Teaduslik pilt

"The Scientific Image" ("Teaduslik pilt") on Bas van Fraasseni raamat. See ilmus Oxford University Pressi kirjastusel 1980. aastal. See on tõlgitud mitmesse keelde ja autor on selle eest pälvinud mitu auhinda. Eesti keeles ilmus raamat 2016. aastal "Avatud Eesti Raamatu" sarjas Tiiu Hallapi tõlkes (toimetanud ja järelsõna kirjutanud Piret Kuusk, väljaandja Tartu Ülikooli Kirjastus).

Pealkiri on laenatud Wilfrid Sellarsilt, kes eristas teaduslikku pilti (scientific image) ja ilmset pilti (manifest image).

Kokkuvõte

1. Sissejuhatus

Empirismi ja realismi eristus on vana ning seda saab tutvustada paljude filosoofia ajaloo episoodide kaudu. Kõige ilmekam näide on vahest uusaja teaduse algaegade tegelaste filosoofiline üleolekutunne Aristotelese traditsioonist. Aristotelest järgivate realistide arvates pidi loodusnähtustel olema põhjus või seletus ning nad otsisid seda põhjuslikest omadustest, mis moodustasid looduslikes protsessides osalevate substantside substantsiaalsed vormid ehk loomused; nominalistid, kes nende omaduste reaalsust eitasid, pidid sellised seletuskatsed tagasi lükkama. Uusaja teaduse filosoofiliste aluste kallal töötanud filosoofid näiliselt vältisid seda dilemmat. Nad said looduses vaadeldud korrapärasid seletada aine mehaaniliste omaduste kaudu, postuleerimata põhjuslikke omadusi, vorme ja okultseid kvaliteete. Nad said aru, et näiteks soojuse ja keemiliste reaktsioonide seletamine ainult mehaaniliste omadustega nõuab vähemalt aine atomistlikku teooriat. Aga sellega tekkis neil sama dilemma uuesti, sest korrapärad, mida nad postuleerisid aatomite osade puhul, ei ole mehaaniliselt seletatavad, sest aatomid edasi osadeks ei jagune. Nii et nad pidid aatomite toimimise ja reageerimise viisi seletamiseks kas omistama neile erilisi võimeid, kvaliteete ja põhjuslikke omadusi või nominalistide kombel seletamisnõudmise tagasi lükkama. Peale selle oli neil järgmine probleem. Realistide võimed, omadused ja dispositsioonid tahtsid nad nominalistlikult tagasi lükata osalt epistemoloogilistel kaalutlustel. Nähtumuste vaatlusest pole üheselt näha, millised põhjuslikud seosed nende vahel on. Sama lugu on atomistlike hüpoteesidega: nähtumused ei otsusta nende tõesuse või vääruse üle, kuigi üks hüpotees seletab neid võib-olla teisest paremini. Järgnevatel teadlastel, kes tahtsid oma distsipliini alust selgeks muuta, oli üha raskem lepitada oma ametlikku empirismi ja vastumeelsust metafüüsika vastu tingimusteta usuga väidetavasse maailmasse nähtumuste taga. Siit tekkisid 19. sajandil Ernst Machi fenomenalism, Henri Poincaré konventsionalism ja Pierre Duhemi fiktsionalism ning 20. sajandil Hans Reichenbachi loogiline empirism ja Rudolf Carnapi loogiline positivism. Tänapäeval aga keegi neid filosoofilisi positsioone suures ulatuses ei poolda. Eriti loogiline positivism on lõpetanud krahhiga, isegi kui positsiooni muutusi võimaluse korral arenguks nimetada.

Nii et unustame need sildid, mis lihtsalt loovad ajutise korra, ja vaatame, millised probleemid on tänapäeva ambitsioonika empiristi ees. Kuidas on võimalik teaduse eesmärki ja struktuuri seletada? Teadusfilosoofia uurimused jagunevad laias laastus kaheks. Alusuurimused puudutavad teooriate sisu ja struktuuri, teised käsitlevad teooria suhteid maailmaga ja teooria kasutajaga. Teooriate üldise struktuuri ja sisu suhtes on sügavad lahkarvamused. Praegune mitte küll täiesti vaieldamatu arusaam on see, et teooriad seletavad nähtusi (st vaadeldavaid protsesse ja struktuure), postuleerides teisi protsesse ja struktuure, mis ei ole otseselt vaadeldavad, ning et igat laadi süsteemi kirjeldab mingi teooria oma võimalike olekute kaudu. Seda vaadet teooriate struktuuri kohta jagavad paljud filosoofid, kellel on ikkagi lahkarvamused selles, mis suhe on teoorial maailmaga ja teooria kasutajaga. Selle vaate vastased ütlevad van Fraasseni arvates, et teooria on vähemalt pealtnäha tõene või esimese lähendusena õige. Üks suhe, mis teoorial võib maailmaga olla, on see, et ta on tõene, annab faktidest tõese kirjelduse. Esmapilgul võib näida triviaalne väita, et teaduse eesmärk on leida tõeseid teooriaid. Aga koos eelneva väitega triviaalsus kaob: teaduse eesmärk on leida tõene kirjeldus mittevaadeldavatest protsessidest, mis seletavad vaadeldavaid protsesse, ja ka võimalikest asjade seisudest. Empirism on alati olnud üks peamistest filosoofilistest juhtnööridest looduse uurimisel. Aga empirism nõuab teooriatelt ainult seda, et need annaksid tõese kirjelduse vaadeldavast, arvates edasise postuleeritava struktuuri ainult vahendiks selle eesmärgi saavutamisel. Peale selle on empiristid alati vältinud võimalikkuse (või paratamatuse) reifitseerimist. Võimalikkuse alandavad nad ideede suheteks või sõnade suheteks, vahenditeks, mis hõlbustavad tegeliku kirjeldamist. Nii et empirismi seisukohast ei pea postulaadid selleks, et teaduse eesmärke teenida, olema tõesed, välja arvatud selles, mida nad ütlevad tegeliku ja empiiriselt kindlakstehtava kohta.

Loogiline positivism lisas sellele empiristlikule vaatepunktile tähenduse ja keele teooria ning üldse keelelise suunitluse. Tänapäeval vastustab seda empirismi vormi teaduslik realism, mis peale positivistide vaadete keelele hülgab ka äsja visandatud empirismi jooned. Van Fraassen peab empirismi õigeks, kuid mitte positivistide antud keelelisel kujul. Neil oli küll õigus selles, et mitmesugused filosoofilised probleemid, mida on peetud ontoloogia ja epistemoloogia probleemideks, on õigupoolest keeleprobleemid. Eriti käib see võimalikkuse ja paratamatuse kohta. Teaduse keel on loomuliku keele osa ning seetõttu üldise loogikafilosoofia ja keelefilosoofia aine. Aga see tähendab ainult, et teadusfilosoofias võib teatud probleemid kõrvale jätta, mitte seda, et kõik filosoofilised mõisted tuleb keeleliselt eksplitseerida. Teaduslik realism teeb aga vastupidise vea, reifitseerides kõik, mida ei saa olematuks defineerida.

Teooria ja maailma suhtega korrelatiivne on küsimus, mis on teooria aktsepteerimine. Sel küsimusel on episteemiline mõõde (kui palju uskumust teooria aktsepteerimine kätkeb?) ja pragmaatiline mõõde (mida peale uskumuse see veel kätkeb?). Van Fraasseni arvates kätkeb teooria aktsepteerimine ainult seda uskumust, et see "säilitab nähtumused", st kirjeldab vaadeldavat õigesti. Aga aktsepteerimine ei ole ainult uskumus. Meil ei ole kunagi võimalust aktsepteerida kõikehõlmavat teooriat, mis on üksikasjadeni valmis. Nii et ühe teooria aktsepteerimine teise asemel kätkeb ka sidumust mõne uurimisprogrammiga, edasist dialoogi loodusega ühe mõisteskeemi raames teise asemel. Isegi kui kaks teooriat on empiiriliselt ekvivalentsed ning teooria aktsepteerimine kätkeb ainult empiiriliselt adekvaatse uskumist, on siiski suur vahe, milline teooria aktsepteeritakse. See vahe on pragmaatiline, ja van Fraassen väidab, et pragmaatilised voorused ei anna mingit empiiriliste andmete tõenditele lisanduvat põhjendit arvamiseks, et teooria on tõene. Nii et van Fraasseni positsioon on empiristlik ja realismivastane.

Van Fraassen lööb lahku nii realismist kui ka positivismist. Ta hakkab esitama vastuargumente realistide argumentidele empirismi vastu. Oma positsiooni nimetab ta konstruktiivseks empirismiks. See positsioon on realismi alternatiiv teooria ja maailma suhte, teadusliku seletuse analüüsi ja füüsikateooriasse kuuluvate tõenäosusväidete tähenduse küsimuses. Sõna "konstruktiivne" viitab van Fraasseni vaatele, et teadus on konstrueerimine, mitte avastamine: nähtumustele adekvaatsete mudelite konstrueerimine, mitte tõe avastamine mittevaadeldava kohta.

2. Argumendid teadusliku realismi kohta

20. sajandi esimene valitsev teadusfilosoofia oli loogilise positivismi osa. Tänapäevalgi mõistetakse teooriate omaksvõetud käsituse all loogiliste positivistide vaateid. Van Fraassen hakkab uurima argumente teadusliku realismi kasuks. Need argumendid esitati sageli loogilise positivismi kriitika käigus, kuid neid on õiglane arutada eraldi, sest realism peaks ka sõltumatuna vastu pidama.

§1. Teaduslik realism ja konstruktiivne empirism

§1.1 Teadusliku realismi formuleering

Naiivses formuleeringus ütleb realism, et pilt, mille teadus maailma kohta annab, on tõene ja üksikasjades usaldatav ning entiteedid, mida teaduses postuleeritakse, on reaalselt olemas: teaduse edusammud on avastused, mitte leiutised. See formuleering omistab realismile uskumuse, et tänapäeva teooriad on tõesed. See tähendaks, et uued empiirilised leiud kummutavad varasema realismi positsiooni. Van Fraassen ei usu, et realistid tahaksid end siduda isegi väitega, et teadus kunagi jõuab igas suhtes tõeste teooriateni, sest võib-olla on teadus lõputu enesekorrigeerimine ja võib-olla jõuab maailma lõpp enne kätte. Aga see formuleering vähemalt vastab kahele põhiküsimusele (mis on teooria ja mida teooria teeb): teooria on lugu sellest, mis tegelikult on, ja teadus on avastuste, mitte leiutiste asi. Nüüd tuleb leida realismi formuleering, mis jätab need vastused kehtima, kuid ei too kaasa vastuvõetamatuid järelmeid. Formuleering peab olema võimalikult nõrk, et sellega vaidlemine poleks tuuleveskitega võitlemine.

Wilfrid Sellars ütleb: "Hea põhjendi omamine mingi teooria aktsepteerimiseks on ipso facto hea põhjendi omamine seisukohal olemiseks (holding), et entiteedid, mida teooria postuleerib, on olemas." Brian Ellis, kes ei nimeta end teaduslikuks realistiks, vaid teaduslikuks entiteedirealistiks, ütleb: "Ma mõistan teadusliku realismi all vaadet, et teaduse teoreetilised väited on või on mõeldud (purport) olema reaalsuse tõesed üldistatud kirjeldused." Sel formuleeringul on kaks eelist: see keskendub teooriate mõistmisele, mainimata uskumuse põhjendeid, ning väldib vihjet, et realist peab uskuma, et praegused teooriad on tõesed. Aga viimase eelise saab ta tänu sõnade "on mõeldud" kasutamisele, mis võib tekitada probleeme. Hilary Putnam annab formuleeringu, mille ta olevat õppinud Michael Dummettilt: "Realist (antud teooria või jutu (discourse) suhtes) on seisukohal, et 1) selle teooria laused on tõesed või väärad; ja 2) see, mis teeb need tõeseks või vääraks, on midagi välist – see tähendab, see ei ole (üldiselt) meie tegelikud ega potentsiaalsed meelteandmed ega meie vaimu ehitus ega meie keel jne." Putnam jätkab formuleeringuga, mille ta omistab Richard Boydile: "Et terminid küpsetes teaduslikes teooriates tavaliselt osutavad, et küpses teaduses aktsepteeritavad teooriad on tavaliselt ligikaudselt tõesed, et sama termin võib osutada samale asjale isegi siis, kui see esineb eri teooriates – need väited on teadusliku realisti vaated (...) osana mis tahes teaduslikust kirjeldusest teaduse kohta ja selle suhete kohta oma objektidega." Ükski neist pole mõeldud definitsioonina, kuid van Fraasseni meelest need näitavad, et realismi põhipositsioonis peab tõesus etendama tähtsat osa. Samuti näitavad need, et formuleeringus peab sisalduma vastus küsimusele, mis on teooria aktsepteerimine. Van Fraassen pakub nüüd formuleeringu, mis tema meelest mõtestab ülaltoodud märkused lahti ning teeb realistide mõttekäigud arusaadavaks, koormamata neid enama kui hädavajaliku miinimumiga.

"Teaduse eesmärk on anda oma teooriates sõna-sõnalt tõene lugu sellest, missugune maailm on; ja teadusliku teooria aktsepteerimine kätkeb uskumust, et teooria on tõene." See on teadusliku realismi õige formuleering.

Van Fraassen püüab nüüd näidata, et see formuleering on päris minimaalne ning sellega saab nõustuda igaüks, kes peab end teaduslikuks realistiks. Naiivne formuleering ütles, et teadus räägib tõese loo; õige formuleering ütleb ainult, et teaduse eesmärk on seda teha. Teaduse eesmärki ei saa muidugi samastada konkreetsete teadlaste motiividega. Malemängu eesmärk on vastane matistada; mängimise motiiv võib olla kuulsus, kuld ja au. Eesmärk määrab, mida peetakse ettevõtmise õnnestumiseks; ja seda eesmärki võidakse taotleda paljudel motiividel. Nimetades midagi eesmärgiks, ei eita van Fraassen, et on teisi, abieesmärke, mis võivad olla või mitte olla vahendid selle eesmärgi saavutamiseks: kõik nõustuvad kergesti, et lihtsus, informatiivsus, ennustusjõud, seletus on (samuti) voorused. Võib-olla saab van Fraasseni formuleeringut aktsepteerida isegi iga filosoof, kelle meelest teaduse tähtsaim ülesanne on miski, mis nõuab tõeste teooriate leidmist. Van Fraassen lisas sõna "sõna-sõnalt", et välistada realistlike seast positsioonid, mis peavad teadust tõeseks, kui tõesust "õigesti mõista", kuid sõna-sõnalt vääraks või tähendusetuks. See oleks kooskõlas konventsionalismiga, loogilise positivismiga ja instrumentalismiga.

Formuleeringu teine osa puudutab epistemoloogiat, kuid lihtsalt võrdsustab teooria aktsepteerimist selle tõesuse uskumisega. Ei ole mõeldud, et kellelgi peaks olema selliseks uskumuseks ratsionaalne õigustus. Tuleb jätta ruumi ka positsioonile, mille järgi ratsionaalne isik ei omista kunagi isiklikku tõenäosust ühelegi propositsioonile peale tautoloogia. Van Fraasseni meelest oleks niisugune positsioon realisti puhul haruldane, kuid kindlasti võimalik. Et mõista klauslitega aktsepteerimist, tuleb kõigepealt mõista lihtsalt aktsepteerimist. Kui teooria aktsepteerimine kätkeb uskumist, et see on tõene, siis esialgne aktsepteerimine kätkeb selle tõesuse uskumuse esialgset omaksvõtmist. Kui uskumisel on astmed, siis ka aktsepteerimisel on astmed, ja siis võib rääkida aktsepteerimise astmest, mis kätkeb teatud astmel uskumist, et teooria on tõene. Seda tuleb muidugi eristada uskumusest, et teooria on ligikaudu tõene, mis paistab tähendavat uskumust, et mainitud teooriat ümbritseva klassi mõni element on (täpselt) tõene. Nii saab pakutud realismi formuleeringut kasutada sõltumata epistemoloogilistest vaadetest.

§1.2 Realismi alternatiivid

Antirealism on positsioon, mille järgi teaduse eesmärgi võib vabalt täita ilma sõna-sõnalt tõese loota ning teooria aktsepteerimine võib kätkeda midagi vähemat (või muud) kui uskumist, et teooria on tõene.

Realisti järgi kui keegi paneb mingi teooria ette, siis ta väidab, et see on tõene. Antirealisti järgi ta seda ei väida; ta näitab seda ning väidab, et sel on teatud voorused. Need voorused ei pruugi ulatuda tõesuseni, need võivad olla näiteks empiiriline adekvaatsus, hõlmavus, aktsepteeritavus mitmesugustel otstarvetel.

Sõna-sõnalt tõese teooria ideel on kaks aspekti: keelt tuleb mõista sõna-sõnalt; ja kui nii mõista, siis teooria on tõene. See jagab antirealistid kaheks liigiks. Esimeste meelest teadus on või püüab olla tõene, kui tõesust mõista õigesti, mitte sõna-sõnalt. Teiste meelest tuleb teaduse keelt mõista sõna-sõnalt, kuid head teooriad ei pea tingimata olema tõesed. Van Fraassen pooldab teist liiki antirealismi. Pole lihtne öelda, mida mõeldakse sõnasõnalise mõistmise all. See idee tuleb võib-olla teoloogiast, kus fundamentalistid mõistavad Piiblit sõna-sõnalt ja liberaalidel on mitmesugused allegoorilised, metafoorilised ja analoogilised tõlgendused, mis "demütologiseerivad". Sõnasõnalise mõistmise eksplitseerimise probleem kuulub keelefilosoofiasse. "Sõnasõnaline" ei tähenda 'tõeväärtusega'. Siin fikseeritakse sõna tarvitus ainult siinseks otstarbeks. Otsus välistada kõik teaduse keele mittesõnasõnalised mõistmised välistab positivismi ja instrumentalismi. Sõnasõnalises käsituses on esiteks need, mis paistavad teaduse väidetena, tõesti väited, mis saavad olla tõesed või väärad. Teiseks, kuigi sõnasõnaline mõistmine võib täpsustada, ei saa ta muuta loogilisi suhteid. (Näiteks on võimalik täpsustada, tundes ära, mida terminid tähistavad. Fenomenoloogilise termodünaamika keele "reduktsioon" statistilise mehaanika keelele on niisugune: gaasilised kehad samastatakse molekulide agregaatidega, temperatuur keskmise kineetilise energiaga jne). Positivistide teadusetõlgenduse järgi on teoreetilistel terminitel tähendus ainult seose kaudu vaadeldavaga. Sellepärast võivad kaks teooriat nende arvates öelda tegelikult sama asja, kuigi vormilt on nad omavahel vastuolus. (Võib-olla üks ütleb, et kogu aine koosneb aatomitest, teine aga postuleerib selle asemel universaalse pideva keskkonna; positivistide järgi ütlevad nad sellegipoolest sama asja, kui nende vaatluslikud järelmid langevad kokku.) See on võimalik ainult juhul, kui teooriaid ei mõisteta sõna-sõnalt. Kui teooria ütleb, et miski on olemas, siis sõnasõnaline mõistmine võib täpsustada, mis see miski on, kuid ei heida olemasolu kõrvale.

§1.3 Konstruktiivne empirism

Kui väidetakse, et teaduse keelt tuleb mõista sõna-sõnalt, siis välistatakse teooria mõistmine metafoorina või võrdpildina või arusaadavana alles pärast "demütologiseerimist" või muud laadi "tõlkimist", mis ei säilita loogilist vormi. Kui teooria väidete hulgas on "elektronid on olemas", siis teooria ütleb, et elektronid on olemas. Aga sageli pole selge, kas teoreetiline termin osutab konkreetsele entiteedile või matemaatilisele entiteedile. Klassikalist füüsikat saab võib-olla nii tõlgendada, et jõud ei ole konkreetsed entiteedid: fraasi "on olemas niisugused jõud, et..." saab tõlgendada matemaatilise väitena teatud funktsioonide olemasolu kohta. See on vaieldav. Mitte kõik filosoofilised positsioonid teaduse kohta, mis nõuavad teaduse keele sõnasõnalist mõistmist, ei ole realistlikud. See nõue ei ole üldse seotud episteemilise hoiakuga teaduse suhtes ega eesmärgiga teooriate konstrueerimisel, vaid õige arusaamisega sellest, mida teooria ütleb. Võib küll otsustada, et teadust tuleb mõista sõna-sõnalt, aga ikkagi ütelda, et pole tarvis uskuda, et head teooriad on tõesed, ega uskuda, et entiteedid, mida nad postuleerivad, on reaalsed.

Van Fraassen pooldab järgmist positsiooni, nimetades seda konstruktiivseks empirismiks. "Teaduse eesmärk on anda empiiriliselt adekvaatseid teooriaid; ja teooria aktsepteerimine kätkeb uskumusena ainult seda, et teooria on empiiriliselt adekvaatne."

Siin on tarvis neidsamu klausleid mis teadusliku realismi defineerimiselgi. On ka tarvis eksplitseerida empiiriline adekvaatsus. Van Fraassen piirdub esialgu märkusega, et teooria on empiiriliselt adekvaatne parajasti siis, kui see, mida ta ütleb vaadeldavate asjade ja sündmuste kohta selles maailmas, on tõene (parajasti siis, kui ta "päästab nähtused"). Sellel teoorial on vähemalt üks mudel, mis on kooskõlas kõigi tegelike nähtustega (mitte ainult nendega, mida millalgi vaadeldakse). Empiiriline adekvaatsus on tihedas seoses van Fraasseni käsitusega teooria struktuurist. Realismi ja antirealismi ta eristab ainult selle poolest, kui palju uskumist nad kätkevad. Teooriate (täielik, esialgne, teatud astmel jne) aktsepteerimine kätkeb peale uskumise muudki. Meil pole kunagi täielikku teooriat. Teooriat aktsepteerides kaasab teadlane end teatud uurimisprogrammi. Teine teooria tooks kaasa teistsuguse uurimisprogrammi, isegi kui need (väga ebatäielikud) teooriad on kõige vaadeldava suhtes seni samaväärsed. Aktsepteerimine kätkeb peale uskumise ka enese sidumist, sidumust käsitleda kõiki tulevasi nähtumusi selle teooria mõistestikus. See määrab, millistes terminites me hakkame seletusi otsima. Tugev aktsepteerimine avaldub selles, et inimene võtab seletaja rolli. Isegi see, kes teooriat ei aktsepteeri, saab arutleda kontekstis, milles keelekasutust suunab see teooria, aga aktsepteerimine loob niisuguseid kontekste. See sarnaneb ideoloogilise sidumusega. Sidumus ei ole tõene ega väär: ollakse veendunud, et see tasub end kunagi ära (vindicated). Umbes niisugune on teooria aktsepteerimise pragmaatiline mõõde. Erinevalt episteemilisest mõõtmest pole sel realisti ja antirealisti lahkarvamuses eksplitsiitset kohta. Et aga antirealistid omistavad tavaliselt uskumisele teooria aktsepteerimisel väiksemat rolli, siis pragmaatiliste aspektide roll kaldub nende meelest olema suurem. Uskumusest, et teooria on tõene või empiiriliselt adekvaatne, ei järeldu uskumus, et teooria täielik aktsepteerimine tasub end kunagi ära, ega ümberpöördult. Inimesel võivad olla määratletud uskumused inimsoo tuleviku kohta või teadlaste kogukonna ja seda mõjutavate tegurite ning praktiliste piirangute kohta. Võib-olla empiiriliselt adekvaatne teooria ei ole hästi ühitatav mõne teise teooriaga, mille oleme aktsepteerinud, võib-olla maailma lõpp jõuab enne kätte, kui teooria kinnitust leiab. Teine asi on see, kas uskumust, et teooria on tõene või empiiriliselt adekvaatne, saab võrdsustada uskumusega, et teooria aktsepteerimine tasuks end ideaalsetes uurimistingimustes pikapeale ära. See küsimus ei tundu van Fraassenile teadusfilosoofias asjakohane, sest jaatav vastus ei kaotaks ära erinevust tõese ja empiiriliselt adekvaatse vahel. (Pealegi eeldab see küsimus faktivastaste väidete tõesust või väärust, mida van Fraassen eitab.) Kuigi van Fraasseni meelest ei pruugi realistidel ja antirealistidel teooria aktsepteerimise pragmaatiliste aspektide asjus lahkarvamust olla, leiab ta, et tavaliselt siiski on. Näiteks mõnel seletuse küsimisel on realistide meelest tavaliselt objektiivne kehtivus, antirealistide meelest mitte.

§ 2. Teooria ja vaatluse "dihhotoomia"

Loogiline positivism oli teadusfilosoofias kolmkümmend aastat domineeriv. Kogumiku Minnesota Studies in the Philosophy of Science 1. köites 1960 ilmus Rudolf Carnapi artikkel "The Methodological Status of Theoretical Concepts", mis on positivistliku programmi kulminatsioon. Carnap seostab seal teadust vaatluskeelega (loomuliku keele postuleeritud osaga, milles puuduvad teoreetilised terminid). Aastal 1962 ilmus samas sarjas Grover Maxwelli "The Ontological Status of Theoretical Entities", milles väidetakse, et teooriat ja vaatlust ei saa eristada.

Sellised väljendid nagu "teoreetiline entiteet" ja "vaadeldava ja teoreetilise dihhotoomia" on kategooriavead. Terminid või mõisted on teoreetilised (need võetakse kasutusele teooria konstrueerimiseks); entiteedid on vaadeldavad või mittevaadeldavad. See jagab arutelu kaheks küsimuseks. Kas keele saab jagada teoreetiliseks ja mitteteoreetiliseks? Kas objektid ja sündmused saab liigitada vaadeldavateks ja mittevaadeldavateks? Maxwell vastab mõlemale negatiivselt, kuigi ei tee neil hoolikalt vahet. Esimese puhul toetub Maxwell Wilfrid Sellarsile ja Paul Feyerabendile, ja siin on van Fraassen täiesti nõus. Kogu meie keel on läbinisti teooriast nakatunud. Kui keele saaks teooriaga koormatud terminitest (kuni keele kujunemise eelajalooni välja) puhastada, ei jääks midagi kõlblikku järele. Jutuviisi suunavad pildid, mille annavad eelnevalt aktsepteeritud teooriad. Nagu rõhutas juba Pierre Duhem, käib see ka katsearuannete kohta. Positivistide keelepilt ei tööta. Kas me peame siis olema teaduslikud realistid? On rohkem valikuid. See, et me laseme teatud pildil oma keelt suunata, ei näita, kui palju me seda pilti usume. Kui me räägime, et päike hommikul tõuseb ja õhtul loojub, siis meid suunab pilt, mida me ei usu. Keele teooriast koormatusest ei saa teha otseseid järeldusi.

Aga Maxwelli põhiargument on suunatud vaadeldava ja mittevaadeldava eristuse vastu. Termin "vaadeldav" liigitab entiteete, mis võivad olemas olla või mitte. "Lendav hobune" on vaadeldav (sellepärast me olemegi nii kindlad, et neid pole), arv 17 ei ole vaadeldav. Nii peaks saama liigitada ka toiminguid: näiteks palja silmaga taju on vaatlus, osakese massi arvutamine selle järgi, kuidas tuntud jõuväli teda trajektoorist kõrvale kallutab, ei ole vaatlus. Tuleb ka eristada mingi asja, sündmuse või protsessi vaatlemist mingi asjaolu vaatlemisest (täheldamisest). Kiviaegse inimese jaoks ei ole tennisepalli või autoõnnetuse vaatlemine täheldamine, et see on tennisepall või autoõnnetus, sest tal puuduvad vastavad mõisted. Ta ei saa seda teada tajust, vaid peab enne palju õppima. Kuid ta näeb samu asju. Maxwell esitab vaadeldavuse kohta kahesuguseid argumente: ühed on suunatud nende eristuste võimalikkuse vastu, teised niisuguste eristuste tähtsuse vastu.

Esimene argument viitab sellele, et vaatlemise ja järeldamise vahel on pidev üleminek: vaatamine läbi vaakumi, läbi aknaklaasi, läbi prillide, läbi binokli, läbi nõrga mikroskoobi, läbi tugeva mikroskoobi jne, nii et meil pole mittemeelevaldset kriteeriumi vaatluse ja teooria eristamiseks. Van Fraassen väidab vastu, et sellele ei vasta otseselt pidevat üleminekut entiteedis, mida peetakse vaadeldavaks. Ühtesid ja sama asju võib näha kinnisest ja lahtisest aknast, teleskoobist ja lähedalt vaadates. Kui miski on vaadeldav, võivad ikkagi puududa õiged tingimused selle vaatlemiseks. Millegi vaadeldavuseks piisab, et on olemas asjaolud, milles seda saab vaadelda. Mis siis, kui ei saa täpselt öelda, kust läheb piir vaadeldavuse ja kaudse registreeritavuse vahel? Siis lihtsalt on vaadeldavas ebamäärane predikaat. Aga loomulikus keeles on peaaegu kõik predikaadid ebamäärased, ja nende kasutamine ei ole problemaatiline, küsimus on ainult nende kasutamise loogika sõnastamises. On tarvis ainult, et oleksid selged juhtumid ja selged vastujuhtumid. Palja silmaga nägemine on selge juhtum, ka Jupiteri kaaslaste vaatlemine teleskoobis on selge juhtum, sest astronaudid võivad neid lähedalt vaadata. Aga mikroosakeste väidetav vaatlemine udukambris on van Fraasseni arvates selgelt teistsugune näide. Kuigi osake registreeritakse udukambri abil ja registreerimine põhineb vaatlusel, ei ole tegu osakese vaatlemisega.

Teiseks juhib Maxwell tähelepanu sõnale "saab" lauses "seda, mis on vaadeldav, saab vaadelda". Objekt võib olla ajutiselt mittevaadeldav, kuid oleks soodsatel asjaoludel vaadeldav. Sellepärast tuleks keskenduda põhimõttelisele mittevaadeldavusele (see järelduks mingist teooriast). Aga Maxwelli meelest see kunagi nii ei ole, sest teistel asjaoludel meil võiks olla teistsugused meeleelundid, näiteks elektronmikroskoopsilmad. Van Fraasseni meelest on see teemavahetus. Kas Empire State Building on kaasaskantav, sellepärast et hiiglane võiks selle kaasa võtta? Inimese organism on mõõteriist, millel on oma piirid. Kui me räägime inimesest, siis "saab" vaadeldava definitsioonis käib inimese kohta.

Maxwell ütleb ka, et kui vaadeldavat ja mittevaadeldavat saabki eristada, siis sel eristusel pole tähtsust. Realisti jaoks on oluline see, kas teaduses postuleeritavad entiteedid on reaalsed. Selles suhtes pole vahet, kas nad on vaadeldavad. Vaadeldavus käib väidetavate entiteetide kohta ning sellel pole olemasoluga pistmist. Maxwell ütleb, et vaadeldava ja teoreetilise eristus on juhus, mis oleneb meie füsioloogiast, ja sel pole mitte mingit ontoloogilist tähtsust. Van Fraassen nõustub sellega, et vaadeldavus ja olemasolu on teineteisest loogiliselt sõltumatud. Aga teadusliku realismi puhul on asi teaduse eesmärgis ja episteemilistes hoiakutes. Selles küsimuses tundub olevat väga tähtis, mis on vaadeldav. See, et me teooriat aktsepteerime, tähendab, et me usume, et see, mida teooria meie jaoks vaadeldava kohta ütleb, on tõene. Võidakse vastu väita, et see, mida antirealist otsustab maailma kohta uskuda, sõltub osalt sellest, millised tõendid on tema meelest talle (õigemini episteemilisele kogukonnale) kättesaadavad. Praegu me loeme oma episteemiliseks kogukonnaks inimkonda, aga sinna saab arvata ka teisi (maiseid või Maa-väliseid) olendeid. Sellepärast peab antirealist lubama oma uskumuste muutust, kui muutub episteemiline kogukond. See oleks vastuväide antirealismile ainult juhul, kui nõuda, et meie episteemiline poliitika annab sama tulemuse sõltumata meie uskumusest selle kohta, millised tõendid on meile kättesaadavad. Van Fraassen ei pea sellist nõuet ratsionaalselt sundivaks.

§ 3. Parima seletuse järeldamine

Wilfrid Sellars, John Jamieson Carswell Smart ja Gilbert Harman on kaitsnud seisukohta, et ratsionaalse järeldamise kaanonid nõuavad teaduslikku realismi. Kui järgida selles küsimuses sama mustrit nagu teaduses endas, siis oleksime irratsionaalsed, kui me ei väidaks, et teooriad, mida me aktsepteerime, on tõesed. Peamine järeldusreegel, millele seda laadi argumentides apelleeritakse, on parima seletuse järeldamine. Lihtsustatud versioonis ütleb see, et kui meil on mingid tõendid ning on valida mitme hüpoteesi vahel, siis me peaksime eelistama seda hüpoteesi, mis tõendeid paremini seletab. (Alati tuleb püüda anda olemasolevale tõendmaterjalile kokku parim seletus.) Väidetakse, et me järgime seda reeglit kõigil "tavalistel" juhtudel, ja kui me seda igal pool järjekindlalt järgime, siis jõuame teadusliku realismile.

Kas see järeldusmuster viib mittevaadeldavatesse entiteetidesse uskumuseni? Van Fraassenil on kaks vastuväidet. Esiteks. Kui mõeldakse reeglite teadlikku järgimist, siis see on liiga tugev kirjeldus. Kui mõeldakse toimimist reeglitega kooskõlas, siis reegli järgimine tähendab, et ollakse nõus uskuma kõiki järeldusi, mida see võimaldab, ning ei olda nõus uskuma järeldusi, mis nendest lahknevad (või siis loobutakse eelduste uskumisest). Nii et väide, et me kõik järgime teatud juhtudel teatud reeglit, on psühholoogiline hüpotees selle kohta, mida me oleme nõus tegema, mida mitte. See on empiiriline hüpotees, mida tuleb kõrvutada andmete ja konkureerivate hüpoteesidega. Üks konkureeriv hüpotees on: me oleme alati nõus uskuma, et teooria, mis seletab tõendeid kõige paremini, on empiiriliselt adekvaatne. Nii saab van Fraassen kindlasti seletada paljusid juhtumeid, kus paistab, et teadlane põhjendab mõne teooria või hüpoteesi aktsepteerimist sellega, et see teooria seletab edukalt; sest van Fraassen võrdsustab teooria aktsepteerimist uskumusega, et see teooria on empiiriliselt adekvaatne. Nii et meil on nende teadusliku järeldamise juhtumite kohta kaks konkureerivat hüpoteesi, millest üks sobib realistlikku, teine antirealistlikku seletusse.

Van Fraasseni teine vastuväide on, et isegi kui möönda, et parema seletuse järeldamine on õige (või väärtuslik) teooria, on realistil tarvis lisaeeldusi. See reegel ütleb ainult, milline võistlevatest hüpoteesidest valida. Me peame siis juba uskuma, et mõni võistlevatest hüpoteesidest on väärt valimist. Realist räägib valikust seaduspärasid seletavate hüpoteeside vahel; antirealist tahab valida hüpoteeside vahel kujul "see-ja-see teooria on emiiriliselt adekvaatne". Selleks et see reegel teeks meid kõiki realistideks, on realistil tarvis lisaeeldust, et iga üldine seaduspära looduses vajab seletust. Ja see eeldus eristabki realisti antirealistist.

Võidakse arvata, et sellest lisaeeldusest on võimalik hõlpsasti lahti saada. Oletame, et seni vaadeldus faktid on teooriaga T kooskõlas. Siis see teooria on nende andmete üks võimalik seletus. Üks võistlev teooria on, et teooria T on väär; see teooria seletab andmeid väga halvasti. Nii et meil on alati mitu võistlevat hüpoteesi ning parima seletuse järeldamise reegel viib järeldusele, et T on tõene. Van Fraassen väidab vastu, et ikkagi ei pea alternatiivsete teooriate vahel valima, vaid võib jääda neutraalseks. Teiseks väidab van Fraassen, et pole üldse tõenäoline, et see reegel on niisuguste kunstlike võistlejate puhul rakendatav. Gilbert Harman loetleb kriteeriume hüpoteeside kui seletuste hindamiseks. Mõned on ebamäärased, nagu lihtsus (aga kas mitte lihtsus ei räägi teooria kasutamise kasuks ka juhul, kui teooriat ei usuta?) Täpsed kriteeriumid tulevad statistikast: H on E (ceteris paribus) parem seletus kui H′, juhul kui: a) P(H)>P(H′) (H tõenäosus on suurem kui H′) b) P(E/H)>P(E/H′) (E tinglik tõenäosus H suhtes on suurem kui E tinglik tõenäosus H′ suhtes). Aprioorsete tõenäosuste (tingimuses a)) usutavus on iseloomulik bayesiaanidele. Traditsioonilisele statistikale toetudes rakendataks ainult tingimust b). Aga seegi eeldab, et H ja H′ annavad E-le kindla tõenäosuse. Kui H′ on lihtsalt H eitus, siis see nii ei ole. (Oletame, et H ütleb, et E-l on mingi kindel tõenäosus. Selle eitus ei anna E-le mingit tõenäosust.) Bayesiaanid ületavad selle tõenäosuste puudumise raskuse oletusega, et igaühel on iga propositsiooni jaoks, mille ta sõnastab, mingi subjektiivne tõenäosus (uskumise aste). Siis on kõik need tõenäosused põhimõtteliselt olemas. Kuid see saavutatakse selle hinnaga, et tõenäosused on subjektiivsed. Van Fraassen ei usu, et realistid tahaksid rajada oma järeldused subjektiivsele aprioorsele tõenäosusele, et on olemas mittevaadeldavad entiteedid.

§ 4. Seletusnõude piirid

Van Fraassen möönab, et seletusjõud on üks teooria valiku kriteeriumidest, kuid väidab, et sellele apelleerivad argumendid realismi kasuks on veenvad üksnes juhul, kui seletusnõue on ülim, st kui teadus pole enne lõpule viidud, kui kõik üldised seaduspärad on ära seletatud. Van Fraasseni vastuväide on, et see nõuaks varjatud muutujate nõuet, mis on vastuolus vähemalt ühe 20. sajandi füüsika mõttekoolkonnaga. Van Fraassen ei usu, et realistid isegi selliseid järeldusi sooviksid, kuid paneb nende igatsused traditsioonilise metafüüsika ekslike ideaalide arvele.

John Jamieson Carswell Smart esitab raamatus "Between Science and Philosophy" kaks põhilist argumenti realismi kasuks. Esimene argument ütleb, et ainult realism saab arvesse võtta tähtsat eristust õigete ja lihtsalt kasulike teooriate vahel. Ta nimetab instrumentalismiks mis tahes vaadet, mis paneb teooriate tähtsuse ainult kasulikkuse arvele, nõudes ainult empiirilist adekvaatsust, mitte tõesust; kuidas saab instrumentalist seletada teooriate kasulikkust? Ühe teooria instrumentaalset kasulikkust saab seletada teise teooria tõesusest lähtudes, aga kui pidada kõiki teooriaid pelgalt instrumentaalseteks, siis see poleks võimalik. Van Fraassen väidab vastu, et tõesuse asemel võib seletus sama hästi lähtuda sellest, et seletuse aluseks võetud teooria ennustused on täpsed. Smart võib nüüd küsida, mis seletab selle teooria ennustuste täpsust? Nominalistid oleksid öelnud, et fundamentaalsetel seaduspäradel seletust ei ole. Van Fraasseni ettepanekul vastab antirealist, et vaadeldavate nähtuste seaduspärad on toores fakt, millel ei pruugi olla seletust mittevaadeldavate faktide kaudu "nähtuste taga": sellel pole teooria headuse ja maailma mõistmise seisukohast mingit tähtsust.

Smarti teine argument on niisugune. Oletame, et teooria T postuleerib otseselt mikrostruktuuri ja kaudselt makrostruktuuri. Statistilised ja ligikaudsed seadused makronähtuste kohta on formuleeritud võib-olla ainult osaliselt, ja igal juhul saab neid tuletada fundamentaalsetest (deterministlikest või statistilistest) seadustest fundamentaalsete entiteetide kohta. Teooria T′ on T osa ning ütleb ainult seda, mida T ütleb makronähtuste kohta. Realist ütleks Smarti järgi, et teooria T′ edukust seletab see, et T on tõene asjade kohta, mida ta postuleerib. Kui see nii poleks, siis oleks T′ edukus seletamatu; peaks oletama, et nende käitumises on vaatluslikus sõnavaras mainitud käitumises on loendamatult õnnelikke juhuseid, nii et nad käituvad imekombel nii, nagu neid kutsuksid esile olematud asjad, millest T teoreetilises sõnavaras räägib. Van Fraassen leiab, et selline seletusnõue on absurdne, sest teoorial T puudub samamoodi seletus. Kui on aga mingi piirang, milliseid seaduspärasid võib fundamentaalseteks postuleerida, siis pole ette selge, et T′ ei sobi fundamentaalseks. Van Fraassen leiab, et igatahes ei tohi võrdsustada õnnelikku juhust või kokkusattumust (näiteks sõprade sattumuslikku kokkusaamist turul) seletuse puudumisega. Teaduselt ei saa nõuda kokkusattumuste ja juhuslike korrelatsioonide teoreetilist kõrvaldamist.

§ 5. Ühise põhjuse printsiip

Wesley Salmon on märkinud, et kui võtta Hans Reichenbachi ühise põhjuse printsiipi nõudena teooriale selle kohta, mis on olemas, siis peame postuleerima mittevaadeldavate sündmuste ja protsesside olemasolu. Laias laastus ütleb printsiip järgmist. Oletame, et leitakse, et kahte sorti sündmuste vahel on korrelatsioon, näiteks et üks kaasneb alati teisega, või ainult statistiline korrelatsioon. Siis see nõuab selle leidmist, mida Reichenbach nimetab ühiseks põhjuseks. Aga sageli on nii, et vaadeldavate sündmuste seas selliseid ühiseid põhjuseid ei ole, järelikult nõuab teaduslik seletamine sageli mittevaadeldavate sündmuste olemasolu.

Reichenbach pidas teaduse metodoloogia printsiibiks, et iga statistilist (vähemalt positiivset) korrelatsiooni tuleb seletada ühiste põhjuste kaudu. Seega nõuab teadus vältimatult mittevaadeldava struktuuri sissetoomist, muidu poleks seletus võimalik, aga teaduse eesmärk on seletus, järelikult ei saa teaduse eesmärki täita, kui pole mittevaadeldavaid entiteet.

Van Fraasseni järgi 1) see pole teaduse üldine printsiip ja 2) ühiste põhjuste postuleerimine on mõistetav ka ilma realismita.

Reichenbach oli üks esimesi filosoofe, kes tunnistas füüsika radikaalset tõenäosuslikku pööret. Klassikalise teaduseideaali järgi tuli leida maailma nii peen kirjeldus, et see lubab allutada kõik protsessid deterministlikele seadustele. Reichenbach väitis, et sel ideaalil on faktiline presupositsioon; nii peene kirjeldusmeetodi põhimõttelinegi olemasolu ei ole loogiliselt paratamatu. Reichenbach kutsus filosoofe üles sellest klassikalisest ideaalist kui teooria täielikkuse standardist loobuma. Aga isegi kui teadus ei otsi deterministlikke seadusi, ta otsib mingeid seadusi. Reichenbachi ettepanek oli, et teadus otsib tõenäosuslikke ühiseid seadusi. Olgu A ja B kaks sündmust. P(A) on A toimumise tõenäosus, P(A&B) on A ja B toimumise tõenäosus. Öeldakse, et B on A jaoks statistiliselt relevantne, kui A tinglik tõenäosus B suhtes P(A/B) erineb A tõenäosusest P(A). Kui P(A/B) on suurem kui P(A), siis öeldakse, et on positiivne korrelatsioon. See seos on sümmeetriline. Kui meil on positiivne korrelatsioon praeguste faktide A ja B vahel, siis ühist põhjust otsime minevikust. Minevikusündmus C on selle korrelatsiooni "ühine põhjus", kui P(A/B&C)=P(A/C) ehk A ja B on statistiliselt sõltumatud informatsiooni suhtes, et C leidis aset. See, et C on A ja B vahelise korrelatsiooni ühine põhjus, tähendab, et C suhtes A ja B vahel korrelatsiooni ei ole. C seletab korrelatsiooni, sest me märkame korrelatsiooni ainult seni, kuni me C-d arvesse ei võta. Reichenbachi ühise põhjuse printsiip ütlebki, et iga positiivse relevantsuse seost tuleb niimoodi statistiliste mineviku ühiste põhjustega seletada.

Seda printsiipi võib vaadelda selle veendumuse sõnastusena, mis on näiteks Smarti nõudmiste taga, et teadus peab "kosmilise kokkusattumuse" kõrvaldama. Aga 20. sajandi teadus ei juhindu sellest nõudmisest, sest see on liiga lähedane deterministlike maailmateooriate nõudmisele, mille Reichenbach tahtis kõrvale heita. Van Fraassen näitab seda skemaatilise näite abil, kus on kvantmehaanikale omaseid mitteklassikalisi korrelatsioone, nagu mõtteekspeerimendis Albert Einsteini, Boriss Podolski ja Nathan Roseni artiklis "Can Quantum-Mechanical Description of Reality be Considered Complete?" (Einsteini-Podolski-Roseni paradoks). Selliseid korrelatsioone võib leida näiteks Comptoni hajumise ja footonite paari tekitamise puhul. Ühise põhjuse printsiipi ümber lükkavad korrelatsioonid peavad ilmuma peaaegu igas piisavalt keerukas mittedeterministlikus teoorias. Oletame, et objekt läheb pärast seisundit S alati teise seisundisse, mida iseloomustavad parameetrid F ja G, millest kummalgi on n väärtust, kusjuures kummagi parameetri puhul on juhuslik, mis on selle väärtus (iga väärtuse tõenäosus on 1/n), aga F-i ja G esimene väärtus esinevad alati koos, F-i ja G teine väärtus esinevad alati koos, ja nii edasi ka kõik teised väärtused. Kui see on taandumatu indeterministlik nähtus, kus S on algse seisundi täielik kirjeldus, siis ühise põhjuse printsiip on siin rikutud.

Kas Reichenbachi printsiipi rikkuvat teooriat saab muuta seda printsiipi järgivaks, rikkumata empiirilist adekvaatsust? Siis tuleks eitada, et S on süsteemi täielik kirjeldus, postuleerides varjatud parameetreid. Kvantmehaanika puhul saab näidata, et kui mõni varjatud parameetrite teooria on ortodoksse kvantmehaanikaga empiiriliselt samaväärne, siis esinevad seal ikkagi mitteklassikalised mittelokaalsed korrelatsioonid, mis rikuvad Reichenbachi printsiipi.

Kas saaks Reichenbachi printsiipi niimoodi nõrgendada, et siinsed järelmid kaoksid ära? Siis aga kaotab argument realismi kasuks jõu, sest mingisugune "kosmiline kokkusattumus" jäetakse seletamata.

Antirealismi jaoks on siin siiski üks probleem. Teaduses otsitakse sageli ühiseid põhjusi korrelatsioonide seletamiseks. Kas antirealist peaks eitama, et otsitakse seletavaid reaalsusi nähtumuste taga? Van Fraassen eristab kaht tähendust, milles ühiste põhjuste printsiip teaduses toimib, ja leiab, et kummagi mõistmiseks pole tarvis realismi. Antirealistil on tarvis, et teadlaste eesmärk oleks lõppkokkuvõttes lihtsalt saada rohkem teadmisi vaadeldava kohta, ja nii see van Fraasseni meelest ongi. 1) Kui näiteks postuleeritakse, et rohke suitsetamine on üks vähi põhjuslik tegur, siis peaks olema korrelatsioon ka vähi ja kopsude ärritumise vahel, vähi ja vere nikotiinisisalduse vahel vms. Nende korrelatsioonide leidmine õigustab postulaati ning on ühtlasi aidanud leida mastaapsemaid korrelatsioone vaadeldavate sündmuste vahel. Ühise põhjuse printsiip ei ole sel juhul mitte kogu teaduse regulatiivne printsiip, vaid taktikaline maksiim. 2) Ühise põhjuse printsiip võib ka anda nõu teooriate ja mudelite konstrueerimisel. Üks viis luua vaadeldavate korrelatsioonide mudel on tuua välja varjatud parameetrid, millega iga vaadeldav parameeter omaette on korrelatsioonis. Kui saadud mudel on empiiriliselt adekvaatne, siis ei pea kõik mudeli aspektid vastama "reaalsuse aspektidele".

§ 6. Seletuse piirid: üks mõtteeksperiment

Van Fraassen arutab mõningaid Wilfrid Sellarsi argumente, mis on suguluses äsja vaadeldud argumentidega. Sellars purustas positivistliku teadusepildi ("tasandite pildi"), mille järgi vaadeldavaid üksikfakte seletavad vaadeldavad üldised seaduspärad ("kõik varesed on mustad"), mida omakorda seletavad teoreetilised hüpoteesid, mis räägivad ka mittevaadeldavast: need on fakti, empiirilise seaduse ja teooria tasand. Sellars juhib tähelepanu sellele, et teooriad ei seleta empiirilisi seadusi, need isegi ei järeldu teooriatest, vaid teooriad ainult näitavad, miks vaadeldavad asjad alluvad empiirilistele "seadustele", niivõrd kui nad alluvad. Empiirilistel seadustel on erandid. Vaadeldava tasandil kehtivad seadused ainult kirjutamata ceteris paribus-klauslitega. Me ei oota, et teooriad "päästaksid" igapäevased üldistused, sest me ei pea neid rangelt üldisteks. Van Fraassen leiab aga, et teooriast, mis ütleb, et asjade mikrostruktuur allub täpsetele üldistele seaduspäradele, peab järelduma, et neile seadustele alluvad ka asjad ise. Sellars aga leiab, et vaadeldava kirjeldus üksinda on olemuslikult alaväärne ja ebatäielik, mistõttu tuleb sisse tuua mittevaadeldav reaalsus nähtumuste taga. Selle toob välja järgmine mõtteeksperiment. Kujutame ette, et varajases keemias leiti, et kulla eri näidised lahustuvad kuningvees eri kiirusega, kuigi näidised ja asjaolud on kõigi vaatluste piires identsete omadustega. Kujutame ette, et keemia postuleerib nüüd, et kummalgi näidisel on erinev mikrostruktuur. Kulla lahustumise kiiruse varieeruvust seletatakse nüüd nii, et näidised on kahe kindla lahustuvuskiirusega aine segud. Sellisel juhul kasutatakse Sellarsi väitel seletamiseks seadusi, millel pole sama rolliga vaatluslikke vasteid. Seletus on võimalik ainult mittevaadeldavate muutujate kaudu, aga teadus peab püüda seletada, nii et ta peab nõudma uskumist mittevaadeldavasse mikrostruktuurisse.

Van Fraassen esitab kolm küsimust. 1) Kas mikrostruktuuri postuleerimisel pole tõesti uus järelmeid vaadeldavate nähtuste kohta? 2) Kas teaduselt tõesti nõutakse, et ta seletaks, isegi kui see ei too kaasa uusi empiirilisi ennustusi? 3) Kas mikrostruktuuri-pildi kasutamisel ei või olla siin teistsugune eesmärk?

1) Van Fraasseni meelest postuleeriti siiski ka empiirilisi seaduspärasid. Oletame, et ainete A ja B lahustumiskiirused on x ja x + y ning kuld on alati nende kahe segu. Sellest järeldub, et kulla lahustumiskiirus on alati x ja x + y vahel, ja selles vahemikus võib sellel olla mis tahes väärtus. Kumbki ei järeldu andmetest, et erinevad kulla näidised lahustusid mitmesugustel kiirustel x ja x + y vahel. Nii et Sellarsi väide ei pea paika. 2) Oletame, et lahustumiskiiruse kohta rohkem midagi ennustada ei saa. Kas teaduselt nõutakse, et ta seda lahustumiskiiruste varieerumist tingimata seletaks? See nõue võib tähendada varjatud muutujate nõuet. Sellars möönis, et tema tees on kvantfüüsikas valitseva arvamusega vastuolus. Sellars lähtus eeldusest, et varjatud muutujad on kvantmehaanikaga vastuolus, ning kitsendas faktiliselt varjatud muutujate nõude juhtumitele, kus vastuolu ei ole. Selle tõestused, et kvantmehaanikat ei saa muuta deterministlikuks teooriaks, esitavad tegelikult mittevastuolulisest palju tugevamaid nõudeid, näiteks et eri muutujatel ei tohi olla sama tõenäosusjaotust. Seega eeldatakse, et kui ennustustes erinevust pole, siis ei ole tegelikult üldse erinevust. Kui asi oleks ainult vastuolude puudumises, siis oleksid varjatud muutujad võimalikud. Van Fraassen teeb järelduse, et erinevalt realismist ei pea teadus seletust oluliseks, kui empiirilistes tulemustes midagi ei muutu. 3) Antirealist võiks Sellarsi mõtteeksperimenti tõlgendada nii. Kujutledes kulla ja teiste metallide teatud laadi mikrostruktuuri, on võib-olla võimalik jõuda teooriani, mis käib paljude vaatluslikult erinevate ainete kohta; sellel võivad olla järelmid ainete vastastikuse toime uute empiiriliste seaduspärade näol. See on ainult lootus, aga asi on selles, et teaduselt ei nõuta tegelikult mitte seletust kui niisigust, vaid kujutlusi, millest võib saada ideid uuteks vaadeldavate seaduspärade väideteks ja vanade parandamiseks.

§ 7. Deemonid ja viimne argument

Hilary Putnam on esitanud mitu argumenti realismi kaitseks. Töös "Philosophy of Logic" esitab ta hädavajalikkuse argumendid: mitteelementaarses matemaatikas on matemaatiliste entiteetide mõisted hädavajalikud, füüsikas on teoreetilised mõisted hädavajalikud. Hans Vaihingeri ja Pierre Duhemi fiktsionalismi järgi näitab see ainult, et tegu on kasulike fiktsioonidega. Putnam kritiseerib kõigepealt halbu vastuargumente fiktsionalismile, seejärel esitab oma vastuargumendid. Peamine halb vastuargument lähtub loogilise positivismi verifikatsionismist (verifikatsionistlik tähendusteooria), mille järgi väite tähenduse määrab see, millised empiirilised tulemused seda verifitseeriksid või ümber lükkaksid: nii et sama empiirilise sisuga hüpoteesidel reaalset vahet ei ole. Verifikatsionismi järgi teevad Ernest Rutherfordi aatomiteooria ja Vaihingeri teooria, et kuigi võib-olla elektrone jne ei ole, on maailm ometi selline, nagu Rutherfordi teooria oleks tõene, täpselt sama välja. Kui hoolida sellest, et teooriad on mittevaadeldava koha pealt omavahel vastuolus, siis positivistide meelest ollakse sunnitud langema skeptitsismi, ja siis pole alust kõrvale jätta ka deemonite ja nõiduse võimalikkust. Putnam peab seda argumenti verifikatsionismi kasuks ekslikuks ning esitab vastuargumendi, mis on ühtlasi vastuargument fiktsionalismile. Skeptitsismi vältimiseks soovitab ta bayesiaanlikku epistemoloogiat, siis tuleb kõrvale jätta see hüpotees, mis ütleb, et kui kahel hüpoteesil on samad empiiriliselt kontrollitavad järeldused, siis tuleb kõrvale jätta see, mis on aprioorselt vähem usutav. Usutavuse skaala tuleneb meie metodoloogilisest hoiakust; ainult see hoiak võimaldab öelda, kas deemonite hüpotees on hullumeelne; seda hoiakut me peame ratsionaalsuse üldkehtivaks kriteeriumiks. Selle vaate järgi lahknevad Rutherford ja Vaihinger või Putnam ja Duhem selles, kui suure aprioorse usutavuse nad elektronidele omistavad. Van Fraassen leiab, et päris nii ei saa olla, et kumbki pool lihtsalt deklareerib oma hoiakut ja omistab sellele üldkehtivuse ratsionaalsuse kriteeriumina. Van Fraasseni järgi erineb Vaihingeri vaade Rutherfordi omast ainult selle poolest, et Vaihinger ei anna nõusolekut olemasoluväitele; järelikult ei saa Vaihingeri vaade olla aprioorselt vähem usutav kui Rutherfordi vaade; Putnami argument töötab paremal juhul "ateistliku" antirealisti vastu, kuid mitte "agnostilise" antirealisti vastu. Putnam lõpetab oma arutluse väitega, et muid põhjendeid teooria uskumise ratsionaalsusele (teooria tõesuse tõendeid) pole tarvis. Van Fraassen ütleb, et see ei saa veenda meid teooria mitteuskumise irratsionaalsuses, sest nagu Putnam ise näitas, võivad sama empiirilise sisuga teooriad olla erineva tõeväärtusega; realist peab tegema usuhüppe, mida mõistus ja tõendid ei dikteeri.

Artiklis "What is Mathematical Truth" esitab Putnam imeargumendi (realism on ainus filosoofia, mille järgi teaduse edu pole ime), mida van Fraassen nimetab viimseks argumendiks. Ta defineerib realismi alguses Michael Dummetti eeskujul nii: realist (mingi teooria või jutu suhtes) on seisukohal, et 1) selle teooria laused on tõesed või väärad ja 2) neid teeb tõeseks ja vääraks miski väline (mitte tegelikud või võimalikud meelteandmed, vaimu ehitus, keel jne). Van Fraassen nõustub, et Dummetti kõnepruugis (töös "Realism") seisneb teaduslik realism selles, kuid peab Dummetti kõnepruuki idiosünkraatiliseks. Dummett ütleb, et mõne realismivaidluse (näiteks mineviku reaalsus ja intuitsionism matemaatikas) ei ole keskseks küsimuseks mitte teatud tüüpi entiteetide reaalsus, vaid teatud tüüpi väidete objektiivse tõeväärtuse olemasolu. (Dummett märgib kohe, et nominalism on selles mõttes realist.) Dummetti mõttes ei ole ka van Fraasseni konstruktiivne empirism antirealistlik.

Pisut tagapool sõnastab Putnam teadusliku realismi Richard Boydi eeskujul nii: "terminid küpsetes teaduslikes teooriates" tavaliselt osutavad," ning lisab: "küpses teaduses aktsepteeritud teooriad on tavaliselt ligikaudselt tõesed" ning "sama termin võib osutada samale asjale, isegi kui ta esineb eri teooiates". Putnami järgi on need vaated "osa teaduse edu ainsast teaduslikust seletusest." Teaduse ennustuste seaduspärane täitumine on seaduspära, mis vajab seletust, ja see seletus seisneb teooria adekvaatsuses oma objektidele.

Van Fraassen leiab, et teaduslik seletus peab olema hoopis darvinistlik. Imet ei ole: ellu jäävad ainult need teooriad, mis on kõige paremas kooskõlas (latched on) looduse seaduspäradega.