Väimela

Allikas: Vikipeedia
Väimela

eesti Väimela
võru Väimälä, Väimärä

Elanikke: 573[1].

EHAK-i kood: 9636
Koordinaadid: 57° 53′ N, 27° 1′ Ekoordinaadid: 57° 53′ N, 27° 1′ E
Väimela (Eesti)
Väimela

Väimela on alevik Võru maakonnas Võru vallas, mis asub 5,7 kilomeetri kaugusel Võru linna keskusest põhja pool. Väimela alevikku poolitab Võru-Põlva maantee. Läänest piirab alevikku Puskaru-Väimela maantee (endine Võru-Tartu maantee). Väimela asub Mäe- ja Alajärve kaldal.

Väimela on üks suuremaid alevikke Võrumaal, pakkudes tööd nii kohalikele kui ka teiste valdade elanikele. Väimelas elab 573 inimest (2014. aasta seisuga) ja aleviku rahvaarv pole aastatega palju muutunud. Vaatamata sellele, et olulist elanike arvu kasvu ette näha ei ole, ollakse kindlad, et Väimela juhtpositsioon lähiaastatel säilib.

Väimela alevik on kujunenud tänu Võrumaa Kutsehariduskeskusele maakonnas Võru linna kõrval teiseks arvestatavaks hariduskeskuseks. Kutsehariduskeskuse hoonete baasil areneb ja paraneb aleviku ja selle ümbruskonna elanike teenindamine märkimisväärselt, kuid lisab ka kohustusi sotsiaalsfääris, teeninduse ja kaubanduse alal.

Väimelas on hästi arendatud teenindussfäär. Seal asuvad valla perearstikeskus, maakonna ainuke ujula, lasteaed Rukkilill, Väimela staadion, hobusetall, pensionäride päevakeskus, jalgrataste müügi-, rendi- ja remondipunkt, kaks kauplust, söökla, raamatukogu ja Võrumaa Kutsehariduskeskus. Aleviku tööstusala arendamine on loonud soodsad võimalused ettevõtluse edendamiseks ja laiendamiseks. Väimela kujundamisest tänapäeva asulaks on osa võtnud paljud eestlastest haridus- ja kultuuritegelased nagu J. Ph. G. Ewers, L. Kitzberg-Pappel jt.[1]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Väimelast on räägitud esmakordselt 1403. aastal Vakusena (Veymel). Rohkem on infot Väimelast alates 1590. aastast, kust on pärit esimesed teated Väimela mõisast.[1].

Loodus[muuda | muuda lähteteksti]

Väimela-Loosu maastikuala[muuda | muuda lähteteksti]

Väimela-Loosu maastikuala paikneb Väimela järvede, mõisahoonete ja Loosu külakabeli ümbruses. Loodust ilmestavad kaks järve: Võru-Põlva maanteest vasakule jääv allikaterohke Väimela Mäejärv ja maanteest paremale liigirohkesse parki jääv Väimela Alajärv. Alevikus on säilinud 18. sajandi teisel poolel rajatud mõisapark ja 20. sajandil rajatud uus park.[2].

Väimela Mäejärv

Väimela Mäejärv[muuda | muuda lähteteksti]

Väimela Mäejärv (Väimela Ülajärv, Suur Väimela järv) on looduslikult tekkinud piklik orujärv, mis paikneb alevikust lääne pool. Järve pikkus on 900 meetrit ja suurim laius 200 meetrit. Järve pindala on 13,3 hektarit ja selle suurimaks sügavuseks on mõõdetud 11,6 meetrit. Mäejärve keskmiseks sügavuseks on 4,9 meetrit. Järve maht on ligikaudu 660 000 kuupmeetrit ja kaldajoone pikkus on 2076 meetrit. Kõige sügavam on järve keskosas, kaldad on tõusvad. Mäejärve valgla pindala on 20,2 ruutkilomeetrit, veevahetus toimub 8 korda aastas. Väimela Mäejärv on eutroofne ehk rohketoiteline läbivoolujärv. Järve põhi on enamasti mudane, kuid kohati ka liivane. Vesi on kollakaspruun ja vähe läbipaistev (1,5 m). Mäejärve taimestik on üsna rikkalik ja planktonit leidub veekogus keskmisel hulgal. Ujuda saab järve kaguosas.[3].

