Valgevorst

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Valgevorst (ka valge vorst) ehk tanguvorst ehk makk on Eesti traditsiooniline jõulutoit: sealiha, lisandite ja maitseainete segust loomasooltes valmistatud vorst. 19. sajandil asendusid valgevorstid enamikus Eestist verivorstidega, kuid tänini on valgevorstid levinud Saaremaal.[1]

Täidise üks tänapäevane variant koosneb suitsulihast, keedetud odrakruupidest, pannil hautatud sibulast ja punemest. Kasutada võib ka hakkliha. Maitseks lisatakse soola ja musta pipart.[1] Teise retsepti kohaselt kasutatakse maitselisaks tüümiani ja majoraani.[2]

Soolikad täideti vanasti vorstilehtrist kurikaga toppides, tänapäeval kasutatakse abivahendina ka vorstiotsikuga elektrilist hakklihamasinat. Et täidis libedamalt soolde läheks ja sooled terveks jääks, lisatakse pisut õli.[1] Vanemad vahendid soolikatäitmiseks olid vorstivale ja vorstisarv. Vorsti otsad kinnitatakse tikuga või seotakse niidiga.[3]

Valgevorste keedetakse, kuni need pinnale tõusevad, seejärel pannakse jahtuma. Säilitamiseks pandi need varem aita vilja peale, tänapäeval sügavkülma. Enne söömist praetakse vorstid ahjus paarisaja kraadi juures krõbedaks.[1] Vanasti küpsetati vorste ahjukerisel või ahjupõrandal.[3]

Vorstivalmistamise käigus võidi ka tulevikku ennustada. Teada on ended nagu "Kui vorsti tehes tangud inimese käsi põletavad, siis surevad lambad" ja "Kui tuline tukk hõõrus vastu pulma vorstipudru pada, siis pulmarahvas läks kaklema". Vorstikeetmise kohta kehtis mitmesuguseid reegleid: vorste ei tohtinud kiita ega rääkida, neid ei tohtinud teha pehme tuulega, sulailmaga ega võõraste nähes, samuti ei tohtinud vorstiteo ajal süüa ega vorstipaja all tuld suuremaks puhuda (siis võisid vorstid ägedama tulega lõhki keeda).[3]

Vorste tehti korraga rohkem, neid viidi naabritele ja mõnel pool ka kirikuõpetajale vorstimaksuks. Naabritele ei antud valgevorste tihtipeale kätte, vaid pandi need luua otsa või riputati õlgedest inimkuju kaela, mis viidi naabrite ukse taha.[3]

Pühade eel tehti nali vorstipaindepaku otsimisega, mille peal pidavat vorste kõveraks painutama. Teine komme oli nn vorstipainde vedamine: õlgedest tehtud ja tõrvaga määritud jäme vorst visati üle ukse, nii et viskajat ei nähtud, naabrite puhtale põrandale. Nood pidid siis vorstipainde omakorda järgmisse tallu sokutama.[3]

Tänapäeval valmistavad tanguvorste ka Eesti lihatööstused[4][5]. Tervise Arengu Instituudi andmeil on 100 g tanguvorstis 904,0 kJ ehk 216,0 kcal energiat, 12,3 g süsivesikuid, 14,0 g rasva, 10,4 g valke, 58,0 g vett, 2,7 g tuhka, 12,1 g tärklist, 65,0 g kolesterooli, 720,0 g naatriumi, 6,2 g A-vitamiini, 4,5 g retinooli, 10,4 g beetakaroteeni ekvivalenti, 0,29 g E-vitamiini, 0,13 g B1-vitamiini, 0,1 g B2-vitamiini, 3,3 g niatsiini ekvivalenti, 0,5 g pantoteenhapet, 0,12 g B6-vitamiini, 2,0 g biotiini, 2,0 g folaate, 1,0 g B12-vitamiini ja 1800,0 g soola ekvivalenti.[6]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Bianca Mikovitš "Ei ole saarlasel õigeid jõule valge vorstita!" Maaleht, 20. detsember 2012, lk 22-23
  2. Retsept portaalis kokaraamat.ee (vaadatud 20. detsembril 2012)
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Helje Valter "Tanguvorst - Eesti rahvuslik toit" Estonian World Review, 18. detsember 2002 (vaadatud 20. detsembril 2012)
  4. Tanguvorst Oskari lihatööstuse kodulehel (vaadatud 20. detsembril 2012)
  5. tanguvorst Saaremaa Lihatööstuse kodulehel (vaadatud 20. detsembril 2012)
  6. Tanguvorst, Tervise Arengu Instituut (vaadatud 20. detsembril 2012)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Bianca Mikovitš "Ei ole saarlasel õigeid jõule valge vorstita!" Maaleht, 20. detsember 2012, lk 22-23
  • "Vorstid", Eesti Rahva Muuseumi Aastaraamat VIII, 1932