Meeleelund

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Viis klassikalist meelt ning vastavad meeleelundid.

Meeleelundid ehk meeleorganid (organa sensum) on paljudel loomadel (sealhugas inimestel) välis- ja sisekeskkonnast pärinevaid ärritusi vastuvõtvad elundid.

Meeleelundid on kohastunud füüsikaliste (valgus, heli, mehaanilise ärrituse, temperatuuri) või keemiliste stiimulite detekteerimiseks ning neid võib jaotada nägemis-, kuulmis-, tasakaalu-, maitsmis-, haistmis- ning kompimiselundeiks [1].

Meeleelundites ärritustele reageerivaid ning närviimpulssideks (infokanal) muutvaid ja impulsse kesknärvisüsteemi suunavaid rakke või rakuosi nimetatakse retseptoriteks. Retseptorid on seotud infot vahendava närvirakuga.[2]

Iga meeleelundi retseptorrakud on spetsiifilised ja reageerivad kindlale ärritusele – kas keemilisele või füüsikalisele. Väliskeskkonnast teavet vahendavaid retseptoreid nimetatakse eksteroretseptoriteks ning sisekeskkonna omi intero- ja proprioretseptoriteks.

Meeleelundite funktsiooniks on konverteerida füüsikalised stiimulid närviimpulssideks, mida närvisüsteem seejärel töötleb kõrgemates ajukeskustes[3]. Vahel käsitletakse meeleelundeid kui sensoorseid süsteeme, kus lisaks retseptorrakkudele arvatakse meeleelundite alla kuuluvaks ka aferentsed närvid ja närvisüsteemisisesed juhteteed kuni suuraju sensoorse kooreni. Meeleelunditega saadud teabe põhjal tekivad aistingud ja tajud.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Meeleelundid". 1992. Eesti Entsüklopeedia. 6. köide
  2. Enn Ernits, Esta Nahkur, "Koduloomade anatoomia. Kõrgkooliõpik", Eesti Maaülikool, Tartu, Halo Kirjastus, lk 391, 2013, ISBN 978-9949-426-28-8.
  3. Squire LR, Bloom FE, McConnell SK, Roberts JL, Spitzer NC, Zigmond MJ. 2nd ed. (2003). "Ch. 22: Fundamentals of Sensory Systems". Fundamental Neuroscience. Academic Press. ISBN 0-12-660303-0.

Veebikirjandus[muuda | muuda lähteteksti]