Väimela Alajärv

Väimela Alajärv[muuda | muuda lähteteksti]

Väimela Mäejärvest kagu suunas asub ka Väimela Alajärv (Väike Väimela järv). Väike Väimela järv on loode-kagu suunas paiknev looduslikult tekkinud piklik orujärv. Järve absoluutne kõrgus on 72,1 meetrit. Alajärve keskmine sügavus on 1,6 meetrit ja maksimaalne sügavus ainult 2,5 meetrit. Järve pikkuseks on 760 meetrit ning maksimaalseks laiuseks 130 meetrit. Kaldajoone pikkus on 1815 meetrit ning järve pindala on 7,4 hektarit. Väimela alajärv on tuntud kui Eesti kõige paksema mudakihi paksusega järv, kus mudakihi läbimõõt ulatub kuni 18 meetrini. Järve piirab kirdest looduskaitsealune Väimela park, edelast metsatukk ning mujalt põhiliselt niidud ja põllud. Väimela Alajärv on eutroofne ehk rohketoiteline järv. Alajärv on läbivoolujärv, mis saab vett Väimela Mäejärvest ning temast väljuv oja viib vee Eesti pikimasse jõkke – Võhandusse. Järvevee läbipaistvus on väike, ligikaudu 1 meeter. Tänu ühendusele Mäejärvega on Alajärv üsna kalarikas.[4].

Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Väimela lasteaed Rukkilill[muuda | muuda lähteteksti]

Väimelas asub lasteaed Rukkilill. Väimela lasteaed on Võru Vallavalitsuse valitsemisalas töötav haridusasutus. Lasteaed on 6-rühmaline, neist töötab 5 rühma: 1 sõime- ja 4 aiarühma, millest üks on sobitusrühm. Ühest rühmaruumist on tehtud võimlemissaal ja mängu-puhketuba. Lapsi on lasteaias 92, neist sõimerühmas 16 ja aiarühmades 76 last. Väimela lasteaaed asustati 1945. aastal, siis kandis asutus Väimela Loomakasvatustehnikumi Lasteaia nime. Aastast 1958 moodustati lastepäevakodu, saadi juurde sõimerühm. Aastal 1964 moodustati Väimela Näidissovhoostehnikum ning lasteaiast sai Väimela Näidissovhoostehnikumi Lastepäevakodu. Seejärel 1970. aastal taotles sovhoos Loomakasvatuse Instituudilt Lastepäevakodu laiendamist ning saadi juurde veel üks rühm. Aastal 1989 valmis Lastepäevakodule uus hoone ja sellest ajast kannab Väimela lastepäevakodu “Rukkilille” nime. Väimela Rukkilille Lastepäevakodu läks 1991. aastal Võru Hariduskoondise alluvusse ning 1. jaanuarist 1992. aastal Võru Vallavalitsuse valitsemisalasse. Väimela lastepäevakodu Rukkilill muudeti augustist 1999. aastal ümber Väimela lasteaiaks “Rukkilill”.[5].

Võrumaa Kutsehariduskeskus[muuda | muuda lähteteksti]

Võrumaa Kutsehariduskeskus
  • Alates 1922. aastast tegutses Väimelas põllutöökool.
  • 1927. aastal avati põllutöökooli juures karjatalitajate klass. Kool nimetati ümber Väimela Põllutöö- ja Karjatalitajate kooliks.
  • 1938. aastal muudeti kool Väimela Põllunduskeskkooliks.
  • 1940. aastal moodustati Väimela Põllundustehnikum.
  • 1941. aastal nimetati kool taaskord ümber, seekord Kõrgemaks Põllunduskooliks.
  • 1944. aastal alustas õppeasutus tegevust Väimela Põllumajandustehnikumina.
  • 1948. aastal nimetati kool Väimela Loomakasvatustehnikumiks.
  • 1957. aastast hakkas kool kandma Väimela Zoo-Veterinaartehnikumi nime.
  • 1964. aastal liideti tehnikum ja Väimela sovhoos Väimela Näidissovhoostehnikumiks.


Näidissovhoostehnikumis tegeleti peamiselt tõuveise- ja seakasvatuse ning sordiseemnekasvatusega. Majandile kuulus 6364 hektarit maad, millest põllumaad moodustasid 4134 hektarit ja metsamaad 1334 hektarit. Tehnikumi juures töötas ka kunstliku seemenduse jaam, jõupärilikkuse katsejaam ja Võru Riiklik Sordikatsepunkt. Aastaks 1976 oli koolis õpilasi 772.

