekindral Kirill Meretskov (detsember 1941 – aprill 1942) (juuni 1942 – veebruar 1944).
Kaitsetegevust teostasid Nõukogude vägede poolt Leningradi rinde ja Volhovi rinde väed, linna kaitset organiseeris ÜK(b)P Leningradi oblasti KK I sekretär Andrei Ždanov.
Saksa sõjaväe väed ja väejuhid[muuda | muuda lähteteksti]
Saksa vägedest sõdisid piirkonnas Wehrmachti väegrupp Nordi 16. ja 18. armee ning 4. tankiarmee. Väegrupi juhtideks olid kindralfeldmarssal Wilhelm Ritter von Leeb (1941–jaanuar 1942), kindralfeldmarssal Georg von Küchler (1942–1944) ja kindralfeldmarssal Walter Model (1944).
Pärast 4. tankiarmee suunamist Väegrupp Mitte käsutusse 1942. aasta jaanuaris, asetses 18. armee Leningradi rinde piiramisrõnga perimeetril ning 16. armee Volhovi rindel. Oranienbaumi piirkonnas Punaarmee 8. armee vägedest moodustunud Oranienbaumi kotti tõkestas Saksa 18. armee XXVI armeekorpus. Rindevägede tagalajulgestusteenistuses kasutati peale Saksa julgestusdiviiside ka Eestis vabatahtlikest formeeritud julgestusgruppe.
Soome väeosad ja väejuhid[muuda | muuda lähteteksti]
Soome väed alustasid koos Teise maailmasõja algusega sõjategevust NSV Liidu vastu eesmärgiga tagasi vallutada NSV Liidu poolt Soomelt Talvesõjas okupeeritud piirkonnad. Sõjategevuse algetapil vabastasid Soome väed NSV Liidu okupeeritud alad ning jõudsid välja 30 km kaugusele Leningradi kesklinnast, kuid edasist otsest sõjategevust Leningradi linna vallutamiseks nad ei teostanud, vaid olid linna piiramisrõnga idapoolse piiramisrõnga liinil.
Soome vägede ülemjuhataja oli Soome marssal Carl Gustaf Emil Mannerheim.
Sõjategevus Leningradi piirkonnas[muuda | muuda lähteteksti]
Operatsiooni Barbarossa teises faasis juuli lõpus ja augusti alguses tungis Saksa väegrupp Nord läbi Läti ja Eesti Leningradi poole, vallutas Pihkva ning liikus edasi Luga ja Novgorodi suunas. Loode-Venemaal Leningradi oblastis väegrupp Nordi 4. tankiarmee väeosad vallutasid 4. juulil Ostrovi, sisenesid 8. juulil ja hõivasid 9. juulil tähtsa raudtee ja maanteede ristumiskoha Pihkva. Pihkva vallutamise järel jätkasid 4. tankiarmee väed pealetungi Leningradile, 6. tankidiviis suundus aga Porhovi suunas.
10. juulil 1941 alustasid Soome väed rünnakut Karjala maakitsusel ja Laadoga-Karjalas, Laadoga–Äänisjärve vahelisel suunal. 30. juulist – 9. septembrini vallutas Soome tagasi talvesõjaeelsed alad. 4. septembril jätkati edasitungi Laadoga ja Äänisjärve vahelisel alal. 10. oktoobriks 1941 oli Soome saavutanud positsioonid Sviri jõel ja asetus kaitsele. Soome lahe ja Laadoga järve vahelisel alal jõudsid Soome väed välja 30 km kaugusele Leningradi kesklinnast, kuid edasist otsest sõjategevust Leningradi linna vallutamiseks nad ei teostanud, vaid olid Leningradi piiramisrõnga põhjapoolsel liinil.
Saksa vägede pealetung jätkus 1. septembril, tankiüksused 4. tankiarmeest vallutasid 8. septembril Laadoga jõel Schlüsselburgi, samal ajal kui 16. armee vallutas 24. augustil Novgorodi ning jõudis seejärel välja Laadoga järve juurde Leningradist ida pool. 17. septembril viidi 4. tankiarmee väegrupp Mitte koosseisu, mis tungis peale Moskvale. Leningradi piiramine tehti ülesandeks 16. ja 18. armeele.
