Teoloogia summa Ia q. 22

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Teoloogia summa esimese osa küsimus 22 on Aquino Thomase teose Teoloogia summa esimese osa (Prima pars) küsimus 22 (Ia q. 22).

Tekst[muuda | muuda lähteteksti]

Küsimus 22

Jumala ettehooldest

Sissejuhatus[muuda | muuda lähteteksti]

Ia q. 22 pr Aga olles vaadelnud seda, mis käib tahte juurde eraldivõetuna, tuleb edasi minna selle juurde, mis puutub arusse ja tahtesse korraga. Niisugune on aga ettehoole, nimelt kõige suhtes; predestinatsioon aga ja reprobatsioon, ja kõik, mis sellest tuleneb, inimeste suhtes iseäranis, igaveseks õndsuseks. Ka vooruste järel vaadeldakse ju moraaliteaduses ettenägelikkust (elutarkust), mille juurde ettehoole paistab kuuluvat.

Jumala ettehoolde kohta aga küsitakse nelja asja.

Esiteks, kas Jumalale on kohane ettehoole.

Teiseks, kas kõik on jumaliku ettehoolde all.

Kolmandaks, kas jumalik ettehoole puudutab vahetult kõike.

Neljandaks, kas jumalik ettehoole teeb kõik asjad, mida Jumal ette näeb, paratamatuks.

Artikkel 1[muuda | muuda lähteteksti]

Kas ettehoole on Jumalale kohane

Ia q. 22 a. 1 arg. 1 Esimese juurde minnakse nii. Paistab, et ettehoole ei ole Jumalale kohane. Ettehoole (providentia; ettenägelikkus) on Tulliuse [ De inventione II] järgi ju osa elutarkusest. Kuid elutarkus on filosoofi [ Aristotelese; Nikomachose eetika VI, 5, 9, 18) järgi head nõu andev, ning seetõttu ta ei saa olla Jumala vääriline: Jumalal ei ole mingit kahtlust, milles ta vajaks nõuannet. Järelikult ei ole ettehoole Jumala vääriline.

Ia q. 22 a. 1 arg. 2 Peale selle, mis iganes on Jumalas, see on igavene. Aga ettehoole ei ole midagi igavest, sest ta puudutab olemasolevaid asju, mis, nagu ütleb Johannes Damaskusest (De fide orthodoxa, II, 29) ei ole igavesed. Järelikult Jumalas ei ole ettehoolet.

Ia q. 22 a. 1 arg. 3 Peale selle, Jumalas ei ole midagi liitset. Aga ettehoole paistab olevat midagi liitset, sest ta sisaldab endas tahet ja aru. Järelikult Jumalas ei ole ettehoolet.

Ia q. 22 a. 1 s. c. Aga vastu on see, mida öeldakse Saalomoni Tarkuseraamatus 14:3: Aga sinu hool, oh isa, saadab selle läbi (Aga sina, isa, juhid kõike ettehooldega).

