Gilbert Harman

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Gilbert Harman (sündinud 1938) on USA filosoof, Princetoni Ülikooli õppejõud aastast 1963.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Parima seletuse järeldamine[muuda | muuda lähteteksti]

Artiklis "The Inference to the Best Explanation" väidab Harman, et loendav induktsioon ei ole iseenesest õigustatud järeldamine, vaid juhtudel, kus õigustatud järeldamine paistab olevat loendav induktsioon, on tegelikult tegu "parima seletuse järeldamisega".

Parima seletuse järeldamine on umbes sama, mida teised on nimetanud abduktsiooniks, hüpoteesi meetodiks, hüpoteetiliseks järeldamiseks, elimineerimismeetodiks, eliminatiivseks induktsiooniks ja teoreetiliseks järeldamiseks. Sellest, et teatud hüpotees tõendeid seletaks, järeldatakse, et see hüpotees on tõene. Et järeldus oleks õigustatud, peab saama kõik alternatiivsed hüpoteesid tagasi lükata. Nii et hüpoteesi "parimusest" järeldatakse selle tõesus. Jääb küll küsimus, kuidas otsustada, et üks hüpotees on teisest piisavalt parem. Küllap arvestatakse näiteks, kumb hüpotees on lihtsam, usutavam, rohkem fakte seletav, vähem ad hoc-hüpotees.

Kui me teeme järelduse, et tunnistaja räägib tõtt, siis me järeldame, et ta räägib oma juttu sellepärast, et ta usub seda, ning järeldame, et ta usub seda sellepärast, et ta oligi kirjeldatava olukorra tunnistaja. See on siis tema tunnistuse parim seletus. Mõni muu võimalik seletus (näiteks et talle on väga kasulik, kui teda usutakse) kõigutab meie kindlust selles. Või kui me järeldame inimese käitumisest midagi tema elamuste kohta, siis me järeldame, et see seletab tema käitumist teistest seletustest paremini. Neid näiteid võib nimetada parima seletuse järeldamiseks. Harman ei näe aga, kuidas neis saaks näha loendavat induktsiooni. Võib tunduda vähemalt esmapilgul usutav, et hajusaid tõendeid selle kasuks, et mõrvar on ülemteener, saab võtta loendava induktsiooni keerulise rakendamisena, kuigi pole selge, kuidas täpselt; ja samamoodi tunnistusest tunnistuse tõesuse järeldamise puhul. Igatahes aga tundub, et kui katseandmetest järeldatakse elementaarosakeste teooria, siis seda ei saa võtta loendava induktsioonina; sama lugu on enamasti teiste inimeste elamuste kohta järelduste tegemise puhul. Tõestust küll pole, aga Harman arvab, et tõendamise koorem lasub induktsioonile apelleerijatel ega usu, et see võiks neil õnnestuda. Ta väidab, et loendava induktsiooni kasutaja peab lisaks kasutama veel vähemalt ühte mittededuktiivse järeldamise vormi. Ent kui keegi kasutab parima seletuse järeldamist, siis ei ole tal enam lisaks tarvis loendavat induktsiooni kui eraldi järeldamisvormi. Kõiki loendava induktsiooni kasutamise juhtumeid võib võtta ka parima seletuse järeldamise juhtumitena.

Loendavat induktsiooni rakendades teatakse alati rohkem kui seda, et kõik vaadeldudA-d on B-d, ja enne järelduse tegemist tuleb vaadelda kogu tõendusmaterjali. Selle valguses on induktsioon mõnikord õigustatud, mõnikord mitte. Mis tingimustel siis tohib induktiivne järeldus teha? Induktiivne loogika ei anna rahuldavat vastust. Kui aga näha siin parima seletuse järeldamist, miks ta induktiivse järelduse mõnikord teeb, mõnikord mitte. Ta teeb selle siis, kui hüpotees, et kõik A-d on B-d, on kogu tõendusmaterjali valguses parem hüpotees kui näiteks see, et keegi kallutab vaadeldavat valimit, et me arvaksime, et kõik A-d on B-d. Kui aga kogu tõendusmaterjal teeb usutavaks mõne võistleva hüpoteesi, siis ei pruugita induktiivset järeldust teha.

Kui võtta mingit järeldust loendava induktsioonina, siis jääb arvestamata, et see järeldus kasutab teatud lemmasid, millel on oma osa järeldusliku teadmise analüüsis, mistõttu selle teadmise mõistmiseks tuleb seda järeldust mõista parima seletuse järeldamisena. Teadmise analüüsis (küll mitte Edmund L. Gettier, "Is Justified True Belief Knowledge?,"; Michael Clark, "Knowledge and Grounds: A Comment on Mr. Gettier's Paper") jäetakse sageli kahe silma vahele üks asi. Teadmine on uskumus, mis on tõene ja õigustatud. Oletame, et see uskumus põhineb õigustatud järeldamisel (Harman, "How Belief Is Based on Inference"). Siis ei ole lõppuskumuse tõesus teadmise jaoks piisav. Kui vahepropositsioonid on õigustatud, kuid väärad, siis pole õige öelda, et lõppjäreldust teatakse. Harman nimetab seda teadmise paratamatut tingimust tingimuseks, et lemmad on tõesed.

Vaatame, milliseid lemmasid kasutatakse autoriteedilt teadmise saamisel. Olgu see autoriteet asjatundja või autoriteetne teatmik. Selleks et meie uskumus oleks teadmine, peab esiteks meie uskumus olema tõene ning teiseks see, mida meile öeldakse või mida me loeme, ei tohi olla keelevääratus ega trükiviga, isegi kui see muutis väära tõeseks. See näitab, et tunnistusest tõesuse järeldamine peab lemmana sisaldama propositsiooni, et lausungit põhjustab uskumus, mitte keelevääratud ega trükiviga. Järelikult peab seda järeldamist seletama nii, et oleks näha, millist osa see lemma etendab.

Oletame, et me saame teada, et teise inimese käsi valutab, nähes, kuidas ta tõmbab selle järsku eemale kuumast ahjust, mida ta kogemata on puudutanud. Siin figureerib lemmana propositsioon, et ta tõmbas käe eemale valu tõttu. Kui käe äratõmbamisel on alternatiivne seletus, siis me ei tea, et tal käsi valutab, kuigi tal tõesti käsi valutab.

Kui võtta neid järeldusi parima seletuse järeldamisena, siis need lemmad on järeldamise olemuslik osa. Kui aga võtta neid ainult loendava induktsioonina, siis lemmade roll jääb varju. Siis tundub, et lemmad saab põhimõtteliselt elimineerida. Aga see ei ole nii. Kui võtta järeldust loendava induktsioonina, siis näiteks autoriteedi puhul pole selge, miks peaks lugema, kas on sisse lipsanud keelevääratus või trükiviga, sest siis lähtutakse ainult korrelatsioonist.

Publikatsioone[muuda | muuda lähteteksti]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]