Septembris-oktoobris-novembris tegid Leningradi rinde väed suurte kaotustega edutuid katseid murda läbi blokaadirõngast linnast idas[2].
10. oktoobril 1941 alustasid Saksa väegrupp Nord 18. armee väed pealetungi Tihvini ja Äänisjärvest Laadogasse voolava Sviri jõe vasakul kaldal asuva Lodeinoje Pole suunal, et ühineda Soome vägedega Sviri jõel. Saksa I korpus ja XXXIX motoriseeritud korpus dislotseerus Kirišist, Ljubanist ja Tšudovost lõuna pool, Volhovi rindel asusid kaitsel Punaarmee 52. armee ja 4. armee.
Tihvini pealetungioperatsiooni tulemusel vallutasid Saksa väed 8. novembril Tihvini ning katkestasid raudteeühenduse Leningradiga.
- Pikemalt artiklis Tihvini pealetungioperatsioon, 10. oktoober – 30. detsember 1941
- Pikemalt artiklis Demjanski kott, jaanuar – veebruar 1942
- Pikemalt artiklis Esimene Laadoga lahing
.jpg)
Linnaelanike olukord[muuda | muuda lähteteksti]
Leningrad sattus piiramisrõngasse 1941. aasta septembris. Maa poolt piirasid Saksa, Soome ja Hispaania (250. hispaania vabatahtlike divisjon). Raskeim periood oli blokaadi esimesel aastal. Linnainimesed nälgisid, surid äkksurma. Leiba jagati novembris ja detsembris päevas 125–200, kaitsetööstuses töötavatele 400–500 grammi. Iga päev veeti tänavalt sadakond surnukeha. Blokaadi jäänud linna varustati lünklikult toiduainete, kütuse ja teiste vajalike elutarvetega. Inimesed külmusid kütmata korterites. Toiduaineid tarnida ja inimesi ohtlikest oludest välja viia sai üksnes linnast kirdes asuva Laadoga järve kaudu.
Ainsat ühendusteed Nõukogude tagalaga nimetati Elu teeks. Linna kogunes koos evakueerunute ja sõjapõgenikega u 3,8 miljonit inimest, kellest 1,2 miljonit olid naised ja lapsed. Arvatakse, et esimesel blokaadiaastal jõuti linnast evakueerida 0,55 ja suri 0,78 miljonit inimest. Kogu blokaadi jooksul hukkus hinnanguliselt 0,8–1,5 miljonit inimest.
Blokaadi läbimurre[muuda | muuda lähteteksti]
1943. aasta jaanuaris murdis Punaarmee blokaadirõngasse kitsa koridori piki Laadoga lõunakallast, kuid sellega ei lõppenud veel blokaad.
- Pikemalt artiklis Teine Laadoga lahing
1944. aasta jaanuaris oli blokaad täielikult lõppenud. Punaarmee võimsa rünnaku tulemusel oli Saksa sõjavägi tagandatud Leningradist 60–100 km kaugusele ning 900 ümberpiiramise päeva olid lõppenud.
Leningradi blokaadis oli ka Eestist evakueeritud, mobiliseerituid ja teisi. Paljud mobiliseeritud suunati partisaniüksustesse.
Edasised lahinguoperatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]
Pärast blokaadirõnga läbimurdmist Punaarmee Leningradi-Novgorodi pealetungioperatsiooni käigus jätkusid Punaarmee ja Balti laevastiku pealetungioperatsioonid rünnakuga Eesti ja Läti suunal.
- Pikemalt artiklis Narva lahing (1944)
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Glantz, David. The Siege of Leningrad 1941–44: 900 Days of Terror. Zenith Press, Osceola, 2001, WI, lk 220
- ↑ Валерий Абатуров, Мирослав Морозов, Неизвестные трагедии Великой Отечественной. Сражения без побед, Глава 3 Трагедии на Синявинских высотах и в Мясном Бору, ISBN 5457240576, 9785457240575
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Leningradi blokaad |
- Hartwig Pohlman, WOLCHOW 900 Tage Kampf um Leningrad 1941–1944, Podzum-Verlag Bad Nauheim 1962
- Elanikkonna evakueerimine
- Leningradi blokaad. Entsüklopeedia
- Entsüklopeedia
- Haruldased fotod Leningradi blokaadist
- Fotod blokaadist