  • 1993. aastal taastati Väimela Põllumajandustehnikum
  • 1999. aastal liitusid Väimela Põllumajandustehnikum ja Võru Tööstustehnikum ning kool nimetati ümber Võrumaa Kutsehariduskeskuseks.

Võrumaa Kutsehariduskeskuse tegevuse aluseks on kahe kooli 80 aasta jooksul korjatud kogemused ja tarkuseterad. Kutsehariduskeskuses saab õppida põhikooli- ja gümnaasiumijärgses kutseõppes ning ka täiendavas ümber- ja tasemeõppes. Koolis õpib ligikaudu 750 õppijat (2014. aasta seisuga), kes jagunevad viie õppetooli ja 24 erineva õppekava vahel. Kutsehariduskeskus on tööandjaks 98-le inimesele. Võrumaa Kutsehariduskeskusel on ka oma õpilasküla, kus on kokku 223 majutuskohta. Koolis tegutseb ka üle-eestiline puidutehnoloogia ja mööblitootmise kompetentsikeskus, mis toetab vastava valdkonna arengut. Viimase 10 aasta jooksul on renoveeritud peaaegu kogu Väimela Kutsehariduskeskusele kuuluv õppekompleks.[6].

Väimela Tervisekeskus[muuda | muuda lähteteksti]

Väimelas asub Võru maakonna ainuke tervisekeskus ja ujula. Väimela esialgne saun, pesumaja ja ujula ehitati 1960-ndate lõpus. Väimela Tervisekeskus on kliendisõbralik spordikeskus, kus on treenimisvõimalused kogu perele. Tervisekeskuses asub nelja 25 meetri pikkuse rajaga ujula. Tervisekeskuses on võimalik tegeleda ujumise, vesiaeroobika, pilatese, beebiujumise, lauatennise ja squashiga. Lisaks asub kompleksis jõusaal, solaarium, tervisekapsel ja saunad. Tervisekeskuse ruume on võimalik erinevate ürituste tarbeks ka broneerida.

  • Väimela Tervisekeskuses asuvad ka Võru valla perearsti ruumid, kus valla elanikud saavad esmatasandi tervishoiuteenust.[7].

Sportimisvõimalused[muuda | muuda lähteteksti]

Väimela aleviku ja selle ümbruskonna elanikele on võimaldatud väga head sportimisvõimalused. Alevikus on 400-meetrise ringrajaga kergejõustikustaadion, mille peasirgel on kuus telliskivipurukattega jooksurada. Enne Võru uue linnastaadioni ehitamist, toimusid kõiksugused erinevad kergejõustikuvõistlused just Väimela staadionil. Lisaks on staadionil murukattega jalgpalliväljak, asfaltkattega korvpalliplats ja võrkpalliplats. Kergejõustikustaadionit ja selle ümbrust on pidevalt korrastatud ja uuendatud ning 2013. aastal ehitati sinna ka ekstreemspordipark (skate-park). Spotimisvõimalusi alevikus on veel mitmeid, näiteks asub Väimela mõisapargi kõrval Alajärve ääres eravalduses olev tenniseväljak. Ümber Väimela Alajärve on ka rajatud ligikaudu 2,2 kilomeetri pikkune matkarada koos infotahvlitega. Võru-Väimela- Parksepa vahelisele trassile on ehitatud valgustatud ligikaudu 7,5 kilomeetri pikkune kergliiklustee.[8].Väimela Mäejärve ääres paikneb veel ka Väimela Tall. Tall tegutseb 1986. aastast. Tallis tegeletakse eesti sporthobuste, tori ja inglise täisvereliste hobuste aretamise, kasvatamise ja treenimisega. Võimalusel pakutakse ka huvilistele ratsutamisteenust.[9].

Väimela mõis[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Väimela mõis.

Väimela mõisakompleks[muuda | muuda lähteteksti]