Ia q. 22 a. 1 co. Vastan: peab ütlema, et Jumalasse peab paigutama ettehoolde. Sest see, mis asjades on hea, on Jumala loodud, nagu ülalpool [ 6, 4 ] näidatud. Asjades aga ei leidu hea mitte üksnes asjade substantsi poolest, vaid ka asjade korrastatuse poolest eesmärgile, ja esmajoones lõppeesmärgile, mis on jumalik headus, nagu ülalpool [ 21, 4 ] kirjas. See korra hea, mis loodud asjades on olemas, on Jumala loodud. Et aga Jumal on asjade põhjus oma aru läbi, ja nõnda peab mis tahes tema tagajärjel temas preeksisteerima logos, nagu eelnevast [ 19, 4 ] nähtub; siis peab asjade korral, mis on suunatud eesmärgi poole, olema Jumala meeles logos. Aga eesmärgi poole korrastada tulevate asjade kord ongi õieti ettehoole (ettenägelikkus); nagu me möödunu põhjal, mida mäletame, ja käesoleva põhjal, millest aru saame, teeme oletusi tulevaste asjade kohta, mida me ette näeme. Elutarkusele on aga omane, filosoofi [ (Aristotelese)] järgi ("Nikomachose eetika" VI [12]), suunata teisi asju eesmärgi poole; kas iseenda suhtes, nii nagu elutargaks öeldakse inimest, kes hästi suunab oma tegusid oma elu eesmärgi poole; või teiste, talle alluvate suhtes kas perekonnas, linnas või kuningriigis, nii nagu öeldakse Matteuse evangeeliumis 24[:45]: ustav ja arukas [elutark] sulane, kelle ta isand on seadnud oma kodakondsete üle. Sel viisil võib ettehoole või ettenägelikkus Jumalale kohane olla, sest Jumalas endas ei ole midagi eesmärgi poole korrastada, sest ta on ise lõppeesmärk. Seega nimetatakse logost, mis on asjade korrastatusel eesmärgi poole, ettehooldeks Jumalas. Sellepärast ütleb Boëthius (Filosoofia lohutus IV), et ettehoole on kõikide asjade kõrgeimas juhis paiknev jumalik logos ise, mis kõike korraldab. Korraldamiseks aga võib öelda nii logost, mis on asjade korrastatusel eesmärgi poole, kui ka logost, mis on osade korral tervikus.

Ia q. 22 a. 1 ad 1 Esimese puhul peab järelikult ütlema, filosoofi [(Aristotelese] järgi (Nikomachose eetika VI 9, 10), et "elutarkus on õigupoolest õpetav selle kohta, mille kohta eubuulia õigesti nõu annab, ja mille üle sünees õigesti otsustab". Seega, kuigi nõu saamine ei ole Jumalale kohane, sest nõupidamine on kaheldavate asjade uurimine; on ometi Jumalale kohane anda korraldus nende asjade, mille õige logos tal on, suunamiseks eesmärgile, selle psalmi [(148:6] järgi: tema andis määruse, ja sellest nad ei astu üle. Ja selle kohaselt on Jumala vääriline ettehoolde ja ettenägelikkuse logos. Kuigi võib ka öelda, et kõigi nende asjade logost ennast, mida tuleb teha, öeldakse nõuks Jumalas; mitte uurimise pärast, vaid tunnetuse kindluse pärast, milleni nõupidajad uurides jõuavad. Sellepärast öeldakse Pauluse kirjas efeslastele 1[:11]: kõiges toimivat kavandamist mööda tema tahtmise nõu järgi.

Ia q. 22 a. 1 ad 2 Teise puhul peab ütlema, et hoole juurde kuuluvad kaks asja, nimelt korra logos, mida öeldakse ettehooldeks ja korraldamiseks; ja korra täideviimine, mida öeldakse juhtimiseks. Millest esimene on igavene, teine ajalik.

Ia q. 22 a. 1 ad 3 Kolmanda puhul peab ütlema, et ettehoole on arus, kuid ta eeldab eesmärgi tahet, sest keegi ei anna korraldust asjade tegemiseks eesmärgi pärast, kui ta eesmärki ei taha. Sellepärast eeldab ka elutarkus kõlbelisi voorusi, mille läbi püüdlus on suunatud heale, nagu öeldakse Nikomachose eetikas (VI). Ja isegi kui ettehoole puutub võrdselt jumalikku tahtesse ja arusse, siis see ei kahjusta jumalikku lihtsust; sest tahe ja aru on Jumalas üks ja seesama, nagu ülalpool [ 19 ] öeldud.

Artikkel 2[muuda | muuda lähteteksti]

Kas kõik allub jumalikule ettehooldele

Ia q. 22 a. 2 arg. 1 Teise juurde minnakse nii. Paistab, et kõik ei allu jumalikule ettehooldele. Mitte miski, mis on ette nähtud, ei ole ju juhuslik. Järelikult kui kõik on Jumala poolt ette nähtud, siis ei ole miski juhuslik, ja nõnda kaob juhus ja fortuuna. Mis on tavalise arvamuse vastu.

Ia q. 22 a. 2 arg. 2 Peale selle, iga tark ettenägija kõrvaldab sellelt, mille eest ta hoolitseb, puuduse ja kurja, niipalju kui suudab. Näeme aga, et asjades on palju kurja. Järelikult kas Jumal ei suuda seda takistada, ega ole seetõttu kõigeväeline, või ta ei hoolitse kõige eest.

Ia q. 22 a. 2 arg. 3 Peale selle, see, mis juhtub paratamatuse tõttu, ei nõua ettehoolet või ettenägelikkust, mistõttu, filosoofi [ (Aristotelese)] järgi (Nikomachose eetika VI [5, 9, 10, 11]) "ettenägelikkus on nende kontingentsete asjade õige põhjend, mille üle nõu peetakse ja mida valitakse". Järelikult, kuna paljud asjad juhtuvad paratamatuse tõttu, siis kõik ei allu ettehooldele.

Ia q. 22 a. 2 arg. 4 Peale selle, mis tahes asi, mis jääb iseenese hooleks, ei ole mingi juhtija hoole all. Aga inimesed, kelle Jumal jätab iseenese hooleks, Koguja raamatu järgi: Jumal tegi inimese alguses, ka jättis ta tema enda nõu kätte; ja eriti kurja inimese suhtes: Siis ma andsin nad nende südame paadumusse (Psalm 81[:13]). Järelikult ei allu kõik Jumala ettehooldele.

Ia q. 22 a. 2 arg. 5 Peale selle, apostel [ Paulus ] ütleb esimeses kirjas korintlastele 9[:9]: Kas Jumal hoolitseb härgade eest? (ei hoolitse Jumal härgade eest). Järelikult kõik ei allu jumalikule ettehooldele.

Ia q. 22 a. 2 s. c. Aga vastu on see, mida öeldakse Saalomoni Tarkuseraamatus 8[:1]: Aga tarkus ulatab teisest maailma otsast teise ja seab kõik hästi.

Ia q. 22 a. 2 co. Vastan: peab ütlema, et mõned eitasid ettehoolet täielikult, nagu näiteks Demokritos ja epikuurlased, väites, et maailm on juhuse tehtud. Mõned aga väitsid, et ainult hävimatu allub ettehooldele; häviv aga mitte indiviidide poolest, vaid liigi poolest; nõnda on see ju hävimatu. Nende nimel öeldakse Iiobi raamatus 22[:14]: Pilved on tal varjuks ees, ei ta siis näe, ta ju kõnnib taevavõlvil. Aga hävivatest asjadest üldiselt jättis rabi Mooses inimesed välja, nende aru hiilguse tõttu, aga teiste hävivate indiviidide puhul järgis teiste arvamust.

Peab aga ütlema, et kõik allub jumalikule ettehooldele, mitte ainult universaalides, vaid ka singulaarides [(partikulaarides)]. Mis selgub nõnda. Tõepoolest, et iga toimija toimib eesmärgi pärast, siis tagajärgede korrastatus eesmärgile ulatub nii kaugele, kui ulatub algtoimija põhjuslikkus. Mille tõttu juhtub ju mingi toimija töödes, et miski leiab aset mitte määratud eesmärgi suunas, sest see tagajärg tuleneb mingist muust põhjusest, väljaspool toimija kavatsust. Aga Jumala – algtoimija – põhjuslikkus ulatub kõigele olevale, mitte ainult liigiprintsiipide poolest, vaid ka indiviidiprintsiipide poolest, mitte ainult hävimatute, vaid ka hävivate asjade puhul. Mistõttu peab kõik, millel on mis tahes viisil olemine, olema Jumala poolt korrastatud eesmärgile, apostli [ Pauluse] ütluse järgi: olemasolevad on aga Jumala seatud (mis on Jumalast, on korrastatud; Pauluse kiri roomlastele 13[:1]). Järelikult, kuna Jumala ettehoole on õieti logos, mis on asjade korrastatusel eesmärgile, nagu öeldud, siis peab kõik, niivõrd kui ta osaleb olemises, alluma jumalikule ettehooldele.

Samamoodi on ülalpool [ 14, 6, 11 ] näidatud, et Jumal teab kõike, nii universaale kui ka partikulaare. Ning et tema teadmine on võrreldes asjadega nagu kunsti teadmine võrreldes kunsti abil valmistatuga, nagu ülalpool öeldud, siis peab kõik alluma tema korrale, nii nagu kõik kunsti abil valmistatu allub kunsti korrale.

I q. 22 a. 2 ad 1 Esimese puhul peab niisiis ütlema, et universaalse põhjuse ja partikulaarse põhjuse puhul on lugu erinev. Sest partikulaarse põhjuse korrast võib miski mööda pääseda, universaalse põhjuse korrast aga mitte. Sest miski ei jää partikulaarse põhjuse korra alt välja muidu kui mingi muu partikulaarse põhjuse läbi, mis takistab, nii nagu puidu põlemist takistab vee toime. Mistõttu, kuna kõik partikulaarsed põhjused käivad universaalse põhjuse alla, siis on võimatu, et mingi tagajärg saaks vältida universaalse põhjuse korda. Seega, niivõrd kui mingi tagajärg väldib mingi partikulaarse põhjuse korda, öeldakse teda juhuslikuks, partikulaarse põhjuse suhtes, kuid universaalse põhjuse suhtes öeldakse teda ettenähtuks. Nii nagu ka kahe teenri kokkusaamine, mis on küll nende suhtes juhuslik, on ometi ette nähtud peremehe poolt, kes saadab nad teadlikult ühte ja samasse kohta, nii et üks teisest ei tea.

Ia q. 22 a. 2 ad 2 Teise puhul peab ütlema, erinev lugu on selle puhul, kes hoolitseb mingi üksiku asja eest, ja universaalse ettehooldaja puhul. Sest üksiku asja ettehooldaja kõrvaldab puuduse ja kurja sellelt, mis on tema hoolitsuse all, niipalju kui ta suudab, aga universaalne ettehooldaja lubab sündida mingil puudusel mingis üksikus asjas, et terviku hüve ei saaks takistatud. Mistõttu öeldakse rikutust ja puudusi üksikutes asjades olevat partikulaarse loomuse vastased; aga ometi on nad universaalse loomuse kavatsusest, niivõrd kui ühe puudus läheb teise heaks, või ka kogu universumi heaks; ühe hävimine on ju teise tekkimine, misläbi liik säilib. Järelikult, kuna Jumal on kõige oleva universaalne ettehooldaja, käib ettehoolde enese juurde, et ta lubab olla mingitel puudustel mingites üksikutes asjades, et universumi täielik hüve ei saaks takistatud. Tõepoolest, kui kõik kuri oleks ära hoitud, siis oleks universumis palju hüvesid olemata, ei oleks ju lõvi elu, kui ei oleks loomade tapmist; ei oleks märtrite kannatust, kui ei oleks türannide tagakiusamist. Seetõttu ütleb Augustinus "Enchiridionis": "Kõigeväeline Jumal ei lubaks sugugi olla kurjal oma töödes, kui ta ei oleks nii kõigeväeline ja hea, et teeb kurjast head." Just neist kahest kaalutlusest, mille me nüüd lahendasime, nähtavasti juhindusid need, kes arvasid jumaliku ettehoolde alt välja hävivad asjad, milles leidub juhuslikku ja kurja.

I q. 22 a. 2 ad 3 Kolmanda puhul peab ütlema, et inimene ei ole looduse rajaja, vaid kasutab töödes ja tegudes oma tarbeks looduslikke asju. Seetõttu ei laiene inimese ettehoole paratamatutele asjadele, mis loodusest tulenevad. Nendele laieneb aga ometi Jumala – looduse autori – ettehoole. Ja nähtavasti juhindusid sellest kaalutlusest need, kes looduslike asjade kulu jumaliku ettehoolde alt välja arvasid, omistades selle mateeria paratamatusele; nagu Demokritos, ja teised vanaaja loodusfilosoofid.

Ia q. 22 a. 2 ad 4 Neljanda puhul peab ütlema, et selles, mille kohta öeldakse, et Jumal jätab inimese iseenese hooleks, ei jäeta inimest jumaliku ettehoolde alt välja, vaid väidetakse, et tema külge ei kinnitata ühe suunas määratud toimimisjõudu, nagu looduslikele asjadele; mis toimivad ainult nii, nagu oleksid muu poolt suunatud eesmärgi poole, nad ei toimi nimelt iseenesest, nagu nad suunaksid end lõpu poole, nagu mõistusega olendid [(kreatuurid] vaba tahte läbi, millega nad peavad nõu ja valivad. Mistõttu ta täpselt ütleb: enda nõu kätte. Aga kuna vaba tahtegi akt taandub Jumalale kui põhjusele, siis on paratamatu, et kõik, mis toimub vabast tahtest, allub jumalikule ettehooldele, sest inimese ettenägelikkus põhineb Jumala ettehooldel, nagu partikulaarne põhjus universaalsel põhjusel. Aga Jumalal on ettehoole õigete inimeste üle mingil suurepärasemal viisil kui jõledate üle, kuivõrd ta ei luba nendega juhtuda millelgi, mis lõpuks takistaks nende päästet, sest neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks (neile, kes Jumalat armastavad, aitab kõik hüvele kaasa), nagu öeldakse Rm 8[:28]. Aga sellesama põhjal, et ta jõledaid ei hoia tagasi süü kurjast, öeldakse, et ta jätab nad. Ometi mitte nii, et ta jätaks nad täielikult oma ettehoolde alt välja, muidu nad variseksid eimiskiks, kui neid tema ettehoolde läbi alal ei hoitaks. Ja sellest kaalutlusest nähtavasti juhindus Cicero, kui ta arvas inimlikud asjad, mille üle me nõu peame, jumaliku ettehoolde alt välja.

Ia q. 22 a. 2 ad 5 Viienda puhul peab ütlema, et mõistusega olendil on vaba tahte läbi võim oma tegude üle, nagu öeldud [ 19, 10], ta allub jumalikule ettehooldele mingil erilisel viisil; nii et talle pannakse midagi süüks või teeneks, ja antakse talle midagi karistuseks või tasuks. Ja niivõrd võtab apostel härgadelt Jumala hoolitsuse. Ometi mitte nõnda, et mõistuseta olendite indiviidideni Jumala ettehoole ei ulata, nagu rabi Mooses arvas.

Artikkel 3[muuda | muuda lähteteksti]

Kas Jumala ettehoole puudutab vahetult kõike

Ia q. 22 a. 3 arg. 1 Kolmanda juurde minnakse nii. Paistab, et Jumal ei näe kõike vahetult ette. Jumalale tuleb ju omistada kõik, mis kuulub väärikuse juurde. Aga mingi kuninga väärikuse juurde kuulub see, et tal on ametnikud, kelle vahendusel ta alamate eest hoolitseb. Järelikult palju enam ei hoolitse Jumal vahetult kõige eest.

Ia q. 22 a. 3 arg. 2 Peale selle, ettehoolde juurde kuulub asjade korrastamine eesmärgi poole. Mingi asja eesmärk aga on selle täius ja hüve. Aga mis tahes põhjusele on omane oma tagajärje viimine eesmärgi poole. Järelikult on mis tahes toimivpõhjus ettehoolde tagajärje põhjus. Järelikult, kui Jumal hoolitseks kõige eest vahetult, siis jääksid välja kõik teisased põhjused.

Ia q. 22 a. 3 arg. 3 Peale selle, Augustinus ütleb, "Enchiridionis" [17], et mõnda asja on parem mitte teada, nagu näiteks tühiseid asju, ja sama ütleb filosoof [ Aristoteles ] "Metafüüsika" 12. peatükis. Aga kõik, mis on parem, tuleb omistada Jumalale. Järelikult ei ole Jumalal vahetut ettehoolet mingite tühiste ja kurjade asjade üle.

Ia q. 22 a. 3 s. c. Aga vastu on see, mida öeldakse Iiobi raamatu 34. peatükis [13. salmis]: Kes on temale usaldanud maa? Ja kes on loonud kogu maailma? (keda muud on ta pannud maa üle? Või keda on ta pannud maailma üle, mis ta on valmistanud?) Mille kohta Gregorius [(Moralia XXIV, 20)] ütleb: iseenda läbi valitseb ta maailma, mis ta iseenda läbi on rajanud.

Ia q. 22 a. 3 co. Vastan: peab ütlema, et ettehoolde juurde kuuluvad kaks asja, nimelt logos, mis on ettenähtavate asjade korraldamisel eesmärgi poole; ja selle korra täidesaatmine, mida öeldakse juhtimiseks. Seega mis puutub esimesse terminisse, siis Jumal hoolitseb kõige eest vahetult. Sest tal on arus kõige logos, vähimategi asjade oma, ja mis tahes põhjused ta mingite tagajärgede külge ka kinnitas, ta andis neile võime noid tagajärgi esile kutsuda. Mistõttu tal pidi oma mõistuses ees olema nende tagajärgede kord. Mis aga puutub teisesse, siis jumalikul ettehooldel on mingid vahendid. Sest ta juhib madalamat kõrgema läbi; mitte omaenda võime puudulikkuse pärast, vaid oma headuse külluse pärast, et ta annab põhjuslikkuse väärikust edasi ka loodutele.

Ja selle kohaselt välistub kolme ettehoolet väitva Platoni arvamus, mille jutustab Gregorios Nyssast [(De Providentia VIII, 3)]. Millest esimene on ülima Jumala oma, kes eelkõige ja põhiliselt hoolitseb vaimsete asjade eest; ja järelikult kogu maailma eest sugude, liikide ja universaalsete põhjuste eest. Teine aga on ettehoole, millega hoolitsetakse üldiste ja hävimatute asjade eest, ja selle ta omistab jumalatele, kes käivad taevastes ringi, see tähendab lahutatud substantsidele, kes taevakehi ringikujuliselt liikuma panevad. Kolmas aga on inimlike asjade ettehoole, mille ta omistas daimonitele, kelle platoonikud asetasid meie ja jumalate vahele, nagu jutustab Augustinus raamatus "De civitate Dei" [(1, 2:, VIII, 14)].

Ia q. 22 a. 3 ad 1 Esimese puhul peab seega ütlema, et kuninga väärikusele on kohane tema ettehoolet täideviivate ametnike omamine, aga see, et tal pole nende asjade logost, mis nende läbi tehakse, tuleneb tema puudusest. Igasugune tegevuslik teadmine on ju seda täiuslikum, mida rohkem ta võtab arvesse üksikuid asju, mida tegevus puudutab.

Ia q. 22 a. 3 ad 2 Teise kohta peab ütlema, et see, et Jumalal on vahetult ettehoole kõikide asjade üle, ei välista teisaseid põhjusi, mis on selle korra täideviijad, nagu ülalöeldust on selge.

Ia q. 22 a. 3 ad 3 Kolmanda kohta peab ütlema, et meil on parem mitte teada kurje ja tühiseid asju, kuivõrd need takistavad meil paremate asjade arvessevõtmist, sest meil ei ole võimalik korraga paljudest asjadest aru saada, ka kuivõrd kurjade asjade mõtlemine eksitab mõnikord tahet kurja poole. Aga see ei leia aset Jumala puhul, kes näeb kõike korraga ühe pilguga, ja kelle tahe ei saa pöörduda kurja poole.

Artikkel 4[muuda | muuda lähteteksti]

Kas jumalik ettehoole paneb ettehooldatavatele asjadele peale paratamatuse

Ia q. 22 a. 4 arg. 1 Neljanda juurde minnakse nii. Näib, et jumalik ettehoole paneb ettehooldatavatele asjadele peale paratamatuse. Sest iga tagajärg, millel on mingi põhjus iseenda läbi, mis praegu on või oli, millest ta paratamatult järgneb, tuleneb paratamatusest, nagu filosoof [ Aristoteles ] tõendab "Metafüüsika" 6. raamatus. Aga Jumala ettehoole, kuna ta on igavene, eeleksisteerib; ja sellest järgneb tagajärg paratamatult; sest jumala ettehoole ei saa alt vedada.

Ia q. 22 a. 4 arg. 2 Peale selle, mis tahes ettehooldaja teeb oma töö nii püsivaks, kui ta saab – et see ei kaoks. Aga Jumal on ülimalt väeline. Järelikult ta annab asjadele, mida ta ette hooldab, paratamatuse kindluse.

Ia q. 22 a. 4 arg. 3 Peale selle, Boëthius ütleb "Filosoofia lohutuses" (IV[, 6]), et saatus, mis lähtub ettehoolde liikumatutest lätetest, köidab inimeste teod ja fortuunad kokku põhjuste lahutamatu sidemega. Seega näib, et ettehoole paneb ettehooldatavatele asjadele peale paratamatuse.

Ia q. 22 a. 4 s. c. Aga vastu on see, mida ütleb Pseudo-Dionysios Areopagita (Jumalanimedest IV[, 23]), et loomuse hävitamine ei kuulu ettehooldele. Kuid mõnede asjade loomuses on olla kontingentsed. Seega ei pane jumalik ettehoole asjadele peale paratamatust, mis välistab kontingentsuse.

Ia q. 22 a. 4 co. Vastan: peab ütlema, et jumalik ettehoole paneb mõnedele asjadele peale paratamatuse, aga mitte kõigile, nagu mõned on uskunud. Ettehoolde juurde kuulub ju asjade korrastamine eesmärgi poole. Aga pärast jumalikku headust, mis on asjadest lahutatud eesmärk, on peamine asjades enestes olemasolev hüve universumi täius, mida küll ei oleks, kui asjades ei leiduks kõik olemise astmed. Mistõttu jumaliku ettehoolde juurde kuulub olevate kõikide astmete esilekutsumine. Ja seepärast seadis ta mõnedele tagajärgedele ette paratamatud põhjused, et nad tuleneksid paratamatult; mõnedele tagajärgedele aga kontingentsed põhjused, et nad tuleneksid kontingentselt, vastavalt lähimate põhjuste loomusele.

Ia q. 22 a. 4 ad 1 Esimese puhul peab seega ütlema, et jumaliku ettehoolde tagajärg ei ole ainult see, et miski kuidagi juhtub; vaid et miski juhtub kas kontingentselt või paratamatult. Ja sellepärast juhtub eksimatult ja paratamatult see, mille jumalik ettehoole korraldab juhtuma eksimatult ja paratamatult, ja juhtub kontingentselt see, mis jumaliku ettehoolde logose kohaselt juhtub kontingentselt.

I q. 22 a. 4 ad 2 Teise puhul peab ütlema, et selles on jumaliku ettehoolde liikumatu ja kindel kord, et see, mida ta ette hooldab, juhtub kõik sel viisil, nagu ta ette näeb, kas paratamatult või kontingentselt.

I q. 22 a. 4 ad 3 Kolmanda puhul peab ütlema, et see lahutamatus ja muutumatus, mida Boëthius puudutab, kuulub ettehoolde kindlusele, mis ei jäta oma tagajärge olemata, ka mitte juhtumise viisi poolest, mida ta ette näeb, ei puuduta aga tagajärgede paratamatust. Peab arvesse võtma, et paratamatu ja kontingentne järgnevad olevale kui niisugusele. Mistõttu kontingentsuse ja paratamatuse viis langevad Jumala ettehoolde alla, kes on kõige oleva universaalne ettehooldaja, mitte aga mingite partikulaarsete ettehooldajate ettehoolde alla.