Tegu

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Tegu on inimese tahtest kantud käitumine, mis avaldub välismaailmas. Teo mõistet kasutatakse nii õigusteaduses kui ka filosoofias, sealhulgas eetikas.

Juriidilises kontekstis ei loeta teoks mõtteid, arvamusi ja tundeid. Teod pole ka vääramatu jõu mõjul tehtud kehaliigutused, somaatilised keharefleksid ja loomateod. Samas peetakse tegudeks õpitud reflekse ehk omandatud automatisme ja psüühilise sunni mõjul tehtud liigutusi.

Iga tegu ei ole karistusõiguslikus mõttes süütegu. Karistusseadustiku § 2 lg 2 järgi saab inimest karistada teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane (puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud) ja isik on teo toimepanemises süüdi.

Tegu (akt) on üks eetilise hinnangu sfääridest. Teooriaid, mis rõhutavad teo iseloomu, nimetatakse deontoloogilisteks.

Tegude liigitamine eetikas[muuda | muuda lähteteksti]

  • väär tegu - tegu, mille tegemisest on kohus hoiduda või millest hoidumine on kohustus
  • õige tegu - tegu, mida on lubatav teha
    • kohustuslik tegu - tegu, mille tegemist moraal nõuab; selle teo tegemisest pole lubatav hoiduda
    • vabatahtlik tegu - tegu, mille tegemine pole kohustuslik ega väär
      • neutraalne tegu
      • ülemäärane tegu

Tegevusfilosoofia[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tegevusfilosoofia.

Teo loomus[muuda | muuda lähteteksti]

Teod (inglise keeles action, act; eksemplarteod) on tüüptegude esinemised. (Lowe 2010:3)

Igal teol on tegija (seda on küll kahtluse alla seatud). (Lowe 2010:3)

Iga tegu leiab aset mingil ajal. (Lowe 2010:3)

Teod kui sündmused[muuda | muuda lähteteksti]

Tavaliselt peetakse tegusid sündmusteks. Sel juhul eristatakse neid teistest sündmustest sellega, et teol on tegija. Donald Davidsoni (1971) järgi eristab tegusid teistest sündmustest see, et nad on vähemalt mingi kirjelduse all kavatsuslikud. (Lowe 2010:4)

Alternatiiv: teod kui tegija ja sündmuse vahelised esilekutsumissuhted[muuda | muuda lähteteksti]

Georg Henrik von Wright (1963:35–36), Roderick Chisholm (1964) ja Kent Bach (1980) on esitanud seisukoha, mille järgi teod on tegija ja sündmuse vahelised esilekutsumissuhted. Chisholm pidas niisuguseid suhteid taandumatuteks, Bach analüüsib selliseid suhteid sündmustevaheliste põhjuslike suhete kaudu[1].

Tegude olemasolu[muuda | muuda lähteteksti]

Donald Davidson (1967) esitas tegude olemasolu kasuks järgmise argumendi. Teolauseid saab adverbiaalselt laiendada, näiteks lause "Jones määris röstsaiale või peale" saab laiendada lauseks "Jones määris röstsaiale aeglaselt või peale". On usutav, et adverbiaalselt laiendatud teolause loogiline vorm sisaldab olemasolukvantifikatsiooni üle eksemplartegude. Toodud lause loogiline vorm oleks umbes niisugune: "on olemas niisugune x, et x oli röstsaiale või pealemäärimine ja Jaan oli x-i tegija ja x oli aeglane." Sellise loogilise vormi kasuks räägib näiteks asjaolu, et see seletab lihtsasti, miks lausest "Jones määris röstsaiale aeglaselt või peale" järeldub lause "Jones määris röstsaiale või peale". Kui nüüd rakendada Willard Van Orman Quine'i[2] ontoloogilise sidumuse kriteeriumi, mille järgi olemasolu tähendab muutuja väärtuseks olemist, siis tuleb välja, et teolaused toovad implitsiitselt kaasa ontoloogilise sidumuse, et teod on olemas. Isegi kui Quine'i kriteeriumi aktsepteerida, saab Davidsoni argumendi põhjal sellest paremal juhul järeldada tegude olemasolu ontoloogilist sidumust, mitte aga tegude olemasolu. (Lowe 2010:4)

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. [[Kent Bach]]. A Representational Theory of Action. – Philosophical Studies, 1978, XXXIV, lk 361-379.
  2. W. V. Existence and Quantification. – W. V. Quine. Ontological Relativity and Other Essays, New York: Columbia University Press 1969, lk 91–113.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Tegevusfilosoofia[muuda | muuda lähteteksti]