Väimela mõisa peahoone

Väimela mõisast on esimesed teated 1590. aastast. Sajandite jooksul on mõisal olnud mitmeid omanikke. Alates 1791. aastast, mil O. J. M. von Richter ostis Väimela mõisa, kuulus mõis Richteritele. Ligikaudu 80 aastat hiljem, 1870. aastal müüdi mõis aga von Loewnitele, kelle kätte jäi see 1919. aasta võõrandamiseni. Mõisa viimaseks omanikuks oli Bernhard von Loewen. Pärast võõrandamist hakkas mõisahooneid kasutama Võru Põllutöökool. Mõisakompleksi barokkstiilis tiibhoonetega peahoone oli ühekorruseline ja see ehitati 1802. aastal. Hoone tagakülg oli Väimela Alajärve poole. Aastatel 1870–1875 ehitati peahoonele juurde teine korrus. Lisaks ehitati kellatorniga valitsejatemaja, teenijatemaja ja mõisamüürid. Sajandi lõpuks valmisid ka maakividest ja tellistest ehitatud laut (1882) ja vankrikuur (1885). Mõisa peahoone põles maha 1919. aastal Vabadussõja ajal. Kolme aasta pärast peahoone taastati ametikooli tarbeks. Mõisakompleksi peahoone põles maha ka teist korda 1950. aastal ja hoone taastati 1952. aastal. Sellest ajast saadik on mõisa välimus praeguseni säilinud. Mõisaansambli ülejäänud hooned on säilinud peamiselt oma algsel kujul. Tasapisi on toimunud ka mõisakompleksi kõrvalhoonete rekonstrueerimistööd.[10]. Väimela mõisas on Võru maakonna ainuke kaitse alla võetud vanade mõisahoonete ansambel.

Väimela mõisa vankrikuur

Endistest mõisahoonetest on säilinud:

  • Moonakate elamu (1868)
  • Küün (ehitati 1876)
  • Rehepeksuhoone (1881)
  • Lüpsilaut (1882)
  • Moonakate karjalaut (1889)
  • Heinaküün (1900)
  • Ait-kuivati ( 1901)
  • Puidutöökoda (1903)
  • Piiritusevabrik (1912)
  • Meierei[11]

Väimela mõisas töötas 1800. aasta paiku kodukooliõpetaja, hiljem Tartu Ülikooli rektor J. Ph. G. Ewers. Aastatel 1923–1925 tegutses Väimela riigimõisas L. Kitzberg–Pappeli teatristuudio, kus õppisid ka näitlejad K. Ader, R. Tarmo, E. Neemre jt.[2].

Mõisapark[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Väimela mõisa park.
Väimela mõisa park

Väimela mõisapark rajati 18. sajandi teisel poolel peahoone taha oru kallakule. Nõlva kaunistasid maakivist ehitatud müüridega terrassid, millelt viis alla suur kivitrepp. Kivitrepi ääred olid täidetud suurte lillepottidega. Ebakorrapäraselt paiknevate teerajakeste ümber kasvasid peamiselt pärnad, vahtrad ja tammed. Hiljem von Loewenite ajal kasutati pargi haljastuses alpi seedermändi, korgijalakat, kukerpuud ja teisi liike. Alajärve vastaskaldale uue koolimaja ümber rajati 1952. aastal uus park. Koolimaja ees maantee ääres on elupuuhekk ning maja taga on jalutusrajaga ümbritsetud muruplats, kus kasvavad mõningad puud. Vana mõisaparki rekonstrueeriti 2011. aastal, mille käigus säilitati nahkhiirte elupaikadeks sobivad õõnsustega puud. Lisaks istutati noori puuistikuid ja korrastati pargitreppe ja silda. Paigaldati uued istumispingid ning prügikastid, et inimestel oleks mugavam mõisaparki külastada. Nii vana mõisapark kui ka uus park on mõlemad looduskaitse all. Mõisapargis elavad erinevad nahkhiired: põhja-nahkhiir, tiigilendlane, pargi-nahkhiir, veelendlane ja kääbus-nahkhiir. Lisaks kasvab Väimela mõisapargis ka kaitsealune vahelmine lõokannus.[12].

Loewenite kalmistu kabel

Väimela mõisa mõisnike kalmistud[muuda | muuda lähteteksti]

  • Väimela mõisa Richterite kalmistu rajati 19. sajandi algul, kui mõisat valitsesid Richterid. Kalmistu paiknes linnulennult mõisast umbes 2,2 kilomeetri kaugusel. Praeguseks on kalmistu rüüstatud ja maha jäetud.
  • Väimela mõisa Loewenite kalmistu rajati 19. sajandi teisel poolel. Kalmistu kabel õnnistati 1875. aastal. Loewenite kalmistu jääb mõisast linnulennult poole kilomeetri kaugusele ja paikneb teisel pool Väimela Alajärve väikese metsastunud künka tipus. Praeguseks on kalmistu rüüstatud ja maha jäetud, kuid kalmistu kabeli varemed on eraldi kultuurimälestis.[10].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]