Konventsionalism

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Konventsionalism (ladina keeles conventio 'leping; kokkulepe') on filosoofiline seisukoht, mille kohaselt ei saa tõestada ühegi teooria tõesust, ega ebaõigsust. Käsitleb teaduslikke mõisted ja teoreetilisi konstruktsioone kui mõistuse meelevaldse tegevuse saadusi. Teadusliku teooria tunnustamine on seega teadlaste konventsioon ehk kokkulepe. Kujundlikult öeldes ei sunni loodus meid valima üht või teist teooriat, vaid annab võimaluse ise otsustada, millist valida.[1][2]

Filosoofiline tähendus[muuda | muuda lähteteksti]

Konventsionalism absolutiseerib teadlikus uurimistöös rakendatavat metodoloogilist printsiipi, mis väljendub tegelikkuse teoreetilise kujutamise vahendite valiku suhtelises vabaduses, printsiipi, mis lubab teooriate, nende põhimõistete ja lähteseisukohtade erinevaid määratlusi ning võimaldab teoreetiliste konstruktsioonide erinevaid interpretatsioone reaalse materjali põhjal.[3]

Konventsionalismi epistemoloogiliseks aluseks reaalses teadlikus tegevuses on asjaolu, et ühe või teise nähtuse uurimiseks ja teoreetiliseks kirjeldamiseks võib loodusteadustes kasutada erinevaid, kuid matemaatiliselt ekvivalentseid teoreetilisi vahendeid (meetermõõdustik või inglise mõõdustik). Ükski geomeetria ei saa olla rohkem tõene kui teine; üks või teine geomeetria saab olla vaid mugavam.[4]

Konventsionalismi seisukoha kummutavad nii teadusajaloolised uuringud kui ka gnoseoloogiline analüüs. Esimesed näitavad teaduses kasutatavate teoreetiliste vahendite ajaloolist determineeritust, gnoseoloogiline analüüs aga tõendab, et need vahendid on objektiivse maailma peegeldamise vorm ega ole lihtsalt kokkuleppe tulemuseks. [1]

Konventionalism on vastukaaluks ratsionalismile ja empirismile.

Konventsionalism on sarnane instrumentalismiga.

Konservatiivne konventsionalism[muuda | muuda lähteteksti]

Poincaré[muuda | muuda lähteteksti]

Konventsionalismi lätteks on prantsuse matemaatiku Henri Poincaré'i vaated geomeetriale, alternatiiviks Kanti apriorismile ja Helmholtzi empirismile.[5][6]

Poincaré leidis, et geomeetria aksioomid ei ole sünteetilised a priori väited ega empiirilised faktid, vaid on tinglikud seisukohad (konventsioonid). Valides kõikvõimalike konventsioonide vahel, juhindume me empiirilistest faktidest, kuid valik ise jääb vabaks ja on piiratud vaid vajadusest vältida vastuolusid. Sellepärast võivadki postulaadid jääda rangelt täpseks, kuigi empiirilised seadused, mis määrasid nende valiku, osutusid vaid umbkaudseteks. Teisisõnu, geomeetria aksioomid (mitte aritmeetika aksioomid) ei ole midagi enamat kui varjatud definitsioonid.[4] Poincaré arvates oleneb see, kas füüsikalist ruumi vaadelda eukleidilisena või mitte, konventsioonist ning et eukleidilist geomeetriat on mõttekas säilitada selle lihtsuse tõttu võrreldes mitteeukleidilistega.

Poincaré rõhutab, et konventionalism ei tähenda, et teadlased võivad füüsikaseadusi meele järgi välja mõelda. Ükski teadusreegel pole sünteetiline – isegi konventsionalismi printsiibid avastati varem kui empiirilised korrapärasused.[7]

Revolutsiooniline konventsionalism[muuda | muuda lähteteksti]

Duhem[muuda | muuda lähteteksti]

Prantsuse filosoof  Pierre Duhem töötas välja sarnase vaate. Ta väitis, et teadus ei suuda kunagi absoluutsele reaalsusele teooriaid või seletusi pakkuda. Teooriad ja matemaatilised valemid on lihtsalt kokkulepped mis võtavad kokku kindlaid suhteid. Ei ole kunagi võimalik kindlaks teha, millised teaduslikud teooriad on "tõesed" seletamaks või kirjeldamaks mõnda aluseksolevat reaalsust. Teaduslikud teooriad on lihtsalt kokkulepped, mis aitavad teadlastel vaadeldavaid maailma mustreid organiseerida.[8]

"Kui me usume et füüsilised teooriad on võimelised asju seletama, on see võimalik vaid juhul, kui füüsiline teadus on allutatud metafüüsikale."[9]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 (1985). Filosoofia leksikon. Tallinn: Eesti Raamat. Lk 155. 
  2. Indrek Meos. "Filosoofia sõnaraamat". Elektrooniline väljaanne, 2013.
  3. (1975). Lühike filosoofia leksikon. Tallinn: Eesti Raamat. Lk 158–159. 
  4. 4,0 4,1 Henri Poincaré (1905). Science and Hypothesis. New York: The Walter Scott Publishing Co.. Lk 58–59. 
  5. Torsten Wilholt. "Conventionalism: Poincaré, Duhem, Reichenbach". Philosophy of Science: The Key Thinkers, 2012.
  6. Jindrich Cerny. "Conventionalism and Theory of Meaning".
  7. Henri Poincaré (1905). The Value of Science. New York: Dover. Lk 14. 
  8. David Huron. "Methodology: The New Empiricism: Systematic Musicology in a Postmodern Age". 1999.
  9. David Huron. "Pierre Duhem". 2000. Vaadatud